ROMAANIKATKEND: Siim Veskimees "Lahkulöömislahingud"

2061. aasta sõja teine raamat. Sõda on kurb paratamatus ja kuigi Kuu Ordu juhid on konflikti vältimatust mõistes selleks hoolikalt valmistunud, ei lähe sellest midagi oluliselt paremaks - sõjas saab ikka palju inimesi surma ja vaenupooled kipuvad lootusetu järjekindlusega tegema võimalikest halvimaid valikuid. Nii lähevad ka selles sõjas asjad lihtsalt masendavast veelgi räbalamaks, kuni jõutakse tuumalöökide vahetamiseni. Sest Kuu Ordu on osutunud liiga vintskeks vastaseks. Ja seal, radioaktiivseks tuhaks muutunud Madagaskari asulate ja Maa orbiidil triivivate tehiskaaslaste rusude keskel sünnib uus ajastu - kosmoserahva karm aatomitulene koidik. * Kirjastus Fantaasia, 275 lk. /////

Sõja esimene päev – König

„Olgu, roni oma laeva tagasi!” Krüger kuulas, pea viltu, ja saatis siis Königile lingid. „Näed – hulgaliselt starte. Regatud on üle 200.”

„Meil on igas mõttes targem tankurist pisut eemale hoida. Oled kindel, et see tööle jääb?”

„Sina seda programmeerisid.”

„Aga sina ühendasid. Laser läks küll tööle.”

„Aga tabavus oli allpool igasugust arvestust.”

„Sest tankuri stabiliseerimine hävitajate tüürmootoreid kasutades on kohmakas ja aeglane.”

„Mis tähendab, et tegelikult töötab see kõik ikkagi ainult läbi häda.”

Rääkimise ajal ronisid nad juba kumbki oma hävitajasse.

„Meil on paar minutit aega,” ütles Krüger. „Ime paagid maksimaalselt täis. Võimalik, et tankur lastakse meil alt ära.”

„Ma tean. Kahju, et ei jõudnud raketikasseti mootoreid ühendada...”

„Me võime praegu ka riskida need tööle panna – et ehk ei muuda orbiiti ebastabiilseks. Aga see on viimane võimalus. Ükskõik kui täpselt me seda kinnitada üritasime, hakkab tankur paratamatult pöörlema.”

König vaikis natuke aega, kontrollides oma laeva seadmeid. „Kuule, Krüger,” alustas ta siis. „Me oleme siin kõik mingil määral tegelikult jälgimis- ja suunamissüsteemi osad. Kas ma sain sinust õigesti aru...”

„Ma ei ole üliinimene,” katkestas Krüger teda pisut närviliselt: „Kaotused... Praeguseks hetkeks on orbiidil üle saja tuhande identifitseerimata objekti. Aga tänu meile on Teivasjaam terve ja saanud tegutseda need paar aatomimootoritega laeva, mis viimase kahe päeva jooksul on süstemaatiliselt hävitanud kõigi Maa riikide kosmoses paiknevaid sõjalisi süsteeme. Tegelikult hävitati nende GPS-i ja kommusatid alles pärast... Armstradi. See praegune on ilmselt meeleheitlik katse mingeid süsteeme taastada.”

„Jah, ma tean.” Nüüd oli Königi toon rahustav. „Ma mõtlesin hoopis seda, et jälgimissüsteemid peaksid ju universaalsed olema, selgus aga, et raketikasseti arvutiga pole võimalik tankurit korralikult juhtida. Minu arust on elementaarne, et kui süsteemi teisest otsast hävitama hakatakse – seda üldiselt nimetataksegi sõjaks –, siis õnnestub ikka veel töötavaid komponente omavahel kombineerida.”

„Aaa,” pomises Krüger ja vaikis terve minuti. Siis puhkes ta natuke rabedalt naerma. „Aega ei olnud.” Ta vandus. „Näed, mis nad teevad?”

„Jah,” noogutas König süngelt, ise suurepäraselt teades, et noogutust Krüger ei näe. „Kell jätkab teed kõrgemale, eeldatavasti poolsünkroonsele orbiidile, teel aga jääb leole maha hunnik püüdurrakette. Nii et meil läheb kohe uuesti lõbusaks. Kas neil need ära ei lõppe juba? Miks nad järgi ei jäta?”

Krüger lülitas sideekraani sisse ja noogutas ekraanil. „Nagu sa aru saad, on seega raadiovaikusest loobutud. Me ei tea, palju neil neid üldse on. Kui veel üle poole on järgi, oleme hädas. Täpsemalt, hädas oleme meie siin. Kaotused... kaotused orbitaalkaitse hulgas võivad väga suured olla.”

„Raadiovaikus on uhke sõna. Kogu meie tehnika on niikuinii Maalt detekteeritav, nüüd me ainult kuulutasime, et siin on kaks elusat tegelast, kelle pihta on mõtet lasta.”

„Jah,” haugatas Krüger. „Muide, võta oma juhtimise alla ka need uued – saadan lingid.”

„Need, mida Dragsterid külvasid? Miks need nii kusiste orbiitidega on? Persse... need on tuumalõhkepead?”

„Tuumakad jah. Ja vaata, millega need liiguvad! Ühekordsed tahkekütuskiirendid. Need peab ära kulutama, sest muidu kukuvad pooled neist alla.”

„Olukord peab olema üsna meeleheitlik, kui nad siia juba sellise tehnika on toonud,” pomises König arvutiga mässates, olles muidugi suurepäraselt teadlik, et teda kuuleb Krüger ja lisaks ka kõik jälgimisjaamad, kuigi lindistustesse süveneda pole seal hetkel kindlasti kellelgi aega...

„Igaüks võitleb sellega, mis tal on,” kehitas Krüger õlgu. „Muide, minu radar näitab, et lähimad on 30 kildi kaugusel – läheb lahti!”

König nägi seda ise ka muidugi. Ta ei saanud midagi teha, et ta suu kuivaks läks. Isegi vanemate kaotus vajus korraga kuhugi tahaplaanile ja ta tõdes ootamatu selgusega, kui väga ta elada tahab.

Kui palju asju tal veel tegemata on...

Tavalised laserid ei kõlvanud nende vahemaade peal suurt rohkemaks kui vaenlase pimestamiseks ja ehk pisut kõrvetamiseks lootuses, et side- ja jälgimistehnika kannatada saab. Olid ju kõik aktiivsed, st kiirendusega liikuvad seadmed – ja eriti püüdurraketid – seadistatud igasuguse detekteerimiskatse, veel enam kiirgusvoo detekteerimise hetkel silmapilk suunda muutma ja tegelikult muutsid need kogu aeg pisut suunda. Seega tuli kõne alla ainult impulsslaseri kasutamine ja paraku ei olnud sugugi lihtne piisaval hulgal energiat üheks impulsiks kokku suruda, piisavalt fokuseerida ja lisaks veel õigesse suunda lasta. Samalaadsed hädad kummitasid ka kõiki elektromagnetkahureid või nn railgun’e – seade, mis suutis panna mürsu liikuma kuni mõnisada kilomeetrit sekundis, oli suur ja raske, lisaks ei olnud sellised mürsud kuigi täpsed ning kokkuvõttes oli seade väheefektiivne. Täpsemalt, efekti võis sel olla suure satelliidi kaitseks – et küllap ründaja pihta saab, kui see kobakas ikka igas sekundis nii mõnikümmend tuhat kuuli enam-vähem õiges suunas saadab.

**

„Kas tead, ma mõtlesin välja, kuidas maalastele kosmosesõda kirjeldada,” ütles Krüger nii kümmekond minutit hiljem, kui ootamatult selgus, et nende läheduses orbiidil ei ole ühtki objekti, mis nende vastu ebatervet huvi ilmutaks. „Sa üritad kaasa lüüa arvutimängus, mida mängivad kaks sinust kümme korda kiiremat tegelast, nii et sa isegi ei ole päris kindel, kas sa aitad või segad „oma”, ja lisaks on keegi su koos tooli ja arvutiga pannud suurde metallkuuli ja mäest alla veeretanud.”

König turtsatas. Ta oli üleni higine. Skafander sisises, kui ta tuulutuse täisvõimsusele oli lülitanud, ent sellest hoolimata tundis ta, kuidas kaelal koguneb higi, mis ebameeldivate soolakate tilkade pilvena või pigem uduna isegi silma tikkus. „Tankima?”

Krüger noogutas. „Õige mõte. Kuni lastakse.”

Nad imesid oma paagid jälle täis.

Uuesti hakkas pirisema radar. König heitis märgenditele pilgu ja virutas eraldumisnuppudele, ühtlasi blokeerides kõik kaitsmed, et tankurist ruttu eemale saada. Suhteline kiirus oli väga suur, 15 kilomeetrit sekundis, ja König taipas selle paari sekundiga, mis asjandusel tulla oli, et tegu on vastupäevaorbiidil liikunud ja just mõni hetk tagasi aktiveerunud püüduriga. Ta fokuseeris sellele laseri ja lasi lahti ka oma tõrjeraketid.

Sekundid muutusid ülipikaks. Tagantjärele ta ei uskunud, et see kõik oli tõesti aega võtnud vaid paar sekundit, ta oleks võinud vanduda, et oma pool minutit. Laser lukustus märgile, kuid see oli vaid tavaline pimestuslaser, mis suutis lähedalt tõsta ründaja temperatuuri vast nii paarkümmend kraadi sekundis – piisavalt, et see minutiga üles sulatada, kuid masendavalt ebapiisavalt, et seda peatada. Ka tõrjeraketid näisid liikuvat aegluubis. König peaaegu ei tajunudki kiirenduslööki, kui ta hävitaja mootorid lõpuks rakendusid ja ta 10 g-ga kõrvale sööstis. Ta nägi, et Krüger istub ikka veel tankuri küljes kinni ja tal jäi vaid hirmuseguse abitusega imestada, miks kaaslane liikuma ei hakka; selle taipamiseks, et teine lihtsalt ei ole nii kiire, tal aega ei jätkunud.

Korraks, tõesti ainult hetkeks välgatas lähimaaradaril koonusjas kujutis ja siis oli ründaja kohal.

Välgatus.

Ja kõik oli läbi. Tankuri ja Krügeri lennuki asemel lendas keereldes igas suunas laiali rusupilv.
König surus hambad kokku ja muutis kiirenduse suunda. Niikuinii oli ta lennanud maksimaalkiirendusega tankurist eemale, nüüd sättis ta end võimalikult samas suunas laialilendavate rusudega.

Löök, ja ta oli kaalutuses. Mootor blokeerus ohutuskaalutlustel, kui mingi väline asjandus masina kursilt kõrvale lõi. Hoop kaitsmetele ja ta korrigeeris uuesti asendit. Radaril ei paistnud ühtki ohtlikku tükki – kiiremad olid juba mööda lennanud – ja ta asus pidurdama.

Vasakust stabilisaatorist oli tükk läinud, mis tähendas kahte asja – osa sensoreid ei töötanud ja atmosfääri ta enam siseneda ei tohtinud.

Ta asus rusuvälja üle vaatama. Teatud üllatusega leidis ta üles Krügeri hävitaja, mis enam-vähem ühes tükis püsis. Ta asus lähenema ja kusagilt valvekeskusest saadeti talle juba ka simulatsioon, millelt oli näha, et tegelikult jõudis Krüger siiski eralduda, enne kui terasvõrguks laiali lagunev püüdur pärale jõudis.

Sekundid venisid ikka veel, kuigi nüüd kulus neid ebameeldivalt palju, enne kui ta kaaslase laeva lähedusse jõudis. Ei Krüger ega tema hävitaja ei vastanud ühelegi kutsungile; hävitaja triivis.

Midagi enam hullemaks minna ei saanud. König haakis hävitajad kokku, kontrollis skafandrit, avas luugi ja ronis välja. Teine hävitaja oli palju rohkem kannatada saanud, selle korpus oli mitmest kohast purunenud ja ime, et plahvatust ei olnud toimunud, sest kütusepaagid haigutasid tühjalt.

König haaras luugi väliskäepidemetest ja jäi kõhklema. Ükski indikaator ei toiminud, seega ta ei teadnud, kas kabiinis on rõhk või mitte. Üldiselt olid nad skafandris ja isegi kui kiiver parasjagu peas ei olnud, suutis see praktiliselt alati ise pähe sobituda, kui rõhk langema hakkas või kabiini andurid vigastusi näitasid. Aga kui ei sobitunud, sees on rõhk, Krüger on ilma kiivrita, elus, kuid teadvuseta?

Nojah, tegelikult oli ka sellele mõeldud – ta keris oma hävitajast lahti testrikaabli ja ühendas selle teise hävitaja luugi külge. Olgu, vähemalt kui indikaatoreid uskuda, sees rõhku ei olnud. Ta pani igaks juhuks siiski veerandskafandri valmis ja avas kõigepealt ventiili. Rõhku tõesti ei olnud.

Luuk avanes. Krüger oli omal kohal. Ruumis hõljus mingit pruunikat sodi. König taipas, et tegemist on vaakumis tardunud verega; see ei olnud ainus, kuid kõige tõenäolisem seletus. Paar lahtist eset hõljus välja, minema. Üks neist oli skafandri säär. Königil kulus paar sekundit taipamiseks, et sääre sees on ka jalg.

Oli ka teine jalg. See tähendab lahtiselt ruumis. Püüdurraketi mingi just selleks mõeldud tükk oli lennanud hävitajast läbi, nii et täpsemal uurimisel püsis too koos vaid üht külge pidi, suurem osa sellest oli nagu väga terava ja vaid mõne millimeetri paksuse saabliga läbi lõigatud.

Tegelikult vaid eeskirjade täitmiseks ühendas poiss korraks testri ka Krügeri skafandri kontrollpessa.

Ta ei uskunud, mida aparaat näitab – Krüger oli elus. Kuidas see võimalik oli? Nojah, kiiver oli tal ju terve. Skafandri kaeluses olid alles ka välishoolduse ühendused ja sealt visises tema skafandrisse kogu aeg hapnikku. Järelikult oli laevas kusagil siiski veel mingi hapnikuvaru ja – seda suutis König nüüd selgelt ette kujutada – oli primitiivne automaatika seatud nii, et see jooksis kümnendiku atmosfäärise survega skafandrisse sõltumata skafandri seisukorrast. Ta märkas veel midagi – Krüger oli tõmmanud maksimaalselt pingule nii reie ülaosa pingutusrihmad kui ka puusade ja vöö oma. Tänu selle, et hapnik siiski otse välja ei jooksnud, oligi sellest talle jätkunud. Ja reie ülaosa rihmad olid ka verejooksu peatanud. Königil jooksis ähmaselt läbi pea, et kuigi neid rihmu oligi mõeldud muuhulgas kasutada näiteks jalaosa vigastuste puhul, siis vaevalt oli keegi ette näinud, et need toimivad ka nii ekstreemsel juhul...

Nüüd läks kiireks. Ta hiivas Krügeri oma hävitaja kabiini ja kinnitas ta hädapäraselt avariikohale. Hävitaja oli põhimõtteliselt ühekohaline. Ruumi selles eriti ei olnud, kuid see ei sarnanenud ka tavalise hävituslennuki kabiinile, kuhu tõesti ainult pilooditool on surutud. Kabiin oli sisuliselt kahemeetrine soomustatud kera, mille sees pöörlev kiirendustool. Selle taga oli pisut vaba ruumi, kuhu sai hädaga teise ja väga suure hädaga lausa kolm inimest toppida, kui tool fikseerida maksimaalselt ette. Muidugi ei olnud siis juttu ei mugavusest ega isegi lahinguvõimest, ent nagu öeldud, oli see avariivariant.

König taastas kabiinis rõhu, saatis oma aparaatide näidud ja salvestused minema, andes staabile märku, et ta kiiresti abi vajab, ja pöördus Krügerit vaatama. Jalaköndid ei veritsenud, need olid hallid ja kuivad. König kartis neid puudutada; sel muidugi ei olnudki mõtet.

Hävitajal oli mingi elementaarne meditsiinivarus. Isegi mingi kogus vereasendajaid, nii et ehk sellest ikka mingit abi oli, kui ta nüüd need voolikud õigesse kohta ühendas; muidugi olid skafandril ka need pesad, kustkaudu kanüülgi automaatselt veeni käis. Aparaat tegi muidugi paha häält ja vilgutas punaseid tulesid, püüdes seletada, mida kõike kohe veel tegema peaks.

Ta pöördus arvuti poole tagasi ja oli pisut üllatunud. Korraks hiilis kohale isegi solvumine ja viha – kellelgi ei paistnud tema jaoks aega olevat. Kummatigi oli mingi lahinguarvuti siiski järeldusele jõudnud, et ta suudab järelejäänud kütusega Teivasjaama tasandile tõusta. Ta mõtles natuke ja loobus ohkega – sellele rääkis vastu mitu asja – tõus oleks olnud napp ja aega oleks selleks läinud kõvasti, lisaks liikus sat ise ikka veel kiirendusega – seda tõsteti ikka veel ja kuna seda tehti kogu aeg pisut muutuvas suunas, ei olnud võimalik midagi täpsemat arvutada. Kuule? Ei, sinna ta selle kütusega ära ei lähe. Maanduda? Seda ta ei saanud. Järelikult mõni aatomimootoriga laevadest, mis üldiselt tuhandest kilomeetrist kõrgemale hoidudes orbiidile kogu aeg varustust vedasid.

Loodetavasti õnnestub end mõnele ligi seada, sest mitmepäevast triivimist Krüger üle ei ela.
Ta isegi muigas üht rida vaadates – Beagle. Isa laev. Kaksteist aastat vana välisplaneetide juurde lendamiseks mõeldud monstrum, elukorpuse võrejas torn mootoritest 60 meetrit ette ulatumas. Justnimelt ette, sest kiirendusega liikumisel lükkas laev seda ees. Kohmakas ja väikese manööverdusvõimega, tänu mitmetele kompromissidele ja ümberehitustele halva planeeringuga küna, mille ainus hea omadus oli tohutu kiirendusvõime. Reaktoris kuumutas see lihtsalt vett ja Maa juurest startimiseks ehitati pika võrekonstruktsiooni ümber kergelt koonusjas jääsilinder, mida siis robotkäsi ülalt otsast lõikas ja reaktorisse söötis... Nüüd töötas see muidugi ainult vedela vee paakide peal, kuid siin Maa-Kuu – selle laeva jaoks – imepisikeses süsteemis sellest jätkus.

König teatas oma kavatsusest põkkuda, arvutas õige suuna ja startis.

**

„Ma olen siiski elus...” kostis selja tagant tasane hääl. „Hm, ilmselt mitte kauaks... Jama... Kas me lendame kuhugi?”

„Ma ei saa praegu...” König oli kiirenduse isegi võimalikult väikese valinud, riskides niimoodi suurema kütusekuluga. 2 g-d. Valulik kompromiss kaaslase seisukorra ja lennuparameetrite vahel.

Minutid venisid.

Kiirendus lõppes. König pööras end oma toolil, nii et nägi kaaslast.

„Kuidas sul on?”

Krüger muigas kõveralt. „Kuidas mul olla saab? Jalad on läinud ja nii palju, kui ma aru saan, on ka alakeha kõvasti kannatada saanud. Vaakum. Ja see oli kõvasti kinni tõmmatud. Elus muidugi.”

„Valus? Saan ma sind kuidagi aidata?” König tahtis käsi laiutada, aga selleks polnud seal ruumi.

„Ma ei tunne meditsiini piisavalt. Monitor on küll küljes ja...”

„Ma olen valuvaigisteid nii täis, et maailm paistab nagu läbi udu. Ja lõbus on, mis sest, et ma suren. Ära muretse.”

„Torudes on verd...” Skafandri õhutustorud teatasid tõepoolest, et filtrid on seda täis. Hoiatasid.

Hapnikuringlus siiski töötas, nagu König veendus.

„Ma ilmselt kusin seda... Alarõhk. Ma lasin vöö järele, eks ole. Kui me uuesti pihta ei saa...” Ta muigas taas kõveralt. „Kuhu me läheme?”

„Beagle’ile. See teeb vähemalt poolteist tiiru elliptilisel orbiidil, laskudes perigees tuhande kahesaja peale, siis läheb L4 tagasi. Nad ei tea veel täpselt, kui kiiresti nad meiesuguseid peale suudavad korjata. Kusjuures neil ei ole mõtet siin ka väga pikalt passida – kõik, mida nad siia toovad, saab esimese tiiruga maha laadida, ja edasi tuleks võimalikult kiiresti jalga lasta. Neil küll on meditsiiniseadmeid, kuid... Vähemalt praegu on põkkumine kooskõlastatud. Aga sinna läheb oma tund aega.”

„Mis õieti juhtus?”

„Kas sa ei näinud? Tuli vastupäevapüüdur. Sa vist ei jõudnud reageerida.”

„Nägin. Aga hilja. Sina olid kiirem. Hea seegi. Kuidas teistega on?”

König vaikis enne vastamist paar sekundit. „Halvasti,” poetas ta siis. „Ohvrid on väga suured. Veel üht sellist rünnakut orbitaalkaitse üle ei ela. Me laguneme laiali. Iga rünnak vähendab omakorda meie võimet vaenlast detekteerida ja seega midagi ette võtta. Orbiit on juba niimoodi prahti täis, et detektorid ei tööta korralikult. Eks me sellepärast ei näinudki... Keegi ei näinud... Või ei pannud tähele...” Ta vandus. „Arvutid...”

**

„Kas tead, see on ilus. Kera, selgelt kera. Mis sest, et inimsilm ei tohiks sellistel distantsidel kaugust määrata. Seda enam, et see on kujutis. Nii selge ja ere, nagu muud ei olekski. Ei ole kiivriklaasi, sind. Ainult ere ja kolmemõõtmeline Maa.”

Königil kulus paar hetke taipamiseks, et Krüger ei soni, vaid räägib väliskaamerate kujutisest, mida ta vaatab oma kiivrisse ehitatud virtuaalivisiiri abil.

„Sealt lastakse meid. Aatomirakettidega.”

„Ma tean. Mis siis. Me laseme vastu. Naljakas, ma muide arvasin, et mina küll pihta ei saa. Arvutasin, et tegelikult võin saada ja mõtlesin, et mis siis, niikuinii jään vahele... Arvasin, et võin end terve elu tagantjärele kangelasena tunda. Inimene ei suuda tegelikult enda surma ette kujutada. Et sa lahkud sellest mängust alatiseks. Ja tead, ma olen ainult väsinud. Väga väsinud. Mul ei ole jõudu teada saada, mis järgmiseks tuleb. Tulevikku ei olegi. Täpsemalt, tulevikus on sinusugused ja minusugustel ei ole seal kohta. Ei ole kohta ühel pedel, kes arvas, et jube lõbus on suurkorporatsioonide ülemusi igas mõttes tillist tõmmata.” Ta pugises natuke selle üle naerda.

„Tead, Alia sai väga hästi aru, et see on tema kondine tagumik... Esmajoones, eks ole. Ja laps. Kelle ees ma end väga halvasti tunnen, sest ma ei suuda tema kasvatamises ühtki positiivset stressorit leida. Ma arvan siiralt, et tal on parem kasvada isata kui sellise isaga nagu mina. Mul on ju terve mõistus peas. Ma suudan igasuguseid olukordi väga hästi hinnata. Miski ei takista mul seda oskust iseenda peal rakendamast. Muidugi tahaksin ma elada. Aga mingit teist elu. Mitte sündida seal, kus ma sündisin... Ähh...” Ta nuuksatas ja vaikis mõned minutid.

„Ma olen katki. See õnnetu vastupäevapüüdur lihtsalt viis mu sisemise olemuse välimisega kokku.

Ma ei ole elus muud teinud, kui sigatsenud. Ainus, mida ma teha sain, oli õiges suunas sigatseda.

Ma olen püüdnud kujutleda, mis siis saaks, kui minu elust tehtaks film... Mida oleks seal näidata?

Rõõmutust. Väljapääsmatust. Kuidas kõik on valesti... König, tead, ära usalda selliseid nagu mina.

Kui mitu korda olen ma valmis olnud reetma! Ma ei ole seda teinud ainult ühel põhjusel – see ei teeks midagi paremaks.

Ma teesklesin. Ma olen kogu aeg teeselnud ordulast. Kogu aeg kartnud, et ma ei saa hakkama. Surm on kergendus. Ma sain hakkama. Minust saab kangelane, sest sa ei räägi iial kellelegi seda, mida ma sulle praegu räägin. Sa viid Aliale ja pojale mu viimased tervitused, mõtled välja, kuidas ma ütlesin, et ma neid armastan... Ähh, muidugi ma armastan neid. Muidugi ma tahan neile kõike kõike kõike kõige paremat... Nende eest on lihtne ja rõõmus surra...

Olgu, ma vaatan nüüd veel Maad.” Ta hääl kustus.

Krüger suri millalgi pidurduskiirenduse ajal enne Beagle’iga põkkumist.