ROMAANIKATKEND: Meelis Friedenthal "Mesilased"

Teose sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.** Kirjastus Varrak, 2012, 212 lk /////

Kogu aeg sadas vihma. Vihm oli mädandanud saagi põldudel, pannud hallitama majade puust seinad, muutnud vetikaligedaks laevade tekilauad. Laurentius oli juba mitu kuud söönud mädanenud leiba, elanud hallitavates majades ja viimasel nädalal ka libisenud ligedal laevatekil. Must sapp kogunes temasse, nagu jõkke torgatud toki otsa koguneb kõnts. Nüüd astus ta lõpuks kõikuvast paadist sadamakaile, selle põhjamudasse rammitud palkide peale löödud libedatele laudadele ja vaatas kõhklevalt ümbruskonnas ringi. Tuul puhus madalast taevast hoogude kaupa veepritsmeid näkku ja ta proovis aru saada, milline on see maa, kuhu ta enda vabal valikul oli tulnud. Lage, valge liiva ja üksikute pillirootuttidega kaldariba ning ühtlased hallid pilved meenutasid väga seda sadamat, kust ta oli teele asunud. Postilaeva mast paistis samasugusena halli taeva taustal ning palakad, mis nendele olid tõmmatud, paistsid samasugused hallid ja ilmetud nagu siis, kui ta oli teele asunud. Pikalt merre ulatuva silla kõrval oli näha pooleldi porise vee alla mattunud muul ja selle otsas vees kössitav vana vahimaja, mida ilmselt juba mõnda aega ei olnud keegi kasutanud. Neid majavaresid oli kõikide sadamate juures ning vaatamata oma armetusele sisendas selline pilt Laurentiusele miskipärast hoopis kindlust. Siingi oli sadamaid ümber ehitatud, siingi laiendati uute laevade tarbeks, vanad vahimajad jäeti maha.

Ta ohkas ja kohendas närviliselt veest tilkuvat katet puuri peal.

Oma varustuse kaasavõtmiseks ei pidanud ta kuigi palju pingutama – üks tammelaudadest kokku löödud kast mahutas täielikult selle, mida ta oli pidanud vajalikuks kooli kaasa võtta. See läks koos laeva trümmis veetava kaubaga tolli ning ilmselt võis selle alles täna õhtul kätte saada. Laeva last, ka reisijate isiklik pagas, vaadati hoolikalt üle ning pandi kirja kõik, mis võis vähegi maksu alla käia. Sellega ei olnudki tegelikul muret, tal polnud seal suurt midagi väärtuslikku, kõik tema vähesed isiklikud raamatud olid ka ametlikult lubatud ja medikamente oli ta kaasa võtnud vaid minimaalselt. Raskusi valmistas hoopis puur kaeluspapagoiga. Juba kodus oldi teda hoiatatud, et linnu transportimine ei pruugi kõige lihtsam olla, ning olud, mida ta siit eest leiab, võivad sellele saatuslikuks saada. Samas ei tahtnud ta kuidagi oma seltsilisest loobuda ja otsustas pigem riskida. Praeguseks oli kõige suurem mure saada lind võimalikult kähku külma vihma käest kuhugi soojemasse kohta.

Laurentius pühkis laiaäärsest kübarast hoolimata silmadesse valgunud vihmavee ära, heitis mantlihõlma alt pilgu taskukellale ja jäi otsima kedagi, kes võiks teda mingi trahteri juurde juhatada ja võib-olla hiljem ka kasti tollist ära tuua. Puuri ei julgenud ta kellelegi teisele usaldada. Tegutseda tuli kiiresti, sest teed olid juba praegu üsna viletsad ning ta ei tahtnud mingil tingimusel kauem oodata, et siit linnast edasi sõita. Sügisesed, järjest tihedamaks ja rajumaks muutuvad vihmasajud uuristasid niigi pehmeid radu ja iga päevaga muutus nende läbimine vaevalisemaks. Õhk tõmbus aeglaselt jäiseks. Papagoi võis külma saada. Tuli kohe leida mingi vanker või tõld, mis Tartu poole minema hakkaks.

„Hei!”

Vihmast ligedal sadamakail olid vaid mõned üksikud uudishimulikud, kes olid vastikust ilmast hoolimata tulnud saabuvaid paate vaatama. Nad teadsid ilmselt väga hästi, et erilist lootust tööd leida neil ei olnud, ning ei osanud seega Laurentiuse hüüde peale kohe reageeridagi. Kogu lasti ladusid tollimaja juures maha meremehed ja tüdinud hooletusega askeldasid kaupmeeste palgatud laadijad, kes libedaid kaste ja niiskunud kotte kärudele vinnasid. Ametnikud märkisid kaupu üles.
Laurentius hõikas veel kord.

„Hei, sina seal!”

Kui hõreda ja kulunud kuuega uudistaja tuimalt üles vaatas, viipas Laurentius talle kutsuvalt käega juhuks, kui teine tema keelest aru ei peaks saama. Mees ise nägi välja nagu tegelane ajaloo keskmise perioodi süngete kunstnike maalidel, mida ta oli Hollandis näinud: loperguseks vajunud viltkübara alt ulatusid salkudena välja ebamäärast värvi juuksed, nina oli muhklik ja punetas, harva habemetüüka alt aimus haigusarmiline lõug. Laurentiusel oli tunne, et mehe kaela oleks sobinud suurepäraselt silt „Nurjatus”. Kõikides sadamates luusisid sellised ringi ning enamasti oli nende välimuse põhjal tehtud instinktiivne otsus õige. Samas olid need tegelased alati ka kõige paremini linna kõrtside ja võõrastemajade olukordadega kursis, ja nii võis neist ka palju kasu olla. Petsid nad muidugi alati, küsimus oli vaid selles, kas said rohkem või vähem petta.

„Juhata mind korralikku kõrtsi,” teatas Laurentius lühidalt ja vaatas, kuidas mees sõna lausumata minekule pöördus. Loodetavasti sai ta siiski keelest aru – või siis aimas.

Laurentius tõstis ettevaatlikult papagoipuuri sülle ja hakkas mehe järel linna poole liikuma. Lind kriiksatas ärevalt.

„Tss, Clodia, ole tasa.”

( _ _ _ )

Peaaegu kottpimedas peatusid nad lõpuks kollase laterna all, mis valgustas ootamatult viisaka väljanägemisega kõrtsi, mis asus vaid veidi maad enne linnaväravaid, ja mees sirutas käe pikale. Laurentius poetas sinna juba salaja taskust välja otsitud väikese mündi ja lõi pilgu maha. Mees tunnistas hetke talle antud raha ja naeratas siis laialt.

„Pagan,” mõtles Laurentius. „Ikka andsin liiga palju.”

Ta tiris puuri uksest sisse.

„Kas ta soovib veel midagi?” uuris kaltsakas ootamatult heas saksa keeles.

Laurentius kõhkles. Kõige parema meelega oleks ta näinud, et mees kiiresti minekut teeb, sest need, kes end ise sulle külge kleebivad, on tavaliselt erilised kaabakad.

„Mul on vaja Tartu poole minna,” ütles ta siis eneselegi ootamatult. „Ja võimalikult kähku.”

Kasti järgi saadab ta siiski kellegi teise, aga tee uurimises ei olnud ju midagi halba. Mingisugusel hetkel pidid neil siin käima voorimehetõllad ja laevas teati rääkida, et pea iga nädal pidi mõni seltskond Tartu poole minema. Talle oldi kaardi pealt isegi kahte võimalikku teed näidatud – mõlemad võtsid mõni päev aega, olenevalt teeoludest võis ka kauem minna.

Mees heitis veel kord pilgu papagoipuurile ning lahkus siis – Laurentiusele tundus, et pilkliku kummardusega.

Ta kehitas õlgu, tõstis puuri kaminale kõige lähema laua peale, tõmbas tumeda niiskunud riidepalaka sealt ära ja vaatas, kuidas papagoi end õrrel kohendas.

„Noh, Clodia, oled valmis veel üheks reisiks?”

Koldest tulvav soojus mõjus ergutavalt ja ravis tema meeleolu ja papagoi külmetavat keha. Võtnud taskust paberi seest mõned seemned, puistas ta need puuri põhja. Polnud kindel, et siin kandis võis kusagilt päevalilleseemneid leida, ning seega oli ta neid ise kaasa võtnud. Nagu tavaliselt kogunesid muidu ruumis tegevusetult seisnud inimesed kohe puuri ümber, kes kõik tahtsid imelikku värvilist lindu näha.

„Kust selline ka pärit on?”

„Mida ta sööb?”

„Kas ta laulab ka?”

Laurentius seletas. Ühest küljest oli muidugi papagoi kaasastassimine tülikas ja ebamugav – ja mitte vaid Laurentiusele endale, arvatavasti kannatas lind selle käes isegi rohkem –, kuid teiselt poolt aitas see suurepäraselt inimestega kontakti luua ning Clodia oli talle juba laevas suureks abiks olnud.

„Olete üliõpilane, jah?” küsis keegi laua tagant tõustes.

„Jah,” vastas Laurentius. Tundus, et mees oli teda juba mõnda aega silmitsenud – ta tajus selliseid asju väga täpselt ning oskas pilku maas hoida, et mitte kogemata mõnele juhuslikule uudishimulikule otsa vaadata. Juba noorukina oli ta aru saanud, et sellest tulevad pahandused. Alguses hakkavad inimesed kahtlustama, pärast hoiavad temaga rääkides sõrmi selja taga ristis, pööravad tänavanurgalt tagasi ja väldivad hoopiski. Kõige kindlam on pilku maas hoida.

„Mina ei soovitaks teil Tartusse praegu minna.”

Mehe pindmise viisakuse tagant õhkus irooniat ning ka tema teietamine oli kuidagi noriv.

„Miks siis?” üritas Laurentius vastu vaielda. Tegelikult ta muidugi teadis, milliseid vastuväiteid võiks Tartusse minemisele tuua.

„Halvad ajad. Ka professorid võtavad oma ülesandeid praegu väga laisalt. Suvi oli vihmane, nälg on vältimatu, kõik hinnad lähevad üles.”

„See on igal pool nii.”

Laurentius libistas kiire pilgu üle mehe veidi põlastavalt uhke oleku ning oletas tema vööl rippuva lühikese mõõga järgi, et tegemist on aadlikuga. Tõenäoliselt. Nende kohta oli ta juba kuulnud, et Tartu on neile mingil põhjusel eriliselt vastumeelne.

„Mul on stipendium just Tartusse.”

„Ah,” ütles mees ja rehmas käega.

Laurentius tegi puuriukse ettevaatlikult lahti ja võttis papagoi sõrme peale. See lind sai temast hästi aru ja oskas tabada meeleolusid, ning ka tema tundis Clodia käitumisest ja olekust kindlust. Sõbra toetust ja nõu.

Lind kohendas end naljakalt tema kõhna, tinktuuridest ja rohtudest pargitud pärgamenditaolise nahaga kaetud käe peal ja nakitses siis hoolitsevalt sõrmeküünt. Uudishimulikud taganesid ettevaatlikult kaugemale just nagu kartes, et lind võiks neid iga hetk rünnata. Nagu ta oleks puurist pisikese deemoni välja võtnud. Laurentius tegi linnule õrnalt pai ja tundis selle sooja keha oma käe all – sulgede ja naha alla peidetud verd ja selle sees voolavat elu. See papagoi oli tal olnud nii kaua, kui ta mäletas. Ta oli alati kannatanud musta sapi ülekülluse pärast, ja just selle tõttu oli ristiisa pastor Theodus talle papagoi kinkinud. Selle idee oli ta saanud Plutarchoselt, kes mainis oma lauakõnedes linde kui tõhusat abivahendit hädade puhul, nagu vaevasid Laurentiust. Papagoi sangviiniline säutsumine ja lõbusus suutsid tõepoolest Laurentiuse temperamenti tasakaalustada ja aidata tal haigusega paremini toime tulla. Just papagoi arvele võis panna, et ta oli suutnud sellesuvised sajud ikkagi nii hästi välja kannatada.

„See lind ei ela teil Tartusse sõitu küll üle,” ei jätnud aadlimees jonni.

„Arvatavasti oleks vaja leida jah kinnine vanker, mis võimalikult peatselt Tartusse läheks. Jala minemise plaani ei olnud mul tegelikult juba alguses,” tunnistas Laurentius.

Ta teadis küll, et suurem hulk üliõpilasi reisis jalgsi ning vaid vähesed lubasid endale luksust vankri eest maksta, kuid praeguses olukorras tundus see lahendus kõige parem.

Mõõgaga mees vaatas talle otsa ja muigas.

Laurentius keeras pea kiiresti kõrvale, naeratas ja tegi Clodiale õrnalt pai. „Ta on olnud mul juba peaaegu kümme aastat, ma tean, millele ta peab vastu ja millele mitte. Ta talub väga hästi külma.”

„Ärge siin igaühega ka kaasa minge, ajad on segased ja teid võidakse röövida.”

„Ma tean. Aga ega mult pole palju võtta.”

Riiete alla peidetud ilustustega taskukella ei hakanud ta parema meelega mainima. See peen ja vägagi kallis asi oli samuti tema ristiisa Theoduse kingitus, inglise meistrite tehtud.

„Ma võtaksin teie mantli, ja kübar on teil ka üsna korralik. Ja elu saab teilt alati võtta.”

Mehe häälest ei kostnud ähvardust, pigem oli see praktilise meele nending. Võib-olla oli temalt endalt samamoodi kübar võetud ja jäetud ta poolsurnuna kuhugi teeveerde vedelema. Elu on õrn ja püsib keha küljes nagu ime, nagu linnud taevas, nagu tähed supralunaarses eeterlikus sfääris.
Laurentius püüdis anda oma häälele õpetatud kõla. „Kui see pole algusest peale minu oma, siis ei saa seda mult keegi ka võtta.”

„Olete juba mujal ka õppinud?”

Laurentius noogutas.

„Kahtlasesse seltskonda trügite seal Tartus. Need on kõige hullemad lakekausid ja pummeldajad terves Rootsi riigis. Ja rootslased on oma joomarluse poolest tuntud,” põlastas mees.

Laurentsius kortsutas selle peale kulmu. Teda hakkas see vestlus juba tüütama ja ta vaatas närviliselt ruumis ringi. Kus oli peremees, kelle käest võiks toa üürida, ning siis otsima minna, kuidas oleks võimalik Tartusse saada. Tal polnud mingit tahtmist hakata siin võhivõõrastega omaenese tuleviku ja õpingute peensusi arutama.

Ometigi ei suutnud ta teise kriitika peale torkamata jätta. „Kas räägite omast kogemusest?”
Mees naeratas laialt ja istus Laurentiuse kõrvale. „Mingis mõttes on teil õigus, muidugi. Mis see minu asi on. Aga on aru saada, et te ise rootslane ei ole. Kust kandi mehi siis üldse olete?”

Laurentius kohmetus ning tõmbus instinktiivselt eemale. Muidugi oli tal õigus. Piinlik on niiviisi osatama hakata. Reisijuhised soovitasid just niisuguseid olukordi vältida. „Ma palun vabandust. Mingil hetkel ei soovinud ma jäme olla.”

„Vabandused on vastu võetud.”

„Aga sellest hoolimata sooviksin ma kiiresti Tartusse saada, sest teeolud halvenevad iga päevaga ja sinna on minu teada vist peaaegu nädala tee.” Laurentius sirutas käe väikesesse puuri ja papagoi hüppas vaguralt õrrele tagasi.

„Kus see peremees siin on?”

„See kõrts on minu oma,” teatas mõõgaga mees. „Kõrtsmik on linna peal asju ajamas.”

„Teie?”

„Kuulge, miks te sinna Tartusse nii hirmsasti kipute?” ei teinud aadlimees tema küsimusest välja. Ta paistis olevat juba kenakesti purjus ning oli seega omandanud veidi üleolevalt joviaalse tooni. See ei meeldinud Laurentiusele mitte sugugi. „On teil mingeid pahandusi olnud? Tavaliselt tulevad Tartusse mujalt vaid need, keda teistes kohtades vastu ei võeta, või siis need, kellel pole raha. Teie ei paista kumbagi rühma kuuluvat.”

„Tartu olla muusadele pühendatuim linn.”

„Vaimlema lähete? No olgu, ma ei hakka teie saladustes urgitsema.”

„Mida see peaks tähendama?”

„Ma ennustan teile, et sellel sügisel ja talvel te seal suurt vaimsust küll ei näe. Seevastu palju muud aga kindlasti.”

Laurentius tõusis püsti ja kõndis närviliselt ruumis ringi, võttis taskust kella ja heitis sellele kiire pilgu. Kohe kahetses ta, et oli kella siin avalikus ruumis välja võtnud, aga teha ei olnud enam midagi. Pisut kohmetunud moega poetas ta selle tagasi põuetaskusse.

„Olgu,” pomises ta endamisi.

Mõnda aega võis veel rahulikult linna peal ringi kõndida. Huvitav, kas mees ei saanud aru, et kui ta juba oli siia Eestisse jõudnud, siis ei hakka ta ometi oma otsust mingis kõrtsis aetud jutu põhjal muutma. Selline märja kana taktika oleks sobinud vaid nendele, kes vaimsest distsipliinist lugu ei pidanud. Tema aga pidas. Tuli pidada.

„Ma vabandan väga, aga olen sunnitud lahkuma.”

„Noh, minge. Aga ma hoiatan, et te kahetsete veel seda otsust.”

„Kas ma saan oma puuri siia jätta?”

Esmaspäev

„Mhhh-hhhh.”

Ta hingas sisse-välja. Sügiseste õhtute jahedus kondenseeris väljahingatava sooja ja niiske õhu auruks ning see hõljus viivuks ta näo ees. Tema hingus, see, mis on ta keha sees ja mis näitab, et ta on hinges, ta elab. Pulsi katsumise asemel võib panna inimese suu juurde peegli ning sellele tekkivast aurust näha, kas ta on veel elus või mitte. Kas ta on veel võimeline niiskust tekitama, hinge olemasolu näitama.

„Elus,” sosistas ta, noogutas peaga ning astus koos teistega voorimehetõlda.

Valinud koha pliiplaadi sisse taotud aukudest koosneva akna all, jäi ta vaatama, kuidas teised inimesed sellesse hingetusse puust ja metallist kasti astusid ja oma kohtadele istusid, pidevalt hingates. Kõik olid elus, kõik olid tegusad, teadsid, mida nad soovivad ja kuhu nad lähevad. Nad olid juba kaks päeva siin koos istunud ja kõik jututeemad olid otsa saanud – reisi alguse ärevus oli muutunud tüütuks tuimuseks, millele lisandus ahastus Clodia pärast.

Kutsar laksutas ohje ja puust ratastel kirst hakkas liikuma. Kirst, mis enne oli seisnud tühjalt nagu kuju või nagu tühi kest, oli inimeste sisenemisel saanud elu sisse, ta kõikus ja rappus, ning läks, justkui eesmärgipäraselt. Asi, millel pole oma tahet, saab hinge ja saab sellest hingest endale elu. Aga nemad seal kirstus, kas nad annavad sellele välisele kehale ära oma hinge või on see neil mingisugusel moel ikka veel alles, nende endi oma, nende endi kasutada?

„Kui ma ronin tõlda,” mõtles Laurentius, „kas ma saan siis olla enam ise või olen ma võtnud endale uue keha, keha, mis astumise asemel veereb, keha, mis saab käia vaid poriga või krobelise kruusaga kaetud teid mööda?”

„Mida?”

„Ei midagi...”

„Te ikka ütlesite midagi?”

„Ah niisama pobisesin, pole tähtis. Ma vabandan.”

Laurentius teeskles, nagu püüaks ta pead vastu seina toetades magama jääda. Nende kõigi uus keha aga otsis oma teed, suured kodaratega rattad tabasid teravate servadega auku lagunenud roobastes ning selle rütmis lõi ta pea valusasti vastu pliiplaati ära.

„Ai.”

Ta mõtles oma papagoile. Kohe, kui ta oli ära läinud, olid need tegelased kõrtsis sellele ilmselt midagi sisse söötnud – kuigi nad kõik seda hiljem raevukalt eitasid – ning ajaks, kui ta linnast tagasi jõudis, oli Clodia juba värisema hakanud. Värinad ja loidus olid kestnud öö läbi, lind ei söönud ega joonud midagi ning järgmiseks õhtuks heitis papagoi hinge. Laurentius oli ahastavalt vaadanud surma saabumist, kuidas kõigepealt algab lõtv vabin, siis kaob tasakaal ning lõpuks hägustub ja tuhmub pilk. Clodia ei olnud Eestimaa pinnal kaht päevagi vastu pidanud. Aga vähemalt polnud linnu surm tema süü. See ei suutnud teda kuigivõrd lohutada. Süüdi või mitte, ikkagi oli ju tema lemmiklind surnud ja väike värb lebas kange ja elutuna puuris tõlla taga pakirestil.

Laurentius ei olnud tahtnud teda siia kuhugi maha jätta. Ei, ta võtab Clodia vähemalt Tartusse kaasa, ja kuna ta oli jõudnud juba voorimehetõlla asjus läbi rääkida, siis ei hakanud ta ka jala minema. Mine tea, äkki on tõesti teedel nii ohtlik, nagu räägiti.

„Uue keha,” alustas tema kõrval istuv naine jälle. „Uue keha, või midagi sellist ütlesite... Aga kuidas see uus keha tuleb?”

„Me ise võtame.”

„Mismoodi? Ma mõtlesin, et te räägite oma papagoist jälle. Nüüd ei saa ma küll enam millestki aru.”

Laurentius surus käed rusikasse, tegi need jälle lahti. Tema käed, tema keha. Kas need on samamoodi tema omad kui see tõld. Minu tõld, minu reis. Minu puur.

Naine pani käed otsustava liigutusega oma reisikotile.

„Ma vabandan,” ütles Laurentius.

Siin pole ju midagi seletada, kõik on triviaalne, aga miskipärast ei tahtnud ta seda korrata, hakata jälle seda lugu seletama. Ta oli alguses, kui nad olid Tallinnas voorimehetõlda istunud ja ennast tutvustanud, papagoist rääkinud, aga keegi ei olnud suutnud tema ahastust mõista. Kõigi nende jaoks oli papagoi vaid eksootiline ja kallis lind. Nad tundsid talle kaasa nagu kaupmehele, kelle last on tormiga merepõhja läinud. Selliseid asju juhtub, mis teha, elu läheb edasi... Laurentius ohkas ja vaikis, toetas pea tagasi vastu pliiplaati ja lasi selle jahedusel valutavat kohta siluda, nagu lusikal muhku. Elu läheb edasi.

„Mida siis tähendab see uus keha?” ei jätnud naine jonni.

Naise abikaasa, kes oli siiani tagasihoidlikult vaikinud, muigas nüüd ja raputas veidi tüdinult pead.

„No ärge nüüd ometi jälle.”

Laurentius vaatas pingsalt põrandat ja mõtles, kuidas sellest olukorrast välja tulla – naise häälest kostis teravat ärritust. Need tõllavestlused kujunesid sageli kohmakateks ja kuidagi veidrateks. Ta ei osanud inimestega suhelda, kuigi tahtis.

( _ _ _ )

„Nhhn.”

Laurentius tegi silmad lahti, kergitas end ja jäi põrnitsema tõllas istuvaid inimesi – kõigil neil olid pilgud langetatud, kõik vaikselt omaette. Nüüd sai ta neid vaadata. Naine oli tema kõrval kägaras, tõlla puust istmest pealesunnitud asendis. Pea pööratud vastassuunda, eemale. Keha küll siinsamas tema lähedal, aga mitte juures. Keha ilma silmadeta, ilma pilguta, eluta. Tühi kott.

Laurentius tahtis rääkida, kellelegi midagi öelda, aga ei osanud välja mõelda, millest vestelda. Kartis jälle tühjast tüli tekitada.

Igavledes võttis ta taskust kella ja silmitses selle ühe seieriga sihverplaati. Varsti läheb täiesti pimedaks. Ta kummardus ja küünitas läbi väikeste aukude aknast välja vaatama. Seal avanes kirev jõgi, mis voolas näiva juhuslikkusega oma eesmärgi suunas. Vihmapiiskadena läikisid mitmevärvilised lehed, aeglaselt libisesid mööda üksikud lagendikud. Miski ei hakanud silma ja mõte ei püsinud enam koos. Nii väga oleks just praegu vaja Clodia toetavat säutsumist, aga ümberringi olid vaid poolunes, poolteadvusel inimesed. Ta püüdis oma hajali ja siia-sinna visklevaid mõtteid tõrjuda, aga võitlus mälestuste deemonitega muutis need hoopis selgemaks, andis neile kuju. Mõistusest sünnivad koletised.

Laurentius köhatas, kurgus kratsis, hingata oli raske.

Äkki tundis ta, kuidas kusagilt oli hakanud voorimehetõlda imbuma kirbet haisu. Alguses vaevutajutavalt, aga tasapisi muutus see kõikehaaravaks, valdas täiesti meeled, tuli tema pähe nagu uni kurnatud keha peale.

Paanikas vehkles ta ringi. Kust see tuleb? Teised istusid rahulikult oma kohtadel edasi, keegi ei kirtsutanud isegi nina. Ta kummardus uuesti akna juurde ja vaatas välja. Kusagilt see hais ju pidi tulema! Eemalt paistis mingi ehitise tume siluett, saabuva õhtuhämarusega kaasas käivas painajalikus ja ähvardavas pimeduses, suur palkidest koloss. Ta pingutas läbi veetilkade vaadata, tõmbas käega niiske pinna puhtaks, peopesale jäi hallikasporine triip. Läbi hämu, vihmaselt läikiva valendiku kõrval paistsid eemalt mõned lagunenud müürid, ebamäärased laudadest kokku löödud sarikad, lipendavad sindlid ja turritavad teibad. Oli see küün? Ehitise kaadervärk oli ilma ühegi tuleta, ühegi elumärgita.

Ilmselt sealt hallitanud ja harali sarikate vahelt, otsustas Laurentius. Kindlasti sealt.

Ta vaatas, ega keegi küüni juures lõket ei tee, kuigi oli juba ette selge, et sellise ilmaga vaevalt et keegi suudab tuld kaua põlemas hoida. Muidugi. Ei kumanud ühtegi vilkuvat kollast laiku, tumesiniseks tõmbunud taeva taustal paistis vaid tuhm elutus. Aga kusagil pidi ju olema midagi, mingi keha, vedelik, lagu, kust immitses mürki? Küüni sees tossavad mädanevad heinad?

Püüdes väikestest aukudest piiludes ümbritsevast paremat pilti saada, surus ta näo vastu külma plaati, kuid metallist piludest paistis vaid mustav ja hüplev maastik, detailid, mis ei andnud kokku midagi tervikulist.

Laurentius katsus parajasti sättida silma kohakuti ühe veidi suurema auguga, kui tõld ootamatult vägivaldselt rappus, kulm põrkas valusasti vastu külma rauda, silmade eest lõi virvendama. Ta oigas allasurutult. Teised reisijad otsisid kätega seintelt tuge ja kergitasid end istmetel häiritult. Miski kragises alguses vaevukuuldavalt, siis järjest kõvemini ja nende iste vajus äkki prahvakuga viltu, kuuldus voorimehe vandumist ja ptruutamist. Tõld peatus. Hetkeks valitses vaikus ja siis oli kosta, kuidas pagasirestilt kastid plätsakutega alla porisele teele kukkusid.

„Hhh.”

Laurentius hõõrus haiget saanud kohta ja püüdis end viltu vajunud tõllast välja upitada. See ei olnud kerge, ja kui ta lõpuks ukse lahti sai, nägi ta juba voorimeest ja naise teenrit askeldamas tõlla tagumise otsa juures. Kodaraline ratas ei olnud õnneks oluliselt viga saanud, oli vaid telje otsast maha tulnud ja vedeles pooleldi mudasse takerdunult eemal.

„No las nad tulevad appi,” teatas voorimees. „Mina üksinda seda vaevalt siia peale tagasi saan. Kõik las tulevad välja.”

Pahasena kostis Laurentiuse kõrval istunud naise hääl: „Aga sajab ju?”

„Las proua muidugi jääb,” kohmas voorimees seepeale. „Palju siuke ikka kaalub.”

Laurentius sirutas selga ja vaatas ringi. Nad olid väikese lagendiku serval, kus kasvasid tee ääres vaid mõned üksikud puurootsud, millelt tuul ei olnud jõudnud veel kõiki sügisesi lehti maha puhuda. Nende hallide tüvede taga algas pruun valendik, mille keskel väikesel kõrgendikul oli seesama mustav küün, mida Laurentius enne oli üritanud augulisest aknast vaadata. Ta tundis miskipärast külmavärinaid. Taas jõudis ninasõõrmetesse kirbe hais nagu pingutusega alla surutud õudne mälestus. Koos vihmapiiskadega sadas see maha, voorimehetõlla ja nende peale, läbi riiete ja sõõrmete, musta sapi essents, mille sees oli võib-olla väävlit, võib-olla hapet. See jälk hingus puges niiskeisse rõivaisse, kübarate alla juustesse, naha vahele, ninna ja sealt edasi kopsu, liha ja südame kõrvale. Kõigepealt keelel, siis ninas hakkas levima kirbet ja teravat, üllatavat ning vaenulikku. Ta mäletas ähmaselt, et kunagi ammu, kunagi väga ammu oli ta tundnud sarnast lõhna, sarnast õudu. Selle haisu osakesed, selle okkad, sisu ja mälestused haakisid ennast nina sisekülgedele, suulakke ja liikusid piki torusid tema aju ja hinge sisse. See hais tuli ta pähe nagu mingi kohutav stseen, tapmine, vägistamine, hädakisa, mida ei ole võimalik unustada. Uuristas välja juba ammu tuhmunud muljed. Haavast voolas verd. Ta mäletas. Muidugi mäletas.

„Vabandust?”

Laurentius silus närviliselt nina ja püüdis seda isegi kinni hoida. Asjatult. Lõhn oli imbunud igale poole ja ei olnud mingit lootust sellest enam kuidagi vabaneda. Ta tundis õudu. Teised askeldasid peaaegu reipalt tiisliotsa ümber.

„Just nagu oleks keegi saatan selle ratta ära kaetan’d,” vandus voorimees. „Ma vaat’sin ise kõik enne teeleasumist üle, siis poln’d viga kusagil. Keegi kurat on siia ikka silma peale visan’d.”

„Vabandust?!” ahastas Laurentius. Aga ei, voorimees ei vaadanud tema poolegi, needis seal omaette, justkui palvetades või nõidudes.

„Jah, mis teil ometi on? Tulge võtke siit kinni ja tõstame koos,” juhendas mees, kes ennist oli siinseid teeolusid kirunud.

„Kas te tunnete ka seda lõhna?” küsis Laurentius.

„Kuidas palun?”

„Seda lõhna?”

„Ah? Ei tunne midagi, kange nohu on viimasel ajal. Võib-olla tuul toob siia. Kohalikud põletavad siin igasugu rämpsu.”

Laurentius raputas pead, vaatas veel kord ringi ja hõõrus närviliselt nina. Sees keeras.

„Nii. Korraga. Hopp.”

Ta haaras teistega koos tõllast kinni. Lihaseid pingutades ja saapaid sügavale porisse surudes õnnestus neil lõpuks saada tõld õigele kõrgusele ja voorimees hakkas mahaveerenud ratast haamrilöökidega tagasi taguma, löökide taktis ikka veel midagi enda ette porisedes. Laurentiuse sees, tema mõtteis ja ajus aga levis üha tugevamalt kidaline hais, tume sapp valgus kõigisse kehaliikmetesse laiali. Õudus, vastikus, põrgu. Kus nad olid?

„Aga kus me praegu üldse oleme?”

Voorimees mõhatas midagi arusaamatut, osutas peaga tee poole ning jätkas haamriga ratta tagumist. Laurentius kohmetus ega tihanud enam uuesti küsida, põrnitses vaid närviliselt ringi.

Tõepoolest, kus nad olid?

***

Meelis Friedenthali esikromaan „Kuldne aeg” pälvis 2004. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha.