ROMAANIKATKEND: Piret Bristol „Maailm, mis on hea”
Piret Bristol (s 1968) on luuletaja ja prosaist, kelle kolmas romaan "Maailm, mis on hea" räägib elust Tartus aastatel 1989-1990.
Senistest Bristoli teostest (kuus luulekogu ja neli proosaraamatut) on see kõige sihikindlamalt Eesti lähiminevikku ette võetud ekskurss ja I osa romaanisarjast, mis on pühendatud teise Eesti Vabariigi põnevatele algusaastele. Nagu senistes Bristoli raamatutes, on peamiseks tegevuspaigaks Tartu linnaruum.
PIRET BRISTOL “Maailm, mis on hea”
Kirjastus Ilmamaa
255 lk
***
2. peatükk. Leningradi maantee Tartus
Kevadisel kaugõppesessil oli meid ükshaaval majutatud päevaste üliõpilaste tubadesse. Üheksakorruselises tornis teisel pool jõge elasid füüsikud, keemikud ja kehakultuurlased, ning mina sain paberilehe toanumbriga, mis suunas mind otse Leningradi maantee 25 ühikasse.
Ühikarahvas sooritas alles kevadisi eksameid ja kaugõppijate tulek neile ilmselt ei meeldinud. Ma ei saanud hästi aru, kas mind majutati poiste või tüdrukute tuppa. Poistel ja tüdrukutel ei lubatud koos elada, järelikult võis see olla tüdrukute tuba. Kaugõppetüdrukut ju ei panda poiste tuppa. Igatahes elasid seal füüsikud Hannes ja Kati. Ja veel keegi. Ja mina kaks nädalat. Mulle meeldis nende juures, kuigi vaevalt panin tähele, kus elan. Käisin päeval loengutel ja pärast loenguid uitasin õnnetult armununa mööda linna. Lonkisin hiliste öötundideni jõe ääres ja voolava vee häälel, mis väidetavalt vabastab äranõidumisest, ei olnud mulle mingisugust mõju. Vaatasin päikeseloojangut ja mõtlesin, et olen õnnetu. See mees – õppejõud – ei vasta mu tunnetele kunagi.
Hannese ja Kati toas käis alalõpmata pidu. Vahel pakuti mullegi veini. Toa elanikud ja nende külalised olid huvitavad selle poolest, et nende riietus oli äärmiselt napp. Valitses leitsak. Higistasin kinninööbitavas pluusis ja kitsas seelikus. Hannes ja Kati tundusid kõige normaalsemad inimesed nendest, kellega olin seni kokku puutunud. Nad olid täiesti tavalised tudengid, kellega oli väga meeldiv koos elada. Nad ei seganud ennast minu ellu.
Kaks nädalat füüsikute juures möödusid rahulikult. Sain tegelda oma asjadega, mis tähendas poole ööni Tartu sildadel konutamist ja ülejõelinna imelike tänavatega tutvumist. Aga sellekski oli vaja rahu, mida poleks olnud mõne kursusekaaslasega Pälsonis, kus maja on räpane, kursusekaaslane loll, ja kui neid on mitu, siis üks teisest napakam.
Nii jäi mulle ähmane mälestus, et Leningradi maanteel majas 25 elab tore rahvas, ning teinud sügisel Tartus paar päeva asjatuid katseid eluaset leida, otsustasin minna füüsikute ühikasse ja otsida need head inimesed üles. Lootsin saada peavarju kas või mõneks päevaks, et seejärel edasi vaadata. Selja taga oli öö bussijaamas ja teine Pälsoni ühika komandandi abiruumis. Komandandi vend võttis mu enda juurde ja lubas minu eest kosta, ent kahte voodit polnud temalgi.
Esimesed paar päeva polnud väga hirmsad. Ilmad olid soojad. Istusin õhtupimedani Toomemäel, süües ema kaasaantud pirukad ja võileivad korraga ära, et kott oleks kergem. Täis kõht muudab uniseks ja olukord ei tundunudki väga lootusetu. Küll see lahendus kunagi tuleb, lohutasin ennast, ja magasin paar ööd eelmainitud paikades, riided seljas.
Neljanda septembri hommik oli aga eelmistest külmem ja ebasõbralikum.
Oli saabumas kolmas öö Tartus. Seda ma nõnda veeta ei kavatsenud.
Olin selleks ajaks niivõrd väsinud, et oleksin hea meelega sinnasamasse pargipingile magama jäänud.
Kui õhtul hilja Leningradi maantee ühiselamusse jõudsin, siis selgus, et kevadine tuttav Kati on nädalaks Venemaale reisinud. Ukse vahelt vaatas mind üllatunult täiesti tundmatu nägu. See ei olnud Kati elukaaslane. Millegipärast ei hakanud ma tollele tüübile seletama, mida sealt otsin. Kõndisin mööda seitsmenda korruse koridori ja pidasin aru, mida edasi teha.
Asjad olid mul ilusasti õlakotiga kaasas. Õhtud olid juba jahedad. Mul polnud mingit soovi ühiselamust lahkuda. Teadsin, et kursusekaaslased mulle küll peavarju ei anna. Olin juba teinud väikese vihje või nii.
Ühel loengul – tegu oli mingi sotsiaalteadusega – anti igaühele paberileht ja paluti mõne joonega piltlikult visandada küsimus, millest kõik aru saaksid. Seejärel lasti paberilehed ringi käima ja teised kirjutasid sellele küsimusele vastuse. Joonistasin kolme joonega voodi – nagu H-tähe. Vastused olid: „Otsi endale mees“, „Pane lehte kuulutus ja üüri tuba“, „Osta telk“, „Otsi kuskilt ühika pealt katkine reformvoodi või mitu ja tee neist üks korralik. Või osta hoopis tugitool…“
Ma ei saanud isegi mõelda korteri üürimisele. See on kindlasti väga kallis – ja kust raha võtta? Mille eest süüa osta? Parem mitte kellelegi öelda, et ma ei suuda sellega toime tulla, sest mida inimesed minust siis arvavad.
Kursaõed olid ilusad, kenade soengutega ja hoolikalt meigitud. Riided olid neil äsja triikraua alt väljunud, sitsilised ja satsilised. Uuel kursusel oli ka tüdruk, kellega õppisin kunagi väikelinnas üksteist aastat ühes klassis. Küsisin temalt, kas ta teab, kus saaks ööbida. „Meil küll ei saa,“ ütles ta kärmelt, „oleme isegi kolmekesi toas.“ Ta ei teadnud ka kedagi teist, kelle juures oleks ruumi. Üks kui teine, kelle poole pöördusin, vastas nagu kokkulepitult: ei saa, kohe mitte kuidagi ei mahu ära.
Hulkusin mööda Leningradi maantee ühika koridore. Viimaks oli meeleheide nii suur – ilmsest paratamatusest, et tuleb sellestki majast ära minna, kuigi siin on valge ja soe –, et koputasin häbenemata esimesele ettejuhtuvale uksele.
Dressipükstes naisterahvas, kes ei olnud küll eriti ilus, aga lahke ja sõbralik, kostis, et nende toas voodikohti ei ole, aga kusagil kindlasti on. See pole üldse probleem, vaadaku ma ringi. Naisterahvas märkas vist, et olen pettunud, ja andis mulle kimbu korralikult puhastatud porgandeid, muud tal ei olnud. Mul oligi juba nälg. Võtsin porgandid ja sõin neid koridoris, tänades õnne, et tekkis vähemalt mingi tegevus. Ja oleks nagu juba väheke omainimenegi. Hoopis teine suhtumine kui filoloogide juures.
Seisin akna kõrval ja vaatasin alla pimedusse. Koridoris olid põrandast laeni ulatuvad otsaaknad. Tartu oludes oli tegu pilvelõhkujaga. Kell oli pool üksteist. Siis kuulsin, et keegi sammub mu selja taga koridoris lifti poole. Aken ja lift asusid kõrvuti. Nägin tumedas ülikonnas pikkade juustega mehe peegeldust aknal ja ehmusin. Midagi oli mehe juures väga veidrat. Ta lähenes tantsiskleval sammul, heites kiireid pilke ühele ja teisele poole, ning tegi imelikku häält – võib-olla laulis, aga võib-olla ka mitte. Ta oli üsna noor. Ta tuli lähemale ning muudkui kepsles ja kepsles. Vilistades kiirustas ta kuhugi, küll ringi vaatamata, kuid minust möödudes justkui õhku sisse tõmmates ja mind nuusutades.
Ta oli täis nagu pinal.
Ta kadus kusagil lifti juures algavasse järgmisse koridori. Ruum jäi tühjaks. Suutmata selle tühjusega midagi peale hakata, läksin samuti pimedusse, kuhu olin näinud minemas võõrast. Nurga taga oli järgmine hämaralt valgustatud koridor, kus polnud kedagi.
Äkki kuulsin selja taga köhatust.
Liftiukse juures küürutas kreeka „e“ poosis seesama iseäralik tüüp ja tegi tähelepaneku aeglaselt liikuvate liftide kohta.
Vaatasin ja vaatasin, suu jahmatusest lahti – mu silmapiirile oli ilmunud tõeline mustkunstnik. Ainult kübar puudus. Tegelikult eksisin, sest kaabu oli tal käes. Ta pani selle pähe, nagu oleks mu mõtteid lugenud. Lisaks olid tal tumedad kitsad vurrud. Lühike habe. Pikad sirged õlgadeni juuksed. Sellised väga sirged ja väga tumedad. Tumedate klaasidega prillid. Ja must ülikond ning valge särk. Lint üle rinna. Ilmselt mingist korporatsioonist.
Peitsin porgandid kähku ära. Võtsin julguse kokku ja köhatasin. Pikajuukseline heitis mulle prillide tagant kiire pilgu ja vajutas liftinupule. Ka mina asusin lifti ootama. Möödus keegi, kes tundmatult käigu pealt küsis: „Kust tuled?“
„„Humalast“ – sõin kaks praadi…“
Mitte „prae“, nagu kõik teised, mõtlesin hämmeldunult. Vaid kaks.
Lift tuligi. Sisenesime. Mees vaatas minu poole ja vajutas nupule. Noogutasin ning me alustasime sõitu üheksandalt korruselt esimesele.
Paar sekundit julgust kogunud, küsisin meeleheitliku sundimatusega: „Vabandage, ega teie äkki tea siin ühikas vaba voodit või tuba? Oleks vaja öömaja.“
„Või nii,“ ütles mees. „Lähme.“ Ja suundus nii pika sammuga, et vaevu järele jõudsin, ühikast välja.
Maja ees tabas teda hetkeline kahevahelolek, aga siis lausus ta: „Paremale. Ma loodan, et saan su ühe oma sõbra juurde ära pista. Tuleb minna Komsomoli tänavale“, ja seletas tee peal, et tema ristinimi on Peterson, aga kutsutakse Joogaks. „Oled kindlasti minust midagi kuulnud,“ ütles ta toonil, nagu peaks igaüks teda teadma.
Tunnistasin, et ei ole temast midagi kuulnud. Mees teatas, et on luuletaja ja võib mulle mõne oma luuletuse lugeda. Aga ta tegeleb ka muude asjadega, näiteks õpib füüsikat. Füüsikat õppima hakkas ta juba mitu aastat tagasi, aga kuidagi kulgesid asjad niimoodi, et ta on järjekordselt esimesel kursusel. See paistis mulle äärmiselt kummaline, kui mitte lausa müstiline. Niisugune mees – ja kui huvitava elukäiguga! Eriti imelik tundus see füüsikaõpingute asi. Jooga seletas veel, et ta vanaema oli Lõuna-Eesti kõige vägevam nõid ja et tema suguvõsas on teistelgi erilisi andeid, aga oma onult, lihtsalt elektrikult, on ta kõige rohkem õppinud. „Väikest viisi olen ma tegelenud ka vitsakeerutamisega,“ mainis ta tagasihoidlikult.
Nii juteldes jõudsime Komsomoli tänavale, kust pöörasime paremale alla – kas Oa või Herne tänavale, polnud pimedas lihtsalt näha. Uus tuttav kloppis tükk aega tagajärjetult ühele uksele. Avama ei tulnud keegi. Ta ohkas sügavalt ja ütles: „Tuleb mõelda.“
Ta arutles kuuldavalt, kas talle meenub veel keegi, kelle juurde mind öömajale panna. Ma ei öelnud midagi, sest olin imestusest tumm: kuidas asjad on hakanud järsku tuulekiirul liikuma, kui olid seni täiesti paigal, et mitte öelda koguni tagurpidi minemas. Aga nüüd tuleb keegi, kellele ei lähe üldse korda, et valitseb südaöö – tema aina liigutab, nii et kõik lausa lendab käes. Juba on külastatud kohti, kus ma võiksin elada. Jalutasime linnas ringi – kõndisime päris kaua. Noormees muudkui rääkis oma elust ja oli ilmselges vaimustuses ilusast ööst. Ja mina ka…
Jõudsime ringiga taas Komsomoli tänavale. „Äkki oleks asja sõbrannadest?“ mõtiskles Jooga, siis aga muutis meelt. „Kui sa väga väsinud pole, võiks veidi botaanikaaias istuda.“ Märganud suurt ilusat paplit, ronis ta kibekähku mööda tüve üles, hüppas oksalt botaanikaaia müürile ja tõmbas kättpidi sinna kõrgele ka minu. Nagu muinasjututegelane Rumcajs. Ta toimetas mu täiesti vigastamatult üle müüri teisele poole alla, kuigi mul oli seljas pikk seelik ja temal ülikond.
„Ma olen elanud munga elu, olen elanud lausa askeedi elu,“ kõneles ta sugestiivselt, juhtides mind mingite lilleklumpide ja põõsaste vahelt läbi.
Oli, jah, osav poiss. Dünaamiline: nii palju tegusid nii lühikese aja jooksul. Olin vist juba armunud. Botaanikaaias langesid aga lehed. Tasa-tasa tuli sügis. Meile vastu aga mitte ühtegi hinge. Ronisime mingisse imelikku mäkke, lehed jalge all krabisemas. Kusagil all läikis tume vesi.
Tuli välja, et oleme Joogaga ühevanused. Tiigi ääres hakkas jahe. Nõjatusin tema õla vastu. Äkki haaras ta mul nii kõvasti ümbert kinni, et mu ribikondid ragisesid. Järsku – röökiv leegion! Peaaegu siinsamas, aga siiski müüri taga, Komsomoli tänaval. Need olid korporandid, kes laulsid isamaalisi laule. Korporantide kisa saatel hakkas Jooga mind osavalt lahti riietama.
„Hoiduge juhuslikest vahekordadest,“ meenutas ta, kui me kõrgendikul niiskes rohus lebasime. Korporandid kaugenesid.
Taas pimedas pargis jalutades teatas Jooga, et tahab koos minuga hästi kaugele rännata ja et see paik asub kusagil rabasaarel. Seal pidi olema talumaja, kus armastajad harilikult mesinädalaid veedavad. Mitte keegi polnud veel tahtnud minuga mesinädalaid veeta. Olin vaimustuses: võiksime sõita kohe järgmisel päeval! Sellega oli Jooga esiotsa päri. Ta pildus mind viuh! ja viuh! õhku, ise rääkides, kui tore on kedagi armastada. Hämaruses joonistusid valge pargipingi kontuurid. Noormees vedas mind kättpidi mööda botaanikaaeda, imestades absurdse juhuse üle, mis meid oli kokku viinud, ja sobrades ühtlasi vestitaskus, kuni leidis oma luuletused.
Üks luuletus oli hästi pikk ja ta luges seda mitu korda. Ballaad kõneles armsamast, kes lamab hauas, ja temaga koos ta sündimata laps, ja nad on juba vaklu täis, ning siis kaevab teine osapool armukadedalt ja kättemaksuhimuliselt haua lahti ja astub kohutavas meeleheites vahekorda kõduneva laibaga.
Poeet oli väga põnevil ja vaatas mulle ühtelugu maia näoga otsa: kas pole kihvt? Oli näha, et ta ei esita oma taiest esmakordselt. Näe kui palju asju korraga: armastus, luuletajast armastaja (seda ei leia mitte igaüks) ja kõik selle öö seiklused, mis tundusid täiesti uskumatud! Muidugi ei olnud enam mingit korterit vaja. Koos hommikuga liikusime Leningradi maantee ühiselamu poole. Jooga juhatas mu tuppa nr. 651, kus magasid kolm meest. Üks näis vana olijana: tegi korraks silmad lahti ja norskas edasi. Kaks ülejäänut käsutas Jooga ühikaköögist reformvoodit tuppa vedama. Ase seati paika, toodi madratsid ja tekid ning pandi mind magama. Toaelanikud vaatasid mind kerge hämmeldusega. Minu uus luuletajast sõber lubas tulla hommikul.
Kui kaheksa paiku ärkasin, olid rebased sõitnud kolhoosi kartuleid võtma. Oli ju alles viies september. Ainult vana olija istus laua taga ja luges. Ta pakkus mulle ploome, mida rebased olid eelmisel päeval kolhoosist toonud. Sõin neid ja mõtlesin: kus on Jooga? Muidu oli ju kõik korras, aga see armastuse asi. Kas kõik on ikka tõsi? Millal algavad mesinädalad rabas?
Jooga oli öelnud end ööbivat toas nr. 644. Veel oli ta tahtnud, et ma ta hommikul üles ajaksin.
„Tule poole tunni pärast,“ ütles Jooga uniselt, paljas karvane rind teki alt paistmas. Poole tunni pärast oli ta juba üleval, tõmbas mu tuppa ning pani voodile istuma. Teised kapi taga magasid veel. Jooga pakkus „Rumbat“ ja pani teleka mängima. On vaja kuhugi minna – temal –, täna veel ei saa sõita, ütles ta. Vaja asju ajada. Ta oli võidunud dressipluusis ja teksades, liikudes kassilikult mööda tuba.
Loengutes vaatasin kursuseõdesid varjamatu üleolekuga. Vendi oli ainult kaks ja nemad istusid viimases reas, mõlemad tuima ilmega ja paksu halli kampsunisse mässitud. Kõik oli täpselt nagu keskkoolis: poisid ja tüdrukud eraldi, ja ilmselt polnud heaks tooniks omavahel läbi käia. Poisse oli nii vähe, et nendega suhelda tohtisid ainult väljavalitud.
Õhtul sain taas kokku oma kallimaga. Kusagilt ilmusid välja kaks tema sõpra. Esimene oli hästi pikk, nahkses mantlis ning süsimusta teravatipulise habemega. Teda hüüti Mišelliks. Teine oli lühem, blondi habeme ja lahke naeratusega. Teda kutsuti Hartziks. Blondi habemega sõbral olid pikad lainelised juuksed. Ta nägi välja täpselt nagu musketär või härra de Beaufort Vincennes’i lossi tornikambris. Härra de Beaufort ei saanud teatavasti oma juukseid ega habet pügada, sest tema kätte ei usaldatud terariistu. Nagu näitasid järgnevad sündmused, langes ka Hartz varsti ebasoosingusse. Mišell kandis lühikesi lokkis musti juukseid, nähes välja kaval ja tark. Igatahes paistsid mõlemad väga võimsate meestena.
Jõudsime väikesesse tuppa, kus oli pime, ent rippus rohkesti põnevaid eesriideid. Kitsasse ruumi oli mahutatud terve korteri jagu mööblit. Ukse kõrval oli tilluke köök. Inimesed istusid patjadel ja vaibal, kuulates hiirvaikselt kedagi, kes kõneles pimedas nurgas tasasel häälel. Tundus, et inimesi on palju. Neid ei olnud hästi näha. Vahepeal luges luuletusi Jooga, siis keegi teine. Seejärel aeti niisama juttu ja joodi teed. Tundus, et koos on targad inimesed.
Varsti lahkusid kõik ükshaaval. Jäid ainult Jooga, Hartz ja Mišell, kes rääkisid usust, filosoofiast ja muudest keerulistest asjadest. Nende tasase jutupomina saatel uinusingi. Kui ärkasin, olid nad jutu lõpetanud. Jooga magas minu kõrval põrandal. Ees ootas uus paljutõotav päev.
See oli pilvine. Joogal tekkis hulk plaane, aga kõigepealt kavatses ta kelleltki raha laenata. Selleks tuli minna ülikooli peahoonesse inimesi otsima, sest mõni käis ju ka koolis. Kui väljapuhanult ja võidukalt peahoone ette jõudsime, mina keskel ja mu mõlemal käel ekstravagantse välimusega mehed – Hartz, Mišell ja mu armastatu –, märkasin trepil rühma ajakirjandusüliõpilasi. Need olid viienda kursuse poisid ja paar üpris seksikalt riietatud esmakursuslast. Klaus tervitas mind viisaka kummardusega, läkitades mu kaaslaste poole küünilise muige.
