ROMAANIKATKEND: Erik Tohvri "e-ARMASTUS"

Autorist:
“Olen sündinud 22. märtsil 1933. aastal, Jäära tähtkujus ja seega kindlasti põikpäine inimene. Oma inseneriameti kõrval olen tundnud huvi paljude probleemide vastu, projekteerinud ja ehitanud maju, elektri- ja veesüsteeme, konstrueerinud mitmesuguseid seadmeid ja masinaid… Mind on huvitanud autoasjandus, foto- ja filmitehnika, raadio ja televisioon, aga kõike seda on juba lapsepõlvest saadik saatnud huvi kirjanduse, kirjutamise vastu. Olen kirjutanud novelle, humoreske, publitsistikat, kuuldemänge… Pensioniikka jõudes olen püüdnud leida endale väljundit romaanide kirjutamises, tänaseks on neist saanud kakskümmend kaks raamatut. Lisaks olen koostanud mitmete ettevõtete ajalugu ja kirjutanud nende juubelialbumitele tekste”.
Erik Tohvri, passi järgi Hans-Erik Laansalu.

„e-ARMASTUS“

1.

Tehnika areneb üha kiirenevas tempos. Vanasti oleks selle kohta öeldud – seitsmepenikoormasaabastega, mis tollal pidi tohutut kiirust tähendama; tänapäeval suudab iga auto läbida seitse penikoormat, see on ligikaudu viiskümmend kilomeetrit, vähem kui poole tunniga, reaktiivlennukil kulub selleks vaid paar minutit. See, millest veel eelmine põlvkond isegi unistada ei osanud, on iseenesestmõistetavaks saanud ning näib tihti juba igapäevase ja ammutuntuna, sest kõik uus ja vajalik võetakse tänapäeval kiiresti omaks. Kui keegi oleks veel kakskümmend viis aastat tagasi söandanud väita, et tuleb aeg, mil pea iga inimene telefoni taskus kannab, oleks teda eluvõõraks unistajaks peetud; kui keegi oleks öelnud, et autosse pannakse aparaat, mis juhiga rääkides ta võõras linnas eksimatult õigele aadressile juhatab, oleks ütlejale ilmselt soovitatud psühhiaatri poole pöörduda. Kõnelemata siis veel arvutitest, mis nii äri- kui tavaelus on asendamatuks muutunud, või ülemaailmsest internetist, mille täiustamiseks leiutatakse aina uusi võimalusi.

Sidevahendite arenemine andis ka kaugetele ääremaadele uue hingamise. Vanemad maainimesed ei jõudnud uut leiutist – mobiiltelefoni – ära kiita, sest see sai neile sedamaid asendamatuks linnas elavate järeltulijatega suhtlemisel või muudel hädavajalikel asjaajamistel. Mobiiltelefoni kasutamisega tulid kõik maainimesed toime ja enamikule sellest piisaski. Nooremad aga hakkasid sedamaid huvi tundma ka interneti vastu, sest arvuti kasutamise oskuse olid nad omandanud juba koolis. Liiatigi piisas nüüd internetiühenduse saamiseks, kui arvutile vaid mingi väliselt üsna ilmetu, aga imelise toimega pulk külge panna, ning kogu maailma tarkused ja paraku ka pahed jõudsid ka ääremaa küladesse. Internet ühendas tervet maailma ja varem nii mõndagi erksamat külaelanikku ahistanud eraldatus tundus korraga palju talutavam. Maailm oleks sellest nagu mitmeid kordi väiksemaks ja haaratavamaks muutunud.

Sinimetsa suurtaluks nimetatava valduse omanik Eduard Saarvald oli veel paarikümne aasta eest kohalikus sovhoosis osakonnajuhatajana töötanud. Aga siis, kui maaelus hakkasid toimuma suured, seniolematud ja paraku tihti ka kontrollimatud ümberkorraldused , oskas ta ettevõtliku mehena sellesama osakonna maad ja hooned enda nimele erastada ning muutus lausa üleöö suurtalu omanikuks. Kuidas see täpselt käis ja milliseid kombinatsioone mees selleks kasutas, jäigi mõnevõrra segaseks; ometi unustas rahvas peagi selle üle targutada. Osakonnajuhatajast Saarvaldist oli saanud talupidaja Saarvald ning mitmed endised sovhoositöötajad teenisid nüüd tema talutöölistena, keda millegipärast siiski ei tihatud vanamoeliselt sulasteks nimetada. Alluvusvahekorradki jäid endisteks – varem jagas Saarvald alluvatele käske brigadiri, nüüd aga eestöölise kaudu, keda hambamehed hakkasid sedamaid kupjaks nimetama; palkagi maksti enam-vähem samamoodi, kuigi rublade asemel nüüd uutes, eriliselt kauni kujundusega Eesti Vabariigi kroonides.

Üks nendest palgasaajatest, Kaarel Raus, oli alles mõni aasta tagasi Sinimetsa külla elama asunud. Noor mees oli pärast gümnaasiumi lõpetamist mõned aastad autojuhina töötanud, siis aga otsustanud maaülikoolis agronoomiks õppida ja selle ka teoks teinud. Kohe pärast maaülikooli lõpetamist tuli ta Saarvaldi pakutud agronoomikohale, sest pakkumine tundus kõigiti ahvatlev: korralik palk, lisaks kolmetoaline kõikide mugavustega korter ja enam-vähem kobe maastur ametiautoks – mida peaks üks noor mees veel tahtma? Eriti oluline oli korter, sest Kaarel saabus Sinimetsa külla juba abielumehena – neljanda kursuse tudengite ballil kohatud neiukese külge oli ta ühtäkki südamega kinni jäänud ja sellest sai kooselu, mis enne maale kolimist abieluks vormistati. See ei sündinud küll kergesti ja Senta poolt kõhklusteta – Kaarel oli temast neli aastat vanem –, aga nende tormiliste kallistuste tagajärg hakkas peagi naise vöökohta paisutama. Seega muutus aina aktuaalsemaks tulevikuprobleemiks ühise kodu loomine ja Kaarlile pakutud võimalus oli selleks kõige lihtsam ning ilmselt parim lahendus.

Ka Senta jõudis oma õpingutega lõpule, sai inglise keele filoloogi diplomi ja leppis pikkamisi teadmisega, et peab kuskil maakoolis hakkama inglise keelt õpetama. Sinimetsal oli kool õpilaste vähesuse tõttu küll äsja kinni pandud, aga kümmekond kilomeetrit eemal asus Ristvälja põhikool, ning järele pärides selgus, et seal ollakse uuest õpetajast huvitatud.

„Kui me natuke jõukamaks saame, ostame sulle auto,“ oli Kaarel naist lohutanud. „Praegu aga – ega sa niipea tööle ei saa, enne kui…“ Mees pani käe ümber Senta õlgade ja silitas teisega õrnalt üle selle koha, kus arenes ja kasvas nende järglane.

„Ostame auto…“ kordas naine osatavalt, hetkel tundus pakutu talle mõnitamisena. „Minu auto on nüüd siin!“ Ta näitas oma kõhule, pöördus kannal ja kõndis teise tuppa.

Kaarel jäi talle järele vaatama ja kehitas õlgu. Mees oli kuskilt kuulnud või lugenud, et naised raseduse ajal on tujukamad kui muidu, niisugused tujutsemised tuleb lihtsalt ära kannatada ja neist mitte välja teha. Ja tõesti, möödus vaeval paar minutit, kui Senta magamistoast jälle välja ilmus.
„Kas sa tead, millest mul kõige rohkem kahju on? Sellest, et ma ei saa enam suviti giidina töötada!“
Selle peale ei osanud Kaarel midagi öelda. Senta oli üliõpilasena suvevaheaegadel turistide grupiga giidina mitmeid kordi Inglismaal kaasas käinud. See oli huvitav amet, avardas silmaringi ja andis hea keelepraktika, pealegi oli naise arvates ka majanduslikult tasuv. Nüüd oli abiellumine ning maale kolimine selle lisateenistuse lõpetanud ja elu hoopis teistsuguseks muutnud. Ning naine jätkas, rohkem nagu iseendale kõneledes:

„Siin pole muud võimalust, kui pean õpetajaks hakkama, seda ametit poleks ma ilmaski tahtnud! Ma lootsin, et saan turismibüroosse tööle, esialgu põhikohaga giidiks, siis ehk juba mõnele tasuvamale tööle… Aga nüüd ma olen vaid maakas, isegi mitte õpetaja, vaid koduperenaine!“

Kaarel kuulas seda tiraadi vaikides ja tundis üsna valusat torget, et nende mõtted ja huvid sedavõrd lahknevad. Tema mõtles kõigepealt pere jaoks uue kodu korrastamisele ja sisustamisele ning oleks heameelega näinud, et ka Senta nendest töödest huvitub ja jõudumööda osa võtab. Korter, mille nad endale Sinimetsal said, võis omal ajal peaaegu luksuslik tunduda, kolmkümmend aastat tagasi ehitatud majas olid nii keskküte, vannituba kui ka elektripliidiga köök – kõik veel enam-vähem töökorras, aga nüüdseks juba üsna kulunud. Laed ja uksed-aknad vajasid värvimist, tapeedid ja põrandakatted vahetamist. Vannitoa hädiselt plaaditud seintelt oli mitu glasuurplaati lihtsalt kadunud ja nende asemel haigutasid inetud määrdunud tühimikud.

„Vannitoaga peab midagi kapitaalset ette võtma, tuleks vist tervenisti uuesti plaatida… Seinad ja põrand ka! Ja mitte nii – pool-poolega –, vaid ilusasti ruutu panna. Euroopalikult!” oli Kaarel Sentale seletanud.

„Ruutu panna… Imelik, miks seda siis kohe niimoodi ei tehtud?“ küsis naine asja vastu tegelikku huvi tundmata.

„Eks vist sellepärast, et nii oli lihtsam ehitusvigu varjata, kui seinad päris loodis ei olnud ja nurgad hästi kokku ei jooksnud,“ arvas Kaarel ja Senta oskas selle peale vaid õlgu kehitada.

Esimene päris oma kodu oli võlusõna, mis Kaarli soovidele ja tegutsemisele kindla suuna andis. Kõigepealt remont, siis sisustus – üht-teist sai vanematekodust kaasa tuua, aga need olid vanad ja moest läinud mööblitükid, mis küll oma ülesannet täitsid, kuid silmale just rõõmu ei pakkunud. Sellepärast pidigi Kaarel oma palka mööbli muretsemise ja remondimaterjali ostmise vahel jagama ning ostetud materjali ka oma käega paika panema. Remonditöö Sentas entusiasmi ei äratanud ja tema abi piirdus vaid tarbe korral kuskilt kinni hoidmise või värvitooni hindamisega. Ning kui kord õnnestus mehel meelitada naist ust värvima, oli tulemus niisugune, mis lausa nõudis ületegemist.

„Ma’i oska! See pole minu eriala!“ vabandas Senta, aga mehele jäi mulje, et põhjuseks oli vaid huvipuudus. Ning ta küsis otse ja keerutamata:

„Ütle, kas sa kahetsed, et minuga abiellusid?“

Küsimus oli Sentale ootamatu ja sundis kiiresti reageerima.

„Ära räägi lollusi! Või… kui ausalt öelda, kahetsen vaid seda, et me maale elama tulime. Mulle siin… see et… lihtsalt ei meeldi!“ kugistas naine lõpuks pooltahtmatult välja.
Kaarel hammustas huult ja jättis esimesena keelele tulnud sõnad ütlemata. Kuuldu oli otsene tõestus sellele, mida ta naise käitumise järgi oli salamisi kartnud, aga mingi trots keelas meest Sentat vastupidises veenma hakata. Nagunii poleks see midagi muutnud ja oleks võinud vaid tülini viia. Siiski ei suutnud mees oma solvumist lõpuni varjata.

„Mina olen agronoom – mida ma sinu arvates oleksin linnas tegema hakanud? Ja kus me seal oleksime elama hakanud, korteri ostmiseks meil ju raha ei olnud ega ei ole ka praegu!“
Sellele polnud võimalik midagi arukat vastu väita ja Senta loobus vaidlemast. Aga Kaarel tundis, et oli oma viimase ütlemise liiga kirglikult välja paisanud ja hakkas kohe lepitust otsima.

„Ma saan ju aru, et sul on siin praegu lihtsalt igav… Aga tead, mis ma mõtlesin – ostame arvuti, selle hinnast käib me raha praegu küll üle! Ja seda riistapuud on ka edaspidi meile mõlemale vaja.“ Siiamaani oli Kaarel oma vajalikud dokumenditrükkimised ja arvutiseansid kontori arvutil pidanud,

Sental polnud sedagi võimalust.

„Arvuti, jah… See on küll hea mõte! Siis me hakkame elama peaaegu nagu linnas, internetist saab kõik kätte mis vaja, sealt saab isegi riideid ja mööblit tellida!“ rõõmustas naine. „Ja siis ma saan oma kooliõdedega suhelda, ei saa arugi, et ma olen kuskile mahajäetud ääremaale asumisele saadetud!“

See viimane pidi olema nali, aga riivas Kaarlit jällegi üsna valusasti. Tema oli hingelt maainimeseks jäänud, aga Sentale oli ülikoolis õppides linnaelu rohkem meeldima hakanud. Mees küll suutis äsja saadud häiresignaalid esialgu enda teada jätta, aga ebakõla jäi ohumärgina meelde ja pani mõtlema, et võib-olla Senta algne vaimustus nende uuest kodust polnudki siiras. Siia kiilus sedamaid kahtlus, et võib-olla on Senta iseloom tema eest seni varju jäänud, aga selle mõtte tõrjus Kaarel armunu enesekindlusega siiski tagasi. Kaarel oli oma naisesse liiga kiindunud, et suutnuks tema olemust kriitiliselt analüüsida, veel vähem midagi ümber hindama hakata.

Senta Raus oli küll sünnipäraselt maatüdruk, aga õpingutega kaasnenud teadmine, et on suutnud vaid omal jõul nii kõrgele tõusta, oli talle tubli portsjoni eneseteadvust ja väärikust lisanud. Õpingute kõrvalt giidina töötamine oli seda tunnet veelgi kasvatanud. Ometi oli Kaarel oma optimismi ja rõõmsameelsusega teda sedavõrd köitnud, et noor naine suutis harjunuks saanud linnakeskkonnast loobuda ja jällegi maale minna. Paraku oli maaelu lihtne reaalsus nii mõnedki Senta ootused ja illusioonid pea olematuks kärpinud.

„Olgu, aga see kõik on ajutine!“ oli ta end korduvalt lohutanud, jättes seejuures konkreetselt mõtlemata, mis tema niisugust väidet toetas. Igaüks suhtub maailma oma nägemise järgi ja küllap Senta arvas, et Kaarel peatselt maaelust tüdineb ja hakkab linna järele igatsema.

Suvel venisid Kaarli tööpäevad määramatult pikaks – tagaselja mõisnikuks sõimatud Saarvald oli kohusetundliku agronoomi oma paremaks käeks ülendanud ja see tõi lisaks põhiametile kaasa pikki sõite, et Sinimetsa suurtalu asju mitmel pool ajada.

„Mina olen nüüd mõisavalitseja nagu Toots!“ muigas mees ise ja vastupidiselt ootusele ei märganudki Senta tema ütlemises halvustust või kahetsust.

„Mis elu see on – sa oled päevad otsa rakkes! Isegi pühapäeval!“

„Eks maaelu ongi niisugune! Ega talumees saa oma loomi pühapäeviti söömata ja joomata jätta,“ seletas Kaarel.

„Sina pole ju taluomanik, sina oled agronoom ja vili oskab minu arust puhkepäevadel ka omapead kasvada,“ püüdis Senta vaielda, aga see jutt mehele ei meeldinud.

„Ega see ametinimetus midagi tähenda, tegelikult on vana Saarvald mulle päris suured õigused andnud! Ja lubas aasta lõpul prisket preemiat maksta, siis saame isegi auto osta!“

See suvi näis Sentale enneolematult pikk. Kaarel oli varavalgest hilisõhtuni ära ning naine tundis end üksiku ja mahajäetuna. Õhtulgi, kui mees pikast tööpäevast väsinuna koju jõudis, ei suutnud

Senta rõõmsat nägu näidata, vaid tervitas teda etteheitega:

„Tuli ikka lõpuks meelde, et kuskil on sul kodu ja naine…“

Väsinud inimeste vahel on tülid kerged tulema ja Rauside abielupaar polnud selles sugugi erandlik.

Algul püüdis mees küll halva mängu juurde head nägu teha, aga lõpuks väsis temagi.

„Mida sa minust tahad? Ma teen ju tööd, saa ükskord aru – tööd!“

Novembrikuus sünnitas Senta Raus tütre ja näis, et sellega olid noore pere omavahelised lahkhelid lahendatud. Lapse sünd tõi peresse jälle rahu, Kaarel hoolitses nii naise kui ka oma tillukese järeltulija eest lausa ennastsalgavalt. Tihti oli mees isegi öösiti esimene, kes lapse nutule reageeris, pabermähkmeid vahetas või lutipudelit soojendas, et imikule juua anda.

Kevade poole aga hakkasid Kaarli tööpäevad jälle määramatult pikaks venima. Veel abitu tüdrukutirtsu eest hoolitsemine jäi ainult Senta hooleks ja ta tundis end peaaegu nagu hüljatud üksikema, kes on sunnitud ennast täiesti ja ainult lapsele pühendama. Ta püüdis küll rahulduda ennastsalgava emarolliga, aga iga sundseis tekitab pikapeale stressi ja selleni jõudes hakkavad ka kõikvõimalikud pisiasjad ärritama. Kõigepealt kirus Senta igapäevaseid olmeprobleeme, mis üksikjuhuna poleks isegi tähelepanu väärinud, aga järjest kordudes teda aina rohkem häirima hakkasid. Lapsevankrit ei saanud alla trepikotta jätta, sest naabrite kass oskas selles mugava magamiskoha leida ja sinna hulganisti karvu poetada. Kassi vastu ei aidanud isegi vankri katmine riide või kilega, leidlik loom oskas katte kõrvale kraapida ja sooja pessa ronida. Seega pidi Senta vankri iga jalutuskäigu järel üles kolmandale korrusele tarima ja korteri kitsasse esikusse mahutada; enne seda tuli vankri porised rattad puhtaks pühkida ja sellest hoolimata trepile tekkinud jäljed kaltsuga üle käia, kuigi remontimata trepikoda vaid haruharva kasiti ning see haises vängelt kassikuse järgi.

Omamoodi häda oli ka naabritega. Nii nagu tilk tõrva võib terve potitäie mett ära rikkuda, nii elutses otse seina taga kunagi sovhoosis traktoristiametit pidanud pensionär Kustas Lamm. Kainelt polnud meest ollagi, aga vähemalt paar korda nädalas tuli ta kuskilt sõprade seltsist suure lauluga ja alati hilisõhtul, kui oli juba magamisaeg. Vähe sellest, sedamaid läks seina taga lahti lärmakas tüli: seal sõimeldi, paugutati uksi ja loobiti asju, ning see võis kesta terve tunni või rohkemgi. Kaarel oli mõnikord käinud naaberkorteri uksele prõmmimas ja öörahu nõudnud, selleks korraks tülitsejad ka vaigistanud, kuid Kustas Lammi eluviise see ei muutnud.

Seevastu tekkis Sental üsna hea läbisaamine vastaskorteris elutseva seitsmekümnese Martaga, aga see tõi jälle teistmoodi häda kaela – jutukas Marta hakkas iga jumala päev külas käima. Tuli nagu omainimene kunagi, istutas end kööki taburetile ja kukkus maast, ilmast ja kohalikest oludest vadistama. Rääkis üksipulgi ja väsimata kogu küla elanikest, nende perekondadest ja elukommetest, ning Senta oskas ainult noogutada ja järele kiita. Lootus, et see jutuvada varsti lõpeb ja naaber koju läheb, oli aga petlik, sest kui jutt tõesti otsa sai, ei mõelnudki Marta lahkuda, vaid lihtsalt istus, naeratas omaette ja vaikis. Ilmselt otsis ka tema seltskonda, tal oli kodus lihtsalt igav ja südamepõhjas ei tahtnud mutike ju halba. Kuidas sa hakkad talle ütlema, et võõra silma all ei ole kõiki kodutoimetusi sugugi mugav sooritada…? Aga isegi niisugune tõrjemeetod tuli ära õppida ja mõne aja pärast oskas Senta talle juba ebalemata öelda:

„Marta, ole kena, mine nüüd koju! Meil lapsega hakkab lõunauinaku aeg.“ Ja Marta tõusiski, ikka endiselt naeratades, ja läks. Solvumata.

**

Erik Tohvri "e-ARMASTUS", 224 lk, Kirjastus Varrak, 2011