ROMAANIKATKEND: Tiit Tarlap "Lõhestusjoon"

Eesti ulme- ja fantaasiakirjanduse sõpradele kindlasti juba hästi tuntud autori Tiit Tarlapi (snd 1954) uus romaan, milles maailm toimib hoopis teisiti, kui meie reaalsuses. Punane rass ehk indiaanihõimud on saanud valitsevaks terves maailmas, valge rass on tõrjutud ning püüab salasepitsuste abil ennast maksma panna. Raamatu peategelane ei kuulu kangelasele kohaselt ei ühte ega teise maailma ning samal ajal sõltub just temast, kas lõhed ja vastuolud kasvavad veelgi või on võimalik inimkonna hapraid niite ühte sõlmida. *** Kirjastus Varrak, 575 lk, kõva köide, 2012/////

I OSA
CHAKUATSO

Asko surus end täies pikkuses vastu öiselt niisket maapinda ja soovis surra. Et kevadise kõdu järele lõhnav maa põlispuude all ta neelaks. Lõplikult.

Aga maa ei tahtnud teda veel. Siin pidi ise kaasa aitama. Alles noorukiohtu mees ei olnud kindel, kas ta sellega hakkama saaks. See oli ainult üks mõte. Aga juba ammune. Liiga ammune, et ta enam päriselt usuks, nagu võiks ta seda tõeliselt teha. Lihtsalt kõike olevat ja mitte olevat tundus nii neetult raske taluda. Seda tema äraneetud võimet, millega tal elada tuli. Surmast oli lihtsalt hea mõelda. Lohutuseks.

Ega Maa samuti niisugust suremisviisi heaks poleks kiitnud, nii olid manatargad ikka rääkinud. Aga Maa annaks andeks. Tema annab alati kõik andeks. Nagu oleks tal ükspuha. Ilmselt oligi.
Oma ainsa relva – Karli antud lühikese pistoda – oli Asko põgenemisel ära kaotanud ja nüüd sai see muidugi heaks vabanduseks, et mitte midagi säärast üritada. Vabanduseks hetkel.

Iga kord, kui tema vaim sealt – ta ei teadnud õieti isegi, kust – tagasi saabus, valdas teda säherdune masendus, et oleks tahtnud ulguda. Mõnikord ta ulguski – kui juba suutma hakkas –, hoolimata sellest, kas keegi kuulis pealt või mitte. Ja ta ei teadnud, kus oli hullem: kas siin või hoopis seal, kus ta vaim oli oma järjekordsel rännakul viibinud. Need maailmad paistsid tema omast väga erinevad. Seal oli kõik teistmoodi. Aga samas ka… nii äraneetult sarnane – täis piina ja valu.

Lisaks veel hingemattev kehaline vaev kõigi nende tahtmatute ärakäikude järel. Justkui piinleks iga ta kehaosa pöörases pinges. See polnud nagu haav või vigastus kindlas kohas, mille põhjusest sa vähemalt aru said. See oli kõikjal korraga: kätes, jalgades, kogu kehas ja peas, vahel kauemat, teinekord lühemat aega, aga ei kunagi vähem kui pool päeva. Ja need olid veel kerged juhused...

See oli alanud juba siis, kui tal esimesed vuntsiudemed nina alla
tärkasid. Nüüd oli sellest enam kui viis suve möödas. Ja kõik paistis üha hullemaks minevat. Manatargad ütlesid, et see on taevane anne ja et sellega tuleb tänumeeles leppida. Ta pälvis isegi külarahva – esialgu ettevaatliku – tähelepanu, kuna temas nähti juba tulevast võimalikku manatarka Taara enda valikul.

Segunenud rahvaste hulgas leidus neidki, kes arvasid selle hoopis Odini, Peruni, Jehoova, Taara või muude jumaluste kingituseks. Ainult et teiste manatarkade nägemused olid hoopis teist laadi. Need olid maised, seoses päris eluga. Neist oli kasu. Tema omad aga... Kui ta oligi selgeltnägija, siis... Mis see ometi oli, mida ta nii suurte vaevade hinnaga nägi? Sel polnud ju tegeliku maailmaga mingit seost. Ta ei tahtnud seda kõike. Aga ta sai neid ärakandumisi ainult suurivaevu tagasi hoida. Ja kui need tabasid teda ootamatult, ei tulnud seegi välja.

„Üles!” Karl de Paris tonksas lamava Asko pastlatalda kergelt saapaninaga. „Tõuse juba. Hobune on nüüd küllalt puhanud. Või tahad siin hommikuni põõnata ja punanäod ära oodata?”
Rüütel surus vandesõna alla. Oli kõrgeauline Conrad von Turaida teda vast ülesandega õnnistanud! Kantseldada seda peast segast santlaagrit ja toimetada ta ühes tükis ja täie tervise juures Tarbatusse. Ja ta pidi seda naljatilka veel täie austusega kohtlema, mitte nagu üht põrunud matsi. Mis neile – jumalate nimel – seal pähe oli läinud? Olevat Sakala Jaanuse enda käsk. No see kõrgeauline läks ka aastatega vist aina arust nõdremaks. Paneks ta ükskord kõrvad pea alla, saaks Põhjala Liidu ülemmeistriks ehk mõni nutikam – olgu siis Turu Mauno või Sigtuna Ragnar.
Nüüd olid siin veel punanäod ka platsis! Neetud raudteed! Mida punased mehed kõik välja ei mõelnud! Sa ei võinud enam millegi peale kindel olla. Kogu ta kaitsesalk sai tema enda ja tolle Asko pagemist kattes vist hukka. Parimal juhul.

Nelisada aastat tagasi, kui punanägude laevad kaugel läänes esimest korda ookeani kaldal randusid, polnud neil veel midagi niisugust nagu praegu. Aga tuld sülitavad kahurid ja niisama kindlalt tulistavad püssid olid neil juba siis ja selle vastu ei aidanud ükski raudrüü. Sealtpeale läkski kõik kus kurat.

Algul oli sissetungijaid veel vähe ja neile anti, mis nad tahtsid – nende tugipunktid –, sest mis valgel mehel muud üle jäi. Aga punaseid tuli muudkui juurde, neid sigines nagu sipelgaid ja nad liikusid järk-järgult muudkui edasi ida poole. Kes suutis neid pidada? Rahvad suruti alla. Kes sai, pages ise veel kaugemale ida poole, kuigi pidi seal juba ees olijatega eluruumi pärast lahingut lööma. Ainult et aastatega jõudsid punased mehed ka sinna järele ja varem maa-alade pärast tülitsenud valged põgenesid nüüd juba koos, kui ei tahtnud võõraste alla jääda. Aastakümme aastakümne ja sajand sajandi järel. Kuni punaste liikumine läänest kohtus teiste samasuguste tulekuga lõunast või idast.
Lõpuks oli jäänud ainult Põhjala. Siinset karmi ilmastikku ja pikka pimedat talve punanäod vist ei armastanud. Aga nüüd tundus, et ka selles ei võinud enam nii kindel olla. Punased ei paistnud ikka veel ära mahtuvat, otsisid aina uusi vabu maid. Ja valgete omi nad niisugusteks pidasidki...
Tõsi, eks olnud nüüd valgetel samuti püssid – need, mida nad punastega kaubeldes olid hankinud. Kuid need olid vananenud ühelasulised – niisugused, nagu punanägudel olid olnud kunagi iidsel ajal, kui nad alles tulid. Taolised, mis võtsid täpselt ainult poolesaja sammu peale, kui hoopis üles ei öelnud. Ja neid uuesti laadida oli terve tegemine, nii et lahingus ei pruukinud selleks enam aega jääda.

Aga teiselt poolt suurt merd tulnutel olid nüüd viielaengulised vindid, mis sirutasid su maha kahesaja, kolmesaja ning enamagi sammu tagant. Enne kui sa üldse vastu laskma said hakata. Need lasid üheainsa laadimisega viis korda. Ja nende kahurid tulistasid nüüd plahvatavate mürskudega, mis kõik ettejääva segamini võisid lüüa. See võitlus oli lootusetu... Kõik oli lootusetu...
Räägiti isegi, et punanäod purjetasid nüüd rauast laevadel, aga niisugune jutt pani Karli kõvasti kahtlema. Vähemalt seni, kuni oma silmaga pealt pole näinud. Need oleksid ju kohe põhja läinud. Teisalt, kes oleks võinud uskuda, et ilma hobusteta vankrid hakkavad pikas rodus mööda rauast teid sõitma...

Tegelikult ei olnud punanäod oma loomulikus olekus just päris punaste nägudega. Enamasti mitte palju tõmmumad kui päikese ja tuule käes elanud valged kaugel lõuna pool. Nimi oli neile külge jäänud sõdurite hirmutava näomaalingu järgi – tookord sajandite eest, kui suure vabadusvõitleja, Karl de Parise nimekaimu Karl Suure vastuhakk läänes maha suruti, ellujäänud vangi võeti ja tuhandete kaupa võõrastele verejanulistele jumalatele ohverdati. See oli tõesti tõsine ja peaaegu et ka viimane vägev vastuhakk. Hiljem võideldi pigem siis, kui enam kuhugi eest põgeneda ei olnud. Üksnes meeleheitevõitlusi.

Sellele mõeldes vandus Karl de Paris alati tulist kurja. Õieti poleks ta tohtinud kuradi nimegi suhu võtta – oma esivanemate ammuse usu pärast. Aga mis sellest usust veel järele oli jäänud? Siin, Põhjala Liidus, uskusid kõik, nii segunenud põgenikud kui ka algrahvad, omaenda jumalaid ja suhtusid mõistvalt teiste omadesse. Niipalju oli ühine häda neile õpetanud – sallivust. Ja mõni ei uskunud enam üldse midagi ning ka seda salliti. Sest kõik oli kuradile läinud. Või kohe minemas. Kuna see, mis puudus, oli lootus. Ja kui sinus pole enam lootust, pole ka tulevikku.

Asko ajas end ohates jalule ja mõlemad ronisid nende ainsa järelejäänud hobuse selga, Karl sadulasse ja Asko tema taha laudjale. Asko enda oma oli tal alt ära tulistatud, kui salk ootamatult punanägudele sattus ja viimased neid veel ootamatumalt ja rahuaja kokkuleppeid rikkudes ahistama asusid. Hea veel, et neid nii palju polnud, et kõiki pääseteid kinni prunditada. Aga kaitsesalgal tuli end ülesande heaks ohverdada. Ainult taevas teadis, mis nendega juhtus. Neil, kes surma said, oli veel vedanud, selles oli Karl kindel.
Karl ei uskunud väga, et neid taga aetakse. Nad olid ikkagi omal pool piiri. Lühikese öö varjus tuli vaid sündmuskohast kaugemale jõuda. Hommiku saabudes pidi vaenusalk ise siit kus see ja teine kaduma. Siis lootis Karl mõne rüütlimõisa leida ja valitseja käsule viidates uued hobused hankida. Kui vaja, siis ka mehi.

Tavalises olukorras oleks ta lasknud Askol, sel külamatsil, kes millegipärast ülemmeistrile vajalik oli, seni hobuse kõrval joosta, öelgu Turaida Conrad mida tahes, kui too mehike talle üldse kaevata julgeb. Karl de Paris oli ikkagi elupõline sõdalane – rüütel –, ja Asko eikeegi. Ent praegu paistis seisukord teine. Niimoodi jõudsid nad kiiremini edasi ja taevas ise teadis, et seda läks tarvis. Pimedas ei osanud kusagilt abigi otsida. Ta ei taibanudki segaduse järel enam, kus nad õieti on. Piirimaadest oli tõesti parem kaugemale saada, kui punanäod juba nii häbematuks läksid. Äkki kavatsesid nad jälle sõjaga piiri nihutada? Olid juba alustanud?

Järsku tuli talle uus mõte. Kui too kaltsukubu oli Sakala Jaanusele tõesti nii vajalik... siis teadsid seda ehk ka punanäod? Äkki oli ta millegipärast neile mõlemale tähtis?

„Kuule, kas sa ei arva, et need punased koerad just sind jahtisidki?” küsis ta, korraks tahapoole kiigates. Ega ta vastusest küll palju lootnud ja nii ka läks.

„Ma ei tea,” ütles Asko ebalevalt. „Aga miks?”

„Seda minagi,” nentis Karl. „Et miks?”

Rüütli kõnetusest julgustatult esitas Askogi küsimuse: „Mida sinu liignimi de Paris õieti tähendab, aulik isand, kui mu küsimus muidugi viisakusetu ei tundu?”

Karl ei näinud hetkel mingit põhjust tüütavat hoolealust eirata. Lõppude lõpuks olid nad praegu ühes paadis, õigemini küll sama hobuse seljas, ja midagi lugupidamatut ta küsimuses samuti ei leidnud. Hoolealune oli küll alamast soost, aga praegu polnud nagunii kellegagi rääkida ja vaikimine hakkas juba rusuvaks muutuma.

„See tähendab, et ma olen Pariisi Karl,” selgitas ta. „Vanas frankide keeles muidugi. Ja see ei kehti tegelikult minu enda, vaid mu iidse suguvõsa kohta, kes seda keelt rääkis. Sina muidugi ei tea, kus Pariisi küla asus. Ega seda ei olegi enam olemas. Seal on nüüd see punanägude Topan või Copan. Tegelikult Uus-Copan. Ju siis punanägude meretagusel kodumaal on ka üks sihuke.”

Omavahel rääkisid põgenikud segadialekti, mida kõneles kogu Põhjala Liit, sest muidu poleks segunenud rahvad omavahel hakkama saanud. Mitte et iga pärisrahvas oma algset emakeelt lõplikult oleks unustanud, aga see oli nüüd rohkem koduseks kasutamiseks.

„Aga ma tean, mis on Pariis,” ütles Asko nüüd selles ühiskeeles kuidagi kõhklevalt. „See on üks Euroopa suurimaid linnu.”

„Mida sa seal jahvatad?” imestas Karl. Asko-mehike oli ikka tõega segane. „Kust sa selle võtad?”

„Ma-ma ei tea,” kogeles Asko. „Aga ma olen... seda näinud. Ainult ma ei tea... kuskohal.”

Püha taevane ratsavägi, mõtles Karl. Ta oli korraks juba arvama hakanud, et noormehes, keda mõlemad pooled oma kätte tahtsid, peitus tõepoolest midagi asjalikku. Nüüd nägi ta, et oli eksinud. Pigem kerkis jälle kahtlus, et kas ka Põhjala Liidu ülemmeister pole mitte enam vist, vaid päris kindlasti peast nõdraks jäänud, kui teist samasugust seltsiks otsis.

„Ja mis asi on Euroopa?” küsis ta igaks juhuks.

„Noh, see on vist enam-vähem see, mida me siin Chakuatsoks kutsume.”

Karl de Paris vangutas üksnes tummalt pead. Edasi jutelda ei olnud enam lusti. Asko jälle ei pidanud sündsaks vestlust peale suruda. Ta teadis oma kohta. Ega ta sellel teemal eriti soovinudki rääkida. Ta tajus, et temast ei saada aru. See oli ta isiklik needus. Ainult väsimus, hirm ja see kummaline nimede kokkulangemine olid sundinud end hetkeks avama. Et see asjatu oli... Noh, siin küll kahelda ei saanud.

Nad ratsutasid vaikides edasi. Hobune oli tugev rüütliratsu. Niisugused olid kauges minevikus mõeldud kandma tursket sõdalast koos raske turvisega. Raudrüü kui niisuguse olid punanägude püssid ammu mõttetuks rauakoluks liigitanud, aga tugevad hobused püsisid endiselt hinnas. Siiski hakkas see siin pikal teekonnal ja topeltkoormuse all tuntavalt väsima.

Koidik lähenes ja muutis põhjamaise hiliskevade lühikeses öös ümbruse kontuurid üha selgemaks. Parem, kui poleks seda teinud. Nüüd muutusid ka nemad kaks juba kaugelt nähtavaks Ja et nägijaid leidus, kinnitasid kolm üle värskelt küntud põllu lähenevat ratsanikku.

Juba iseloomulike kantmütside järgi otsustades olid need punanägudest ratsaväelased. Kuna nad aga tulid üle hiljaaegu küntud lageda põllu otsejoones põgenike poole ja kui nood lähema metsasalu poole pöörasid, siis ka ise vastavalt suunda muutsid, oleks ilma mütsidetagi selge olnud, et need polnud lihtsalt punanäod. Need olid punanäod, kes otsisid just nimelt neid.

Lootust oli vähe. Karl ja Asko istusid kahekesi surmväsinud hobusel ja vahe vähenes kiiresti. Ainus, millele sai panuse teha, oli võimalus, et nad metsa varjudes suudavad jälitajate käest kaduda. See oli küll üsna tilluke võimalus, aga see oli ka ainuke.

Kuidas pärgli pärast neid siit üles oli leitud? Muidugi, Karl de Paris teadis, et punanägudel leidus vaatamistorusid, mille abil kauged asjad paistsid nii, nagu nad oleksid lähedal. Aga niisugune järjekindlus ikkagi!

Taas võttis võimust aimus, et ka eelnenud kokkupõrge, kus ta oma salga kaotas, ei olnud juhus. Ja nüüd polnud see enam kahtlus, pigem juba teadmine. Ikkagi jahiti just nimelt neid, või täpsemalt – seda eriskummalist külapoissi Askot, kes polnud kunagi, sünnist saati, kellelegi korda läinud, aga nüüd läks äkki kõigile.

Hetkeks lipsatas läbi Karli pea mõte lüüa teine küünarnukiga hobuselaudjalt maha ja jätta vaenlasele tema soovitud saak. Teda ennast nad siis ilmselt enam ei jälitakski, kahekesi polnud aga pääsemist nagunii. Ent rüütli- ja sõdalaseau ei lubanud tal nii talitada, kui leidus veel juuspeengi võimalus ülesande täitmiseks. Mets võis ehk siiski pääsemist pakkuda, olgugi et see näis tõesti peaaegu võimatuna. Kuidas ta ilmuks Tarbatusse Turaida Conradi ette – salk kaotatud, Asko ära toomata, aga tema ise alles? Üksi nagu viimane argpüks!

Jälitajad olid nüüd vähem kui saja sammu kaugusel. Nemad oma püssidega oleks võinud juba ammugi tule avada, aga nad ei teinud seda isegi praegu. Tema mahajäänud salka oli eile õhtul kõmmutatud, nagu torud võtsid, nad kuulsid seda kanonaadi oma selja taga veel kaua. Aga nüüd teadsid tagaajajad täpselt, kes nende eest põgeneb ega saanud lasta. Sest tahtsid vähemalt üht neist päris kindlasti elusalt ja tervelt.