Tulijad olid ilmselt harjunud nii pimeda, pori kui penidega, sest said hakkama üle õue koperdamisega ja leidsid ka majaukse kätte. Tulevalgel selgus, et kõik kolm olid tuntud inimesed, kohalikud arvamusliidrid, üks koguni vallavanem ise. Teine külalistest oli märksa lühem mees, kes oma ümara pea ja juustepärjaga tundus olevat Vanalinna Stuudio näitleja Heino Torga priskem kaksikvend. Hundionu oli teda näinud hiljuti rahvamajas koosolekul, kus paksuke aktiivselt sõna võttis. Kolmas hiline saabuja oli naisterahvas, kohaliku lasteaed-algkooli direktor, välimuselt Tallinna linnapea ja rahvusraamatukogu direktrissi Ivi Eenmaa veidi kokkupressitud väljaanne, aga niisama söakas ja sõnakas.

Tolle mini-Eenmaa hoole all veetsid oma päevi ka Männiku pere põrssad, vanem koguni esimeses klassis.

Külaskäik tuli hundionule ootamatult, ehkki visiidi motiive polnud raske ära arvata. Selleks sai olla üksnes võim. Männikule saabusid kodanike valimisliidu Mõistlikult Edasi juhid. Mõne
päeva eest, oktoobrikuu kolmandal pühapäeval, nagu seadus ette nägi, oli vallarahvas käinud rahvamajades oma kodanikukohust täitmas, esindajat kohalikku volikokku valimas, kellele järgmiseks kolmeks aastaks võim ja voli delegeerida. Valimisaktiivsus osutus enneolematult kõrgeks, küllap mängis oma osa ka poliitiline võitlus, mis esmakordselt valla ajaloos volikokku pääsu nimel puhkes. Vabariiklik valimiskomisjon oli äsja ametlikud valimistulemused
välja kuulutanud, kahesaja neljakümne kolmes omavalitsuses seisis nüüd ees uue rahvaesinduse kokkukutsumine, et pidulikul, kuid tähtsal avaistungil volikogule esimees ning täitevvõimu etteotsa vallavanem või linnapea valida. Rahvalt saadud mandaadi teostamine
eeldas häälteenamust ning läbirääkimised võimukoalitsiooni moodustamiseks tõidki vallavalitsuse rohelise Nissan Almera Männiku väravasse.

Aga üllatusmoment selles just seisis, et valimistulemused ei andnud valla liidrite visiidiks mingit põhjust. Populaarsust nautiv vallavanem oli kogunud rekordilise häältesaagi, millest jätkus
nii tema enda isikumandaadiks kui ka neljale mõttekaaslasele ülekandmiseks, millega valda Mõistlikult Edasi valitseda sooviv seltskond hõivas kolmandiku saadikutoolidest. Teise suure häältepüüdja, abivallavanema tulemusest piisas valimisliidul Oma Vald nelja volikogupääsme lunastamiseks. Seega andis vallarahvas senistele juhtidele, kes kahepeale hõivasid üheksa kohta viieteistkümnest, ülitugeva mandaadi, millega võimuküsimus oli järgmiseks kolmeks aastaks otsustatud. Oma vallas aetakse asju mõistlikult edasi. Võimu suhtes opositsiooniline kodanikeühendus Ka Ausalt On Võimalik! (eesotsas volikogu eelmisest koosseisust lahkunud
Gunnari ja Männiku peremehe endaga) polnud üliägedale valimiskampaaniale vaatamata suutnud rahva poolehoidu võita.

Võimupirukas oli tänaseks jagatud, lõpuvile kõlanud, mäng läbi, ja nagu ütles kunagi Nõukogude Eesti juhtpoliitik Karl Vaino, kui andekas keskmängija Moskva armee spordiklubisse värvati
ning eesti korvpallile kaduma läks – после боя кулаками не машут5.

Lüüasaamist elas vana spordimees üle raskelt. Asi oli seda arusaamatum, et mänguvorm tundus üsna korralik, vastased võidetavad ning lootus valimised kinni lüüa igati õigustatud. Ka
ettevalmistus oli saanud mitmekülgne ja põhjalik, kohalikus ajalehes ilmus ridamisi kriitilisi artikleid vallavõimu aadressil, avalikkuse ette toodi kogu sadama-afäär eesotsas selle pea kangelase, neljal toolil korraga istunud omavalitsustegelasega (sadamajuhtmaanõunik-
abivallavanem-volikoguliige ühes isikus – säh sulle võimude lahusust!) Valusasti sai pihta ka vallavanem, kes oma tegevusetusega sulisid mahitas. Lisaks käredatele lugudele, millega
numbrist numbrisse täideti „Sõnumitooja” tasulise reklaami veerge, olid kõik külapoed ja teeäärsed postid täis kleebitud valimisplakateid, mis kuulutasid, et meie vald väärib paremat. Kuna pilt on mõjuvam kui tuhat sõna, siis toretses plakatil ka valla sümbol – uhke kõvera lõuaga lõhepea, mis aga lamas seal koos oma paljaksnäritud selgrooga. Kujukamat sõnumit vallas toimunu kohta oleks raske olnud välja mõelda. Maanteeääred kirendasid kalarootsudest nagu pildipiibel kirjaoskamatutele. Peale näitliku agitatsiooni korraldasid ausad valla rahvamajades kohtumisi valijatega, kuhu kutsuti ka oponendid debatte pidama. Peatoimetaja oma valimisliidu volitatud esindajana tutvustas seal enda kokkukirjutatud programmi, mis tõotas ausate võimu all vallale õitsengut. Et osavõtt rahvakoosolekutest kippus loiuks jääma, siis ilmus tähtsam osa teesidena vallarahvale lugemiseks ka ajalehes.

Nad oli teinud kõik, et valija südant võita. Ja milline oli tulemus? Kulutatud ajale, vaevale ja rahale vaatamata tabas käremeelseid revolutsionääre hävitav kaotus. Ausate saagiks langes kõigest viis volikogukohta, millega võis üksnes opositsioonis istuda, mingist häälteenamusest ega võimuhaaramisest ei maksnud unistadagi.

Vana mängujuht lükati jälle varumeeste pingile, meeskonna allakäiku hambaid kiristades pealt vaatama. Maarahva alalhoidlikku vaimu kinnitas seegi, et teine uustulnuk valimistel, erakonnalipu
all välja tulnud seltskond, sai vaid viimase, viieteistkümnenda koha vastvalitud vallaparlamendis. Parteinimekirjast pääses volikokku siinkandis tundmatu, kuid hullult agar naisterahvas, kes välimuselt meenutas modelliks hakanud kunksmoori, esinemismaneerilt polkovniku leske ning hääli sai ilmselt oma perekonnanime tõttu, kuna ta mees oli Nõmme turu erastamise ja muude hämarate tehingutega üle vabariigi kuulsaks saanud. Veelgi masendavamalt kui isiklik fiasko mõjus algajale poliitikule seniste vallajuhtide ülimenukas esinemine. Rahvas lükkas suurtele sulidele uuesti tõlla ette – olge lahked, istuge pukki, jagage ja valitsege! Ometigi olid nad inimestele ju lausa kalast ette teinud, mismoodi võimu oma huvides ära kasutati. Kas ei lugenud vallaelanikud kohalikku lehte või oli neil jumalast savi, mis kodukandis toimub ja kes nende varale käpa peale paneb.

Valimistulemuste valguses kerkis üles valus küsimus: mis häda küll oli ajanud Männiku peremeest oma mõnusat elu jätma ja mingi vastiku jamaga tegelema hakkama? Pärast Gunnariga kohtumist oli nägijaks saanud vallavalitsuse liige tormanud ummisjalu sadamat päästma, et takistada rahva raha oma taskusse kühveldamist.

Ta oli karanud viimasel hetkel pankrotimenetlusse, viinud ennast kurssi kohtumaterjalidega, tutvunud võlausaldajate nõuete ja pankrotipesa „jaotusettepanekuga”, hankinud vajalikke teatisi,
trüginud poolvägisi valla esindajaks, keelitanud volikogu advokaati palkama, hüljanud nii põrssad kui ka haige ema, jätnud unarusse näidendikirjutamise, kitarrimängu ja hispaania keele
õpingud, lasknud päevast päeva nagu marsruuttakso valla ja linna vahet, rikkunud mustade jõududega võideldes oma närve, kaotanud unerahu ning riskinud kaela tõmmata kohalike võimurite viha ja kättemaksu. Aasta otsa rabeles ta endale ja teistele armu andmata, nii et kitseke oli sunnitud tümika kalenderpäevikusse mitmesse kohta vahele kirjutama, et M-ga kultuura peale või muidu koos olla. Nõnda põhjalikult oli Männiku peremees võtnud valla asju ajada, seejuures omaette mõteldes, et mingu selle sadamavärgiga nagu läheb, aga ehk aitab loo päevavalgele toomine vähemasti edaspidi ausamatel inimestel võimu juurde pääseda. Ja nüüd oli resultaat käes.

Varganäod ikka rahva lemmikud! Kas selleks pani ta aastatuhande viimase aasta hakkama, et lõpuks aru saada, kuidas iga rahvas väärib oma valitsejaid? Just nagu poleks ta elu jooksul küllalt vastu näppe saanud ja kõiksugu afääridega endal tiibu kõrvetanud. Iga uue piruka järel oli ta vandunud, et rohkem ei võta endale mingeid jamasid kaela. Korraks tekkiski lootus, et ta on õppust võtnud ning enam ei suuda miski teda rahulikust rantjee-elust välja lüüa. Ja siin see elutarkus tal nüüd oli! Polnud tolku ei Schopenhauerist, Frommist, Carnegie’st ega Schumacherist. Kuidas see küll niimoodi jälle läinud oli?