ROMAANIKATKEND: George R. R. Martin "Öölendajad"

George R. R. Martin on tuntud "Jää ja tule laulu" sarja ja samanimelise teleseriaali autorina. Lühiromaanis "Öölendajad" on kokku segatud õudus ja müstika, teaduslik fantastika ja kriminull. Kummaline ekspeditsioon ruumilaeval, mille kaptenit pole keegi kunagi näinud, suundub otsima müütilisi olendeid, kes lendavad läbi kosmilise öö. Ekspeditsiooni liikmete hulgas olev telepaat püüab teisi hoiatada ohu eest, mis laeval varitsevat. Kapteni otsimise ja laeva läbiuurimise katsed on määratud läbikukkumisele.
**(Kirjastus Fantaasia, 2012, 124 lk) /////

Samal aastal, mil Naatsareti Jeesus oma ristil suri, möödusid tema piinapaigast volkrid, suundudes galaktika serva poole.

Kui Maal märatsesid Tulesõjad, lendasid volkrid Vana Poseidoni läheduses, kus mered olid alles nimetud ja elaniketa. Selleks ajaks, kui Maa Ühinenud Rahvad olid tähetõuke abil muutunud galaktiliseks Liitimpeeriumiks, olid volkrid jõudnud Hranga süsteemi servale. Hrangalased ei saanud sellest kunagi teada. Nagu meiegi, olid ka nemad väikeste eredate maailmade lapsed, kelle planeedid tiirlesid ümber laialipillutatud päikeste. Neid ei huvitanud, mis liigub kuristikes nende maailmade vahel, ja nad ei teadnud sellest midagi.

Sõda lõõmas tuhat aastat ja volkrid liikusid midagi aimamata puutumatult sellest läbi, jäädes ohutult paikadesse, kus ei põle ükski leek. Pärast sõda oli Liitimpeerium purustatud ning hrangalased hävitatud, ent volkrite jaoks polnud maailm põrmugi süngem.

Kui Kleronomas oma uurimislaeval Avalonilt startis, jäid volkrid temast kümne valgusaasta kaugusele. Kleronomas tegi palju avastusi, ent ei leidnud volkreid. Ei leidnud ka tagasipöördumisel Avalonile tema elu lõpul.

Kui mina olin kolmeaastane laps, oli Kleronomas põrmuks saanud, sama kauge ja surnud kui Naatsareti Jeesus, ning volkrid möödusid Daronne’i lähedalt. Sel hooajal muutusid kõik Crey sensitiivid imelikeks ning istusid, vahtides tähti hiilgavate, pilkuvate silmadega.

Kui sain täiskasvanuks, olid volkrid seilanud Tara taha, isegi Creyst välja jõudnud, ja suundusid endiselt väljapoole.

Ja nüüd olen ma vana ning volkrid läbivad varsti Ahvatleja Loori seal, kus see musta uduna tähtede vahel ripub. Ja meie muudkui järgneme, me järgneme. Läbi pimedate kuristike, kuhu keegi ei satu, läbi tühjuse ja vaikuse, mis aina kestab ja kestab, jälitame neid, mu Öölendaja ja mina.
*
Nad rühkisid aeglaselt edasi piki läbipaistvat toru, mis ühendas orbitaaldokki tähelaevaga, end kaalutuses käte abil edasi tõmmates.

Melantha Jhirl, ainus neist, kes ei paistnud kaalutuse tõttu kohmakas ega pinges, peatus korraks, et vaadata Avaloni laigulist kera nende all, majesteetlikku nefriitrohelist ja merevaigukollast avarust. Ta naeratas ja liikus kiiresti toru mööda edasi, edestades kaaslasi graatsilise kergusega. Nad kõik olid varemgi tähelaevadel käinud, aga mitte kunagi niimoodi. Enamik laevu seisis dokis, maabumistrapp otse jaamaga ühendatud, ent see alus, mille Karoly d’Branin oli oma missiooni jaoks tšarterlepinguga rentinud, oli liiga suur ja ehituselt liiga iseäralik. See kõrgus nende ees: kolm väikest muna üksteise kõrval, kaks suuremat sfääri täisnurgas nende all, kiirenduskambri šaht seal vahel ja palju pikki torusid kõike seda ühendamas. Laev oli valge ja rangelt lihtne.

Melantha Jhirl läbis esimesena õhulüüsi. Ülejäänud pingutasid ühekaupa, kuni olid kõik pardal: viis naist ja neli meest, kõik Akadeemia teadlased, igaühe taust sama erinev kui uurimisaladki. Habras noor telepaat Thale Lasamer oli viimane siseneja. Ta vahtis närviliselt ringi, kui teised lobisesid ja sisenemisprotseduuri lõppemist ootasid. „Meid jälgitakse,“ ütles ta.

Välimine uks oli nende järel suletud, toru eemaldatud; nüüd libises seesmine uks lahti. „Tere tulemast mu Öölendajale,“ ütles rahulik hääl laeva seest.

Kuid seal polnud kedagi.

Melantha Jhirl astus koridori. „Tere,“ ütles ta küsivalt ringi vaadates. Karoly d’Branin järgnes talle.

„Tere,“ vastas rahulik hääl. See tuli tumendatud ekraani all oleva kommunikaatorivõre tagant. „Siin Royd Eris, Öölendaja isand. Mul on hea meel sind jälle näha, Karoly, ja tervitada ka kõiki ülejäänuid.“

„Kus sa oled?“ nõudis keegi.

„Oma ruumides, mis hõlmavad poole sellest elusäilitussfäärist,“ vastas Royd Erise hääl sõbralikult.

„Teine pool sisaldab salong-raamatukogu-kööki, ühte kaheinimese kajutit ja üpris tillukest üheinimese oma. Kardan, et ülejäänud peavad leppima rippvooditega kaubaveo sfäärides.

Öölendaja on ehitatud kaubalaevaks, mitte reisijate jaoks. Olen siiski avanud kõik vajalikud läbipääsud ja luugid, nii et lastiruumides on õhk, küte ja vesi olemas. Usun, et tunnete end sel moel mugavamalt. Teie varustus ja arvutisüsteem on lastiruumidesse toimetatud, aga seal on ikka veel palju vaba ruumi, kinnitan teile. Soovitan teil nüüd ennast sisse seada ja kohtume siis salongis õhtusöögiks.“

„Kas te ühinete meiega?“ küsis psiipsühh, kitsanäoline pahur naine nimega Agatha Marij-Black.

„Omal kombel,“ ütles Royd Eris, „omal kombel.“

*
Banketile ilmus kummitus.

Nad leidsid salongi üpris hõlpsasti, kui olid rippvoodid üles riputanud ja isiklikud asjad oma magamiskohtade ümbruses korda seadnud. Salong oli laeva selle sektsiooni suurim ruum. Ühes otsas asus küllusliku toiduainesahvriga täisvarustuses köök. Teises otsas pakuti mitut mugavat tugitooli, kaht lugemisaparaati, holotanki ning seinatäit raamatuid, linte ja kristallkiipe. Ruumi keskosas seisis pikk laud, mille äärde oli kaetud kümme kohta.

Kerge eine oli kuum ja ootas juba. Akadeemikud teenindasid end ise ning istusid laua taha, naerdes ja üksteisega vesteldes, tundes end palju vabamalt kui pardale saabudes.

Laeva gravitatsioonivõrestik töötas, mis aitas palju kaasa, et end mõnusamalt tunda; kaalutu laevalesaabumise pööritust tekitav ebamugavus oli varsti meelest läinud.

Viimaks olid kõik kohad hõivatud peale ühe laua otsas.

Seal materialiseeruski kummitus.

Kõik jutuajamised katkesid.

„Tere,“ ütles viirastus, kahvatute silmade ja valgete juustega noore saleda mehe sädelev vari. Ta kandis kakskümmend aastat tagasi moes olnud rõivaid: avarat pastellsinist särki, mille varrukad olid randmete kohalt puhvis, ja liibuvaid valgeid, saabastega ühes tükis valmistatud pükse. Nad võisid temast läbi vaadata, aga tema silmad ei näinud neid üldse.

„Hologramm,“ ütles Alys Northwind, lühike jässakas ksenoteh.

„Royd, Royd, ma ei mõista,“ ütles Karoly d’Branin viirastust jõllitades. „Milleks see? Miks sa meile oma projektsiooni saadad? Kas sa ei taha meiega isiklikult kohtuda?“

Viirastus naeratas ähmaselt ja tõstis käe. „Mu eluruumid on teisel pool seda seina,“ ütles ta.

„Kardan, et sfääri kahe poole vahel pole ühtki ust ega luuki. Veedan suurema osa ajast omaette ja hindan oma privaatsust kõrgelt. Loodan, et te kõik mõistate ja austate mu soove. Sellest hoolimata saab minust teie lahke võõrustaja. Siin ja salongis saab mu projektsioon teie juurde tulla. Kui vajate kusagil mujal midagi või tahate minuga rääkida, kasutage lihtsalt kommunikaatorit. Nüüd aga pöörduge, palun, oma söömaaja ja vestluste juurde tagasi. Kuulan hea meelega. Sellest on kaua aega möödas, kui mul viimati reisijaid oli.“

Nad proovisid. Ent laua otsas istuv kummitus heitis pika varju ning söömaaeg möödus pingutatult ja kiirustades.

*

Sellest tunnist saadik, kui Öölendaja tähetõukesse sisenes, jälgis Royd Eris oma reisijaid.
Mõne päeva jooksul oli enamik õpetlasi hakanud harjuma helisüsteemist kostva kehatu hääle ja puhkeruumi holograafilise viirastusega, ent üksnes Melantha Jhirl ja Karoly d’Branin paistsid end seejuures päris mugavasti tundvat. Teistel oleks ehk veelgi ebamugavam olnud, kui nad oleksid teadnud, et Royd on pidevalt nendega. Ta jälgis neid alati ja igal pool. Isegi tualettruumides olid Roydi silmad ja kõrvad.

Ta jälgis, kuidas nad töötavad, söövad, magavad, paarituvad; kuulas väsimatult nende juttu. Nädala pärast tundis ta juba neid, kõiki üheksat, ning hakkas nende väikestest räpastest saladustest aimu saama.

Küberneetik Lommie Thorne kõneles oma arvutitega ning näis neid eelistavat mistahes inimlikule seltskonnale. Ta oli nutikas ja kiire, väljendusrikka liikuva näo ja väikese tugeva poisiliku kehaga; enamik ülejäänutest pidas teda veetlevaks, ent talle ei meeldinud, kui teda puudutati. Ta seksis ainult üks kord – Melantha Jhirliga. Thorne kandis pehmeid metallkoest särke ning ta vasakus randmes oli implantaat, mis laskis tal oma arvutitega vahetult suhelda.

Ksenobioloog Rojan Christopheris oli pahur vaidlushimuline mees, küünik, kes suutis oma põlastust kolleegide suhtes vaid vaevu vaos hoida, üksildane joodik. Ta oli pikk ja kühmus ja inetu.

Kaks lingvisti, Dannel ja Lindran, mängisid teiste nähes armastajaid, hoides kogu aeg käest kinni ja teineteist toetades. Omavahel tülitsesid nad tigedalt. Lindran oli lõikavalt teravmeelne ning armastas Dannelit torkida sellega, mis kõige rohkem haiget tegi, pilades ta ametialast pädevust. Nad mõlemad seksisid tihti, kuid mitte teineteisega.

Agatha Marij-Black, psiipsühholoog, oli hüpohondrik ja põdes musta depressiooni, mis Öölendaja piiratud vangistuses süvenes.

Ksenotehnik Alys Northwind sõi vahetpidamata ega pesnud ennast kunagi. Ta tömpide sõrmeküünte alused olid alati musta pori täis ja reisi esimese kahe nädala jooksul kandis ta kogu aeg sedasama kombinesooni, mille võttis seljast ainult seksimise ajaks, ja ka siis vaid mõneks minutiks.

Telepaat Thale Lasamer oli närviline ja temperamentne, kartes kõiki enda ümber, kuid tehes siiski oma kaaslastele ülbeid märkusi asjade kohta, mida oli nende mõtetest haaranud.

Royd Eris jälgis neid kõiki, uuris neid, elas koos nendega ja nende kaudu. Ta ei jätnud hooletusse kedagi, isegi mitte neid, keda pidas kõige ebameeldivamaiks. Ent selleks ajaks, kui Öölendaja kaheks nädalaks tähetõuke sogasesse hoovusesse uppus, köitsid kaks selle meeskonnaliiget suurema osa ta tähelepanust.

„Kõige rohkem tahan ma teada, miks just nemad,“ oli Karoly d’Branin öelnud talle ühel võltsööl, kui nad olid Avalonilt juba kaks nädalat ära olnud.

Roydi helendav vaimukuju istus d’Branini kõrval salongis ja vaatas, kuidas mees mõru šokolaadi joob. Kõik teised magasid. Öö ja päev on tähelaeval mõttetud mõisted, ent Öölendaja järgis tavalisi tsükleid ning enamik reisijatest pidas nendest kinni. Vana d’Branin, administraator, üldjuht ja missiooni liider, oli erand; ta lähtus omaenda päevakavast, eelistades töötamist magamisele, ning armastas kõige rohkem rääkida oma lemmikhullusest, milleks oli volkrid, kellele ta jahti pidas.

„Oluline on ka see, kas üldse nemad, Karoly,“ vastas Royd. „Saad sa tõesti nii kindel olla, et need su võõrplaneetlased olemas on?“

„Mina saan küll,“ ütles Karoly d’Branin lahedalt silma tehes. Ta oli tugev mees, lühike ja sale, hoolikalt sätitud raudhallide juuste ja peaaegu toretsevalt maitseka tuunikaga, ent laiahaardelised žestid ja kergemeelne entusiasm, millele tal kalduvusi oli, ei toetanud ta mõistlikku välimust. „Sellest piisab. Kui ka kõik teised sama kindlad oleksid, võiksime praegu su pisikese Öölendaja asemel käsutada uurimislaevastikku.“ Ta võttis väikese lonksu šokolaadi ja õhkas rahulolevalt. „Kas sa Nor T’alushi tead, Royd?“

Nimi oli imelik, ent Roydil kulus oma raamatukoguarvutiga konsulteerimiseks vaid hetk. „See on võõras rass inimestele tuntud kosmose teises servas, Fyndii maailmade ja Damooshi taga. Arvatavasti legendaarne.“

D’Branin kihistas. „Ei, ei, ei! Su raamatukogu on vananenud, mu sõber, pead seda järgmisel Avaloni külastusel täiendama. Nad pole legend, ei-ei, vaid päriselt olemas, kuigi väga kaugel. Meil on Nor T’alushi kohta vähe informatsiooni, kuid me oleme kindlad, et nad on olemas, kuigi ei sina ega mina kohta neid võib-olla iialgi. Nemad olid kõige algus.“

„Räägi mulle,“ ütles Royd. „Su töö huvitab mind, Karoly.“

„Kodeerisin Akadeemia arvutites teatavat informatsiooni, üht Dam Tullianilt värskelt saabunud ja kakskümmend standardaastat teel olnud paketti. Osa sellest oli Nor T’alushi folkloor. Mul polnud aimugi, kui kaua sel oli aega läinud, et Dam Tulliani jõuda, või kustkaudu see oli saabunud, aga see ei tähenda midagi – folkloor on ju niikuinii ajatu ja see oli paeluv materjal. Kas teadsid, et ma sain oma esimese kraadi ksenomütoloogias?“

„Ei teadnud. Palun jätka.“

„Nor T’alushi müütide hulgas oli ka volkrite lugu. See äratas mus aukartust; aistimisvõimeline rass saabub kusagilt mõistatuslikust asukohast galaktika südames, seilab piki galaktika serva ning kaob viimaks galaktikate vahelisse ruumi, hoidudes kogu aeg tähtedevahelistesse sügavikesse, planeetidest kaugemale, sattudes õige harva valgusaasta kaugusele mõnest tähest.“ D’Branini hallid silmad sädelesid ja kui ta rääkis, vehklesid ta käed entusiastlikult, justkui suutes määratleda galaktika asukohta. „Ja teha seda kõike ilma tähetõmbeta, Royd, see on tõeline ime! Teha seda kõike laevadel, mis liiguvad kõigest murdosakesega valguse kiirusest! See oli detail, mis mind rabas! Kui teistsugused pidid nad olema, mu volkrid – targad ja kannatlikud, pikaealised ja kaugelenägelikud, ilma selle kohutava kiirustamise ja kirgede mölluta, mis neelab pisemaid rasse. Mõtle, kui vanad nad peavad olema, need volkrite laevad!“

„Vanad jah,“ nõustus Royd. „Karoly, sa ütlesid laevad. Kas rohkem kui üks?“

„Oo jaa,“ ütles d’Branin. „Nor T’alushi järgi ilmus nende kaubandusala seespoolseimale piirile kõigepealt üks-kaks laeva, kuid ülejäänud järgnesid pea. Sajad laevad, igaüks neist omaette, iseseisev, suundumas väljapoole, alati väljapoole. Suund oli alati sama. Viieteistkümne tuhande standardaasta jooksul liikusid nad Nor T’alushi tähtede keskel, ning siis hakkasid nende vahelt välja jõudma. Müüt ütleb, et viimased volkrite laevad kadusid kolm tuhat aastat tagasi.“

„Kaheksateist tuhat aastat,“ ütles Royd ja lisas: „Kas Nor T’alush on nii vana?“

„Tähtedevaheliste ränduritena mitte,“ vastas d’Branin naeratades. „Nende enda lugude kohaselt on Nor T’alush olnud tsiviliseeritud kõigest poole sellest ajast. See tegi mulle mõnda aega muret, sest näis volkrite loo selgelt legendiks muutvat. Imeliseks legendiks küll, aga ikkagi mitte enamaks.

Siiski ei suutnud ma seda lugu rahule jätta. Uurisin seda vabal ajal, kõrvutasin aina uuesti muude võõrkosmoloogiatega, et leida, kas just seda konkreetset müüti tunnevad teisedki rassid peale Nor T’alushi. Arvasin, et ehk saaksin selle kohta väitekirja kirjutada. See tundus viljaka uurimissuunana.

Olin vapustatud sellest, mida avastasin. Mitte midagi hragranitelt ega hragranite orjarassidelt, kuid selles oli mõtet, kas tead. Kuna need olid inimeste kosmosest väljaspool, ei saanud volkrid nendeni jõuda enne, kui olid läbinud meie ilmaruumi. Kui aga vaatasin sissepoole, siis võis volkrite lugu leida kõikjalt.“ D’Branin kummardus innukalt ettepoole. „Ah, Royd, need lood, need lood!“

„Räägi mulle,“ ütles Royd.

„Fyndiid nimetasid neid iy-wivii, mida võiks tõlkida tühjuse hord või tume hord. Kõik Fyndii hordid räägivad sama lugu, mida ei usu vaid meeltetummad. Laevad räägitakse olevat tohutud, palju suuremad kui nende enda ajaloos tuntud. Sõjalaevad, ütlevad nad. On üks lugu kadunud Fyndii hordist, kolmesajast laevast rala-fyn'i all, mis kõik täielikult hävisid, kui kohtasid iy-wivii'd. See juhtus mitu tuhat aastat tagasi muidugi, nii et üksikasjad jäävad ebaselgeks. Damooshidel on teistsugune lugu, kuid nad võtavad seda sõna-sõnalt tõena – ja damooshid, nagu tead, on vanim rass, keda oleme kohanud. Sügaviku rahvaks kutsuvad nad mu volkreid. Armsad lood, Royd, nii armsad! Laevad nagu tohutud tumedad linnad, liikumatud ja vaikivad, liikumas edasi aeglasemalt kui universum nende ümber. Damooshi legendid ütlevad, et volkrid on mingi kujuteldamatu sõja põgenikud galaktika sügavast südamest, päris aegade algusest. Nad jätsid maha maailmad ja tähed, kus olid arenenud, otsides tõelist rahu nende vahelisest tühjusest.Aathi getoidide lugu on samasugune, ent nende jutustuses hävitas see sõda kogu elu meie galaktikas ja volkrid on mingis mõttes jumalad, kes külvasid uuesti täis maailmad, mida läbisid. Mõned rassid nägid neis jumala sõnumitoojaid või põrgu varjusid, mis hoiatavad meid kõiki, et tuleb põgeneda mingi õuduse eest, mis peab varsti galaktika südamest ilmuma.“

„Su lood on üksteisele vasturääkivad, Karoly.“

„Jah, jah, muidugi, kuid kõik need kattuvad ühes asjas – volkrid, liikumas väljapoole, möödudes meie lühiealistest impeeriumidest ja kaduvatest hiilgustest oma iidsetel, igavestel, valguse kiirusest aeglasematel laevadel. See on oluline! Ülejäänu on jama, lihtsalt kaunistused; varsti saame teada, kui tõepärased. Kontrollisin seda vähest, mis on teada rasside kohta, mis õilmitsevad väidetavalt siiani isegi teisel pool Nor T’alushi – poolenisti legendaarseid tsivilisatsioone ja rahvaid, nagu näiteks Dan’lai ja ullishid ja Rohenna’kh – ja kui ma üldse midagi leida suutsin, siis leidsin ma ikka ja jälle selle volkrite loo.“

„See on üks lugude lugu,“ märkis Royd. Viirastuse lai suu kiskus naerule.

„Täpselt nii, täpselt,“ kinnitas d’Branin. „Selles punktis kutsusin appi eksperdid, Mittehumanoidse Intellekti Uuringute Instituudi spetsialistid. Me uurisime kaks aastat. See kõik oli olemas – raamatukogudes, mälestustes ja Akadeemia maatriksites. Keegi polnud vaevunud seda varem vaatama ega järeldusi tegema.

Volkrid on liikunud läbi inimeste maailmade suurema osa jooksul inimajaloost, kosmoselendude algusaegadest saadik. Kui meie kääname aegruumi kudet ennast, et väänata relatiivsust, siis nemad on seilanud oma tohututel laevadel otse läbi meie väidetavate tsivilisatsioonide südame, mööda meie kõige rahvastatumatest maailmadest, ühtlasel aeglasel valgusest aeglasemal kiirusel, jäädes Serva ja galaktikatevahelise pimeduse piiresse. Imeline, Royd, imeline!“

„Imeline!“ nõustus Royd.

Karoly d’Branin tühjendas oma šokolaaditassi ühe sõõmuga ning sirutas Roydi käsivart patsutama, kuid ta käsi tabas vaid tühjust. Hetkeks näis ta segadusse sattuvat, enne kui enda üle naerma hakkas. „Ah, need mu volkrid. Muutun juba liiga entusiastlikuks, Royd. Olen nüüd nii lähedale jõudnud. Nad on juba tosin aastat mu mõtteis hiilinud ja kuu aja jooksul saan ma nad kätte, näen nende ülevust omaenda väsinud silmadega. Ja siis, siis – kui mul ainult õnnestub suhtlema hakata, kui mu rahvas ainult suudab mõista kedagi nii suurt ja kummalist, meist endast nii väga erinevat – siis loodan ma, Royd, loodan, et saan viimaks ometi teada, milleks see kõik!“

Royd Erise kummitus naeratas talle ning vaatas teda rahulike läbipaistvate silmadega.

*

Triivival kosmoselaeval lähevad reisijad varsti rahutuks, eriti kui see on nii väike ja askeetlik nagu Öölendaja. Teise nädala lõpuks hakkasid oletused tapvalt avameelseks muutuma.

„Kes see Royd Eris tegelikult üldse on?“ kaebas ksenobioloog Rojan Christopheris ühel õhtul, kui nad neljakesi kaarte mängisid. „Miks ta juba välja ei ilmu? Mis mõte on end meie, ülejäänute eest peita?“

„Küsi temalt,“ soovitas Dannel, meessoost lingvist.

„Mis siis, kui ta on mingi kurjategija?“ ütles Christopheris. „Kas me teame temast midagi? Ei, muidugi ei tea. D’Branin palkas ta ja d’Branin on seniilne vana loll, seda teame me kõik.“

„Sinu käik,“ ütles Lommie Thorne.

Christopheris laksas kaardi lauale. „Löön,“ teatas ta, „pead juurde võtma.“ Ta irvitas. „Mis Erisesse puutub, siis kes võib kindel olla, et ta ei kavatse meid kõiki maha tappa?“

„Kahtlemata meie tohutu rikkuse pärast,“ ütles Lindran, naissoost lingvist. Ta pani oma kaardi Christopherise omale. „Vastulöök,“ lausus ta leebelt. Ta naeratas. Seda tegi ka Royd Eris, kes neid jälgis.

*

Melantha Jhirli oli meeldiv vaadata.

Noort, tervet, toimekat Melantha Jhirli ümbritses elujõud, millesarnast teistel polnud. Ta oli igas mõttes suur; peajagu pikem kõigist teistest pardal, suurekondiline, rinnakas, pikajalgne ja tugev, lihased hiilgava süsimusta naha all sujuvalt liikumas. Ka tema isud olid suured. Ta sõi poole rohkem igast oma kolleegist, jõi rängalt, ilma et oleks paistnud purju jäävat, treenis iga päev tundide kaupa seadmetel, mille oli endaga kaasa toonud ja ühte lastiruumi üles pannud. Kolmandaks kosmoses oldud nädalaks oli ta seksinud kõigi nelja pardalviibiva mehega ja kahega naistest. Isegi voodis oli tema aktiivsem pool, väsitades enamikku oma partneritest kurnatuseni. Royd jälgis teda kasvava huviga.

„Ma olen täiustatud mudel,“ ütles naine talle kord oma rööbaspuudel treenides, higi paljal nahal hiilgamas, pikad mustad juuksed võrguga kinnitatud.

„Täiustatud?“ ütles Royd. Ta ei suutnud oma projektsiooni alla lastiruumidesse saata, ent Melantha oli kutsunud ta kommunikaatorisse juttu puhuma, kuni ta trenni teeb, teadmata, et Royd oleks seal olnud niikuinii.

Naine peatus keset harjutust, keha käsivarte ja selja jõul sirgelt üleval hoides. „Muundatud, kapten,“ ütles ta. Ta oli hakanud Roydi kapteniks nimetama. „Sündinud Prometheuse eliidi hulgas, kahe geneetikavõluri laps. Täiustatud, kapten. Vajan kaks korda nii palju energiat kui teie, aga ma kasutan selle kõik ära. Tõhusam ainevahetus, tugevam ja kestvam keha, eeldatav eluiga poole võrra pikem kui inimestel tavaliselt. Mu rahvas tegi mõningaid kohutavaid vigu, püüdes inimkonda radikaalselt ümber kujundada, aga pisiparandustega saavad nad hästi hakkama.“

Ta jätkas oma harjutusi, liikudes kiirelt ja kergelt, ning vaikis, kuni oli lõpetanud. Kui ta valmis sai, tegi ta lendhüppe rööbaspuudelt alla ja jäi hetkeks raskelt hingeldades seisma, seejärel ristas käsivarred rinnal, ajas nina püsti ja irvitas. „Nüüd on sul mu elulugu teada, kapten,“ ütles ta. Tõmbas võrgu peast ja raputas juuksed lahti.

„Kindlasti on seda rohkem,“ ütles hääl kommunikaatorist.

Melantha Jhirl naeris. „Kindlasti,“ ütles ta. „Kas tahad kuulda mu ülejooksmisest Avalonile, selle põhjustest ning pahandustest, mis see mu Prometheuse perekonnale kaasa tõi? Või tunned rohkem huvi mu erakordse töö vastu kultuuriksenoloogia valdkonnas? Kas tahad sellest kuulda?“

„Ehk mõni teine kord,“ ütles Royd viisakalt. „Mis kristalli sa kannad?“

Tavaliselt rippus kivike naise rindade vahel; trenni alustades oli ta selle ära võtnud. Ta korjas selle jälle üles – hõbeketi otsa kinnitatud väike roheline vääriskivi, mida kaunistasid mustad triibud. Kui see ta vastu puutus, sulges Melantha korraks silmad, siis tegi need jälle lahti ja irvitas. „See on elus,“ ütles ta. „Kas sa pole kunagi ühtegi näinud? Sosistav juveel, kapten. Resonantskristall, mis on psiooniliselt kujundatud hoidma üht mälestust, üht tunnet. Puudutus taastab selle natukeseks ajaks.“

„Põhimõte on mulle tuttav,“ ütles Royd, „kuid selline kasutusviis mitte. Sinu oma kätkeb siis üht kallist mälestust? Arvatavasti su perekonnast?“

Melantha Jhirl napsas käteräti maast ja hakkas kehalt higi pühkima. „Minu oma kätkeb aistinguid ühest iseäranis rahuldustpakkuvast voodisessioonist, kapten. See erutab mind. Või erutas. Sosistavad juveelid lahtuvad aja jooksul ja see siin ei ole enam nii tugev kui vanasti. Kuid mõnikord – tavaliselt siis, kui olen lõpetanud armatsemise või pingutava treeningu – ärkab see mu keha vastas jälle ellu, nagu tegi just praegu.“

„Oh,“ ütles Roydi hääl. „See siis erutas sind? Kas lähed nüüd paarituma?“

Melantha irvitas. „Tean küll, mida sa kuulda tahad, kapten – mu tormilisest kirglikust armuelust. Noh, seda sa ei saa. Igatahes mitte enne, kui olen kuulnud sinu elulugu. Mu tagasihoidlike isikuomaduste hulka kuulub rahuldamatu uudishimu. Kes sa oled, kapten? Tegelikult?“

„Sellisel määral täiustatud isik nagu sina,“ ütles Royd, „suudab kindlasti ise ära arvata.“
Melantha pahvatas naerma ja viskas kommunikaatori võret käterätiga.

*

Thale Lasamer oli habras noor olevus; närviline, tundlik, õlgadele langevate õhukeste linakarva juuste ja vesiste sinisilmadega. Tavaliselt rõivastus ta nagu paabulind, eelistades V-kaelusega pitssärke ja kubemekaitseid, mis ta kodumaailma alamklasside seas ikka veel moes olid. Ent sel päeval, kui ta Karoly d’Branini tema kitsukeses erakajutis üles otsis, oli Lasamer peaaegu süngelt kasinasse halli kombinesooni rõivastatud.

„Ma tunnen seda,“ ütles ta, pigistades d’Braninit käsivarrest, nii et ta pikad sõrmeküüned haiget tehes ihusse tungisid. „Miski on valesti, Karoly, miski on väga valesti. Hakkan juba kartma.“
Telepaadi küüned puurisid ja d’Branin kiskus käe järsult lahti. „Sa teed haiget,“ protesteeris ta. „Mu sõber, mis lahti on? Miks kartma? Mida või keda? Ma ei mõista. Mida võiks siin karta olla?“

Lasamer kattis kahvatute kätega näo. „Ma ei tea, ma ei tea,“ ulgus ta. „Aga see on siin, ma tunnen. Karoly, ma võtan midagi vastu. Sa ju tead, et olen hea, ma olen, sellepärast sa minu valisidki. Just hetk tagasi, kui mu küüned sinusse tungisid, tundsin ma seda. Praegu saan ma sinu mõtteid lugeda, välgatustena. Sa mõtled, et olen liiga kergesti erutuv, et siin on kitsas ruum, et mind tuleb maha rahustada.“ Noor mees naeris jõuetut hüsteerilist naeru, mis suri ta huultel sama kähku, kui oli alanudki. „Ei, sa ju tead, et olen hea. Esimene klass, kontrollitud, ja ma räägin sulle, et kardan. Ma tunnen seda. Tajun seda. Näen seda unes. Tundsin kohe siis, kui pardale tulime, ja see läheb aina hullemaks. Midagi ohtlikku. Midagi muutlikku. Ja võõrast, Karoly, võõrast!“

„Volkrid!“ ütles d’Branin.

„Ei, võimatu. Meie lendame kiirendusega ja nemad on valgusaastate kaugusel.“ Jälle kõlas terav naer. „Nii hea ma kah pole, Karoly. Olen su Crey lugu kuulnud, kuid olen ainult inimene. Ei, see on lähedal. Siin laevas.“

„Üks meie hulgast?“

„Võib-olla,“ ütles Lasamer. Ta hõõrus äraolevalt põske. „Ma ei saa aru.“

D’Branin pani talle käe isalikult õlale. „Thale, see sinu tunne... kas võiks olla, et oled lihtsalt väsinud? Oleme kõik pinge all viibinud. Tegevusetust on raske taluda.“

„Võta oma käsi mu küljest ära,“ kähvas Lasamer.

D’Branin tõmbas käe kähku tagasi.

„See on päriselt,“ kinnitas telepaat, „ja pole tarvis mõelda, et ehk sa polekski pidanud mind kaasa võtma, ja muud taolist paska. Ma olen sama tasakaalukas nagu iga teinegi selles... selles... kuidas sa julged mõelda, et olen tasakaalutu, sa peaksid mõne teise sisse vaatama... Christopheris oma pudeliga ja räpaste väikeste fantaasiatega. Dannel, hirmust peaaegu haige. Lommie ja ta masinad, tema jaoks on see kõik metall ja tulukesed ja ägedad vooluringid – nii haige, ma ütlen sulle. Ja Jhirl on ülbe ja Agatha vingub isegi omaenda peas kogu aeg ja Alys on tühi nagu lehm. Sina neid ei puuduta, nende sisse ei vaata, mida tead sina tasakaalukusest? Luuserid, d’Branin, sulle on antud kamp luusereid ja mina olen üks su parimaid, nii et ära parem hakkagi mõtlema, et olen tasakaalutu või arust ära, kuuled.“ Ta sinised silmad hiilgasid palavikuliselt. „Kas sa kuuled?“

„Rahu,“ ütles d’Branin. „Rahu, Thale, sa hakkad erutuma.“

Telepaat pilgutas silmi ja äkki oli kogu pöörasus kadunud. „Erutuma?“ ütles ta. „Jah.“ Ta vaatas süüdlaslikult ringi. „See on raske, Karoly, aga kuula mind, sa pead, ma hoiatan sind. Me oleme ohus.“

„Ma kuulangi,“ ütles d’Branin, „aga ilma täpsema teabeta ei saa ma tegutseda. Sa pead kasutama oma võimeid ja mulle seda hankima, eks? Sa suudad.“

Lasamer noogutas. „Jah,“ ütles ta. „Jah.“

© George R. R. Martin, 1980