ROMAANIKATKEND: Urmas Vadi "Tagasi Eestisse"

Avaldame katkendi sel sügisel ilmuvast Urmas Vadi uuest romaanist "Tagasi Eestisse."
Kirjastus Jumalikud Ilmutused 2012, 280 lk, kujundanud Andres Rõhu, toimetanud Kajar Pruul, kaanepilt: Peeter Allik. ***

1.
John polnud kohe kindlasti selline mees, kes oleks end öösiti
lasknud häirida halbadest unenägudest. Ja siis terve järgmise
päeva või nädala tegelenud nende seletamisega; otsinud kokku
esoteerilist kirjandust, pannud kinni aja psühholoogi juures
ning mõelnud oma karma ja hinge, inimese tee ja ettemääratuse
peale. John pidas seda lihtsalt sogaks. Ja ega ta ei näinudki
und. Või kui juhtuski nägema, siis hommikuks oli kõik
juba kadunud ja edasi tulid muud asjad peale ja oligi kõik.
Aga nüüd juba enam kui kuu aega segas Johni üks lollakas
uni, mis ei lasknud teda lahti. Kuid enne veel tuleb ära seletada,
kes on Triinu.
Kuidas nüüd siis öelda, kes ta on? Kes on Triinu? Kuidas
teda küll nimetada, selle üle oli ka John ise mõelnud, aga
rahuldavat sõnastust polnud ta veel leidnud. Ta sattus alati sellesse
ummikusse, kui nad koos väljas käisid, mida juhtus, tõsi
küll, harva, sest John käis väljas oma sõpradega, keda Triinu
pidas nürimeelseteks joodikuteks, kelle elu on nad maha jätnud,
kuigi potentsiaali millekski enamaks neis tüüpides oli
olnud, nagu ka Johnis, mis oligi asja juures kõige kurvem. Seevastu
John tundis Triinu sõbrannade seltsis kohutavat igavust,
jõi tihti end lihtsalt sellepärast täis, et oleks veidigi huvitavam,
aga muutus siis pahuraks ja labaseks ja siis pärast Triinu nuttis
ja karjus:
“Sa tegid seda meelega!”
Nüüd nad käisidki väljas eraldi, ja see oli tegelikult neile
mõlemale suureks kergenduseks. Aga ometi, neil puhkudel,
kui nad vahel harva kusagil koos olid ja kui ilmus välja
mõni Johni tuttav või sugulane, siis pidi John Triinut kuidagi
16 17
tutvustama ning ütles alustuseks: “Triinu”, ja see tuli kergelt.
Aga siis tundis John, et nii Triinu kui ka see tuttav või sugulane
ootasid veel midagi, ning John lisas – “Minu tüdruksõber.”
John sai aru, et see, mis ta just ütles, pole nagu päris õige.
Seda tundsid ka Triinu ja need, kellele ta Triinut tutvustas.
Aga “tüdruksõber” oli ikkagi kõige täpsem, sest sõbrad nad
ju olid. Ja “tüdruk” viitab sellele, et Triinu on naine, mis on
samuti õige. Keskkooli lõpus, kui nad näiteringis kokku said,
oli John kutsunud Triinut tüdrukuks, aga nüüd nagu enam ei
sobinud lihtsalt “tüdruk” öelda, pigem ikka naine. Aga öelda
“naissõber” või “naistuttav” kõlaks, nagu oleks John endale
kusagilt Kopli hämarusest libu tellinud. “Elukaaslane” kõlaks
aga, nagu tehtaks temaga pooleks kuu üür, vee- ja elektriarve.
Pigem siis ikkagi “tüdruksõber”, kuigi ka see kõlas halvasti.
Sellised moodustised nagu “naine”, “kihlatu”, “abikaasa”, “minu
laste ema” oli John välistanud, sest ta lihtsalt ei kujutanud seda
kõike ette. Sest talle tundus Triinu liiga jahe ja kaalutlev ja
John arvas, et Triinu mõtleb temast nii:
“Kaua veel! Oh, kui kaua ma veel Johniga vastu pean? Tõesti
ei tea. Vahel, kui ma suudan end ja teda vaadata kõrvalt, nagu
ma mõnikord vaatan kohvikus võõraid inimesi, siis ma mõtlen,
et miks me küll koos oleme. Ja korraga ei suuda ma leida
sellele mitte ühtegi mõistlikku põhjust. Kaks täiesti vastandlikku
ja võõrast inimest, keda ei seo teineteisega enam mitte
miski, vaid tühi ja kulunud harjumus olla koos. Aga aeg muudkui
läheb ja mul hakkab kahju endast ja sellest kaheteistkümnest
aastast, mis ma olen ennast tema peale raisanud. Jumal,
see on peaaegu juba pool minu elust! Ja kui ma olen temaga
edasi, siis ongi see pool minu elust, edasi juba üle poole! Ja
mida edasi, seda rohkem uppi mu elu läheb. Miks küll pole
me teinud sellele vindumisele, mis väsitab meid mõlemaid,
aga eriti mind, lõppu? Miks tema pole teinud, miks ta kunagi
midagi ei otsusta ega tee ega räägi! Kui ma oleksin vaba, oleks
ehk ette tulnud erinevaid võimalusi. Aga temaga koos olles
vaatavad kõik, et ma olen temaga, ja keegi ei arvagi, et ma
ootan armastust, mõistmist, hellust. Jah, kooli ajal oli ta nii
lahe ja salapärane, luges luuletusi, kuulas Vennaskonda. Aga
siis aegamisi hakkasin ma aru saama, et selle luule ja ümmarguste
prillide ja juuste taga pole tal tegelikult mitte midagi
peale nüriduse, ignorantsuse ja peagi saabuva kiilaspäisuse.
Olen mina ta selliseks muutnud? Jah, mina! Kui ma proovin
nüüd olla enese vastu jäägitult aus, siis kas ma oma sisimas
kardan jääda üksi? Elan ma oma alateadvuses hirmuga,
et kui ma selle suhte lõpetan, siis ma ei leiagi kedagi, ja seepärast
klammerdun selle äpardunud inimese külge? Üks äparduja
haarab teisest äpardujast ja kokku saab ei midagi enamat
kui lihtsalt kaks äpardujat. Aeg aga läheb ja kui ma teda vaatan,
siis ega iseenesest pole ta ju loll ega paks ega joodik ega
midagi seesugust. Juuksed on muidugi küll juba nii hõredad,
et arvatavasti, kui tal nelikümmend kukub, on ta päris kiilakas.
Mida oleks teinud John Lennon, kui ta juuksed oleks nii
hõredaks jäänud? Mida oleks teinud Yoko Ono minu masendusega?
Tõesti ei tea, mida teha!”
Nii kujutles John Triinut arutlemas. Tavaliselt kuhugi sinna
John pidama jäigi, kui ta mõtles, mis neist kahest edasi saab.
Viimaks otsustas ta kõigest Triinuga rääkida, et tuua nende
mõlema jaoks mingi selgus ja lahendus, ükskõik milline see
siis ka oleks, aga just siis tuli vahele see neetud uni.
John nägi, et Triinu oli nende kahetoalisse korterisse võtnud
kolm ahvi. Ostnud need meeletu raha eest, ja John pidi
olema nende ahvide hooldaja, sest beebide ema ise hukkus
õnnetult. Ahvid magasid Johniga koos ühes voodis. Kuid need
polnud mingid väikesed lõbusad pärdikud, vaid suured, jõulised
ahvid, kes surusid oma külmad ja niisked ninad vastu

Johni ning urisesid kurjalt. Peamiselt ahvid sittusid. John pidi
siis kõik selle kokku korjama ja ahvide lapikud persed ära
puhastama. See uni oli jälk ja hirmutav. John ärkas sellest alati
võpatusega ja kontrollis, kes on voodis. Teatud variatsioonidega
nägi ta seda und igal ööl, ja alati olid seal ahvid, keda
ta kartis ja kes sittusid. Une vastu ei aidanud ei tabletid ega
seegi, kui John jõi end silmini täis. Seda hullemaks see unenägu
läks – kolmele ahvile tulid Aafrikast vaesed sugulased
külla. Varem, kui ta nägigi midagi unes, mida juhtus harva, oli
see hommikuks alati ununenud. Aga nüüd viimaks tunnistas
John, et midagi on valesti, ja lõpuks ta küsis endalt:
“Miks näen ma unes sittuvaid ahve? Kas ma pean midagi
sellest välja lugema? Aga mida siis? Mingeid kujundeid? Mida
peidab endas sittuv ahv?”
Ja ta hakkas asjaga tegelema.

2.
John püüdis esmalt kindlaks teha, mis liiki ahvidega täpsemalt
on tegu. Selleks lappas ta kodus läbi kõik ENE-d ja pani arvutis
“Ahvide planeedi” alla tõmbama. Ehk on nad kuidagi sealt
tema ajju saanud? Töö juures leidis ta hea saidi ahvipiltidega.
John tegi ette veidi kannatajaliku ja tõsise näo nagu siis, kui ta
tööd teeb, ise aga vaatas ahvide pilte ja proovis seda toakaaslaste
eest varjata. Aga Ingridil, kelle dekolteesse võis uppuda,
oli harjumus tulla ja kummarduda meeste – aga ka naiste –
laudade kohale. Ja siis tekkiski kõigil meestel, aga võibolla ka
naistel, soov hüpata ja sukelduda Ingridi sooja ja kutsuvasse
tundmatusse. Ja nüüd ta tuli jälle ja kummardus ja nägi, et Johnil
on ahvipildid lahti:
“Armsad, eks, eriti see punane. Vaata, kuidas ta ema karvadest
kinni hoiab.”
“Jajah,” püüdis John Ingridit eemale peletada ja akent kinni
panna, aga juba oli hiir Ingridi käes ja ta rullis seda lehekülge
muudkui edasi ja edasi. Sealt tulid juba ämmalahvid ja gorillad
ja üks möiraahv, kes tekitas Ingridis teatavat õudu.
“Suured on ikka jubedad, mõtle, kui see sulle trepikojas
vastu tuleks, mis!”
“Jah, ega see meeldiv vist ei oleks,” üritas John hiirt enda
kätte tagasi saada, aga Ingrid läks järjest enam hoogu:
“Mis meeldiv! Jube oleks, sihuke kolakas, sama suur kui
sina, ainult karvasem… Ma olen kuulnud, et mõnel pool Aafrikas
nad on karjas koos ja ründavad inimesi, kes poest või
turult tulevad, ja võtavad siis nende toidukotid ära. See olevat
täiesti kohutav probleem. Tahad, ma saadan sulle selle
lingi?”

“Ei, tõesti pole vaja.” John hakkas higistama ja tundis, kuidas
esmalt ta kael, siis otsaesine ja siis juba ka põsed õhetavad, ja et
ta ei suuda seda olukorda kuidagi lõpetada. “Ingrid, sa igavene
vana magus libu, kes sa igal jõulupeol ja asutuse sünnipäeval
ja raamatuesitlusel püüad kedagi ära lohistada, eelmistel suvepäevadel
ka mind, ja ma ei mäletagi, kas see sul ka õnnestus
või mitte. Ja kas just sellepärast, mis ma tegin või tegemata jätsin,
sa mind nüüd rullidki nagu seda neetud lehekülge?” mõtles
John ja proovis Ingridi sõrmi hiire ümbert lahti harutada,
aga see ei õnnestunud. Ainult higi voolas. Ja see kõik, higistamine
ja Ingrid, läks ainult hullemaks. Sest edasi tulid pildid, kus
ahvid olid riietatud inimesteks: ahv valges kitlis ja stetoskoobiga,
ahv korstnapühkijana katusel, ahvid kontoris nõupidamisel,
ahvid tehases treipinkide taga, ahvid rock-kontserdil, ahvid
grillipeol, ahvid šoppamas. Ingrid lausa kisendas naerda:
“Vaata, vaata seda!”
See tekitas juba elevust ka teistes töökaaslastes, kes hakkasid
nüüd Johni laua taha kogunema, et näha tema arvutis
ahvipilte. Mõni tuli isegi koridorist ja kõrvalt tõlkijate toast.
Nii nagu Ingridile, oli ka paljudele teistele suur üllatus, et John
huvitub ahvidest.
“Jah, huvitun, nii põgusalt.” Seda kuuldes lisas Ingrid:
“Mitte lihtsalt ei huvitu! John lausa jumaldab neid! Tal on
kodus riiulitel isegi kaustad eri liikide kohta!”
“Ei ole!” proovis John veel midagi öelda, aga sai ka ise aru,
et ükskõik mida ta ka ütleks, läheb asi aina hullemaks.
Kõik toimetajad ja kujundaja ja korrektorid ja projektijuhid
hakkasid korraga Johnile rääkima erinevaid lugusid ahvidest.
Ja selgus, et peaaegu kõigil oli ahvidega olnud mingi oma lugu
või kui lugu ei olnud, siis oli vähemasti väga hea anekdoot.
Isegi veel pärast lõunat sai John ahviteemaliste lehekülgede
linke. Terje, kes oli kunagi paar aastat tagasi olnud loodusloo
õpiku koostaja, otsis oma õpiku üles, sest seal oli tervelt kolm
peatükki erinevate maade ahvidest. John tänas teda ja süvenes
õpikusse ning mõtles – tule till taevast alla! Teda katkestas
Mart, kes kunagi lapsena oli kogunud tikutoose, ja nüüd
pakkus ta neid Johnile. Mardi silmad särasid tema muidu nii
tuimas näos:
“Kui sa oleksid sellest ehk huvitatud, siis ma hea meelega
tooksin ahviseeria sulle? Kingiksin. Niisama.”
“Jah, muidugi, ma oleksin sellest seeriast huvitatud küll,”
vastas John mehele, kelle jaoks ei olnud olemaski sellist asja
nagu huumor ega ammugi mitte satiir, iroonia või sarkasm.
Mart noogutas pead, nagu oleks ta Johni jaoks mingi olulise
mõistatuse lahendanud:
“Ma siis toon.”
“Aitäh.”
“Nad on mul ema juures, ma lähen käin täna õhtul sealt
läbi. Ma pakkusin oma poistele kah, et kas te ei tahaks minu
tikutoose edasi koguda, aga neid muidugi ei huvita, istuvad
oma konsoolide taga. Vahel ma ei saagi aru, mis maailmas nad
elavad. Kunagi ma lugesin üle, mul on kokku üle seitsmesaja
erineva toosi. Kõige vanemad on esimese vabariigi ajast. Neid
on mul igalt poolt, Poolast ja Ungarist ja DDR-ist, aga osa
on ka Jaapanist ja Hispaaniast. Ühed sain isegi Ameerikast.
Mul üks sugulane käis ja siis ta kümnendaks sünnipäevaks
tõi mulle – Ameerika rongipiltidega toosid. Alates auruvedurist
kuni kiirrongini välja. Need kiirrongid olid tollal meie
jaoks midagi sellist, nagu oleks rakett rööbaste peale pandud.
Edelaraudtee jaoks on siiamaani sellised rongid kättesaamatud
nagu raketid. Meie ei saa nendest vanadest vene kolakatest
vist kunagi lahti.”
“Ei usu küll, jah,” vastas John lihtsalt selleks, et midagi vastata.
Kuid korraga lõi Mardil uus tuluke silmis särama:

“Aga Juhan!” Mart oli vist peale ema ainuke, kes teda Johniks
ei hüüdnud. “Kui sa oleksid huvitatud, siis ma võiksin
need rongidega toosid ka sulle tuua?”
Jumal, kas ta tõesti on idioot, küsis John endalt. Jah, on vist
küll, ning vastas:
“Ei, pole vaja, ma rongidest eriti nagu ei hooligi.”
Selle peale jäi Mart veidi isegi kurvaks. Võibolla mõtles ta
oma tikutopsidele kui möödunud ajale, mille hingust ega hiilgust
enam keegi hinnata ei oska. Ja nagu liiv läbi sõrmede,
varisevad põrmu sajad ja tuhanded erivärvilised tikud, mis
võiks meile anda veel sooja.
“Nii et jäävad siis ainult ahvidega?”
“Jah, ainult ahvidega.”

3.
Kas oli see nüüd selle ahvijama pärast töö juures, aga paaril
järgmisel ööl John oma unenägu ei näinud. Ka kolmandal
ja neljandal ööl magas ta rahulikult ja hakkaski juba arvama,
et äkki sellega ongi kõik nüüd möödas. Aga see oli üks neetult
ekslik mõte. Sest juba viiendal ööl ärkas John karjudes.
Ahvid sittusid nii nagu vanastigi ja tema koristas ja oli hirmul,
aga veelgi enam – ahvid olid otsustanud teda sööma hakata.
Esmalt otsustasid nad proovida Johni kätt. See tuli suurema
vaeva ja valuta keha küljest lahti. Aga siis puhkes ahvide vahel
käe pärast tüli. Üks neist tahtis kätt keeta, et liha kõik kenasti
luudelt lahti tuleks, teine tahtis marineerida, mee, soja ja
ingveriga. Kolmas oli aga nii näljane, et oli valmis kätt kohe
toorelt sööma hakkama. Kõige näljasem ahv oligi Johni käe
endale juba sõrmipidi suhu toppinud. Siis ajas Triinu Johni
üles, sest John karjus, võttis siis oma teki ja padja ja läks eestuppa
magama.
Millegipärast ei olnud John Triinule nendest ahvidest rääkinud
ja nüüd oleks see kõlanud juba mingi veidra ülestunnistusena.
Kuidas see välja näeks?
“Triinu, istu!”
“Mis on? Kas juhtus midagi,” ehmub Triinu.
“Istu, ma pean sulle midagi rääkima ja on parem, kui sa
istud.”
Triinu vaatab Johni tõsisesse, isegi murelikku näkku ja juba
aimab, et nüüd siis on tulnud aeg, kui nad räägivad sellest,
mis saab neist kahest edasi. Kas siis koos, või eraldi, ükskõik,
mida John nüüd ka ütleks, on see siiski mingisugunegi lahendus.

“Ma olen sulle juba ammu seda öelda tahtnud…” on John
korraga veelgi puisem ja kangem kui tavaliselt ja Triinu tahab
teda aidata:
“Aga ütle siis, ütle seda lihtsalt.”
“Ma oleks kohe alguses, kui see asi pihta hakkas, seda sulle
ütlema pidanud ja nüüd, mida aeg edasi, seda raskem on mul
seda teha, aga seda enesele hoida ma enam ei suuda!”
Nähes, et asi on jama, ei peaks Triinu enam vastu ja haaraks
Johnil käest:
“Midagi on siis nii halvasti?” Juba on Triinu jõudnud
mõelda võlgadest ja inkassost, mängusõltuvusest, lõbumajadest,
narkootikumidest, süstaldest, HIV-st!
“Kuula siis! Ma näen unes ahve!” lausuks John ja loeks
Triinu näost välja ilmselge pettumuse. Esmalt on selles näos
veel kahtlusevarjund, küsimus, kas tegemist pole siiski mingi
metafooriga, allegooriaga? Ja päris lugu veel alles tuleb?
“Nii?” aitaks Triinu Johni jutul edasi minna.
“See on kõik. Ma näen unes ahve, suuri, vastikuid, kes situvad.
Ma ei saa magada.” Nüüd saaks Triinu näost välja lugeda
tõesti vaid pettumust, muud mitte midagi.
Sellepärast polnudki John ka seda ahvide-asja Triinule
rääkinud. Kuidagi nagu loll oleks rääkida. John mõtles edasi,
et tegelikult tal polegi kedagi, kellele midagi sellist rääkida!
Lapsepõlvesõpradest, kes jäid Tartusse, pole kedagi. Keskkooli
ajast on kamp tüdrukuid, kellega oli hea hullata, odavat
Monastõrskaja Izbad juua kusagil kirikutrepil või ükskõik
kus, lugeda Morrisoni, rääkida varajasest surmast, this is the
end. Aga nüüd on ühtäkki kõigist neist hullavatest ja himuratest
tüdrukutest saanud tõsised ja suured emad, kes suudavad
kokku saades rääkida vaid kaka-sussi-kommijuttu, nagu
polekski enam midagi muud. Mõni nädal tagasi oli John sattunud
kokku Kerstiga ja pidanud maha vestluse teemal: lasteaia
jõulupaki raha ja sellega seotud mured, rõõmud, pettumused.
Vestlus jäi ühepoolseks, rääkis Kersti:
“Mida sina arvad, kas lasteaias peaks jõulukingituste raha
olema täpselt paika pandud või siis vaba? Või siis oleks mingisugunegi
piir, millest alla ega üle ei minda? Sest erinevatel
peredel on erinevad võimalused. Mõnel pole see midagi, osta
saja krooni eest, aga teistel pole see võimalik ja ega süüdi pole
selles ju keegi. Sellepärast oleks ikkagi hea, kui pandaks paika
mingisugunegi piir.”
Ülikooli ajast pole ka nagu kedagi, otsis John edasi. Ka tööl
poleks kedagi, kellele rääkida. Huvitav, mis näo teeks Mart,
kui John jutustaks talle oma košmaarsetest, sittuvatest ja
õgivatest ahvidest? Ta vaataks Johni tõsiselt, mõtleks kaasa,
jõuaks siis lahenduseni ja tõuseks ja läheks oma laua taha ja
tuleks tagasi Poolast pärit tikutoosiga ja soovitaks Johnil end
põlema panna. Nüüd jõudis John oma uiuga sinnamaani, et
lausa ehmatas – nii nagu temal pole oma ahvijuttu kellelegi
rääkida, nii ei suudaks ta ka ise sellist juttu kuulata! Kas ta on
kaotanud kontakti inimestega? Üleüldse igasuguse huvi maailma
vastu!? Midagi oli igatahes valesti. Lisaks need kuradi
ahvid.
Küll aga olid naabrid valmis rääkima tema unedest või tegelikult
nendest karjatustest, millega John ärkab. Alt kolmekümne
teise korteri mutt ootas Johni juba trepikojas, nõjatus aknalauale,
just nagu oleks end vaid hetkeks puhkama seadnud.
John tahtis temast hääletult mööda libiseda, aga kolmekümne
teise mutt oli hiilgava kuulmisega, ta kuulis kõike, eriti aga
öiseid karjeid. Mutike ei raisanud aega ja küsis otse:
“Kas teil juhtus öösel midagi?”
”Ei, mis siis juhtuma pidi?” tegi John, nagu poleks tal
aimugi, millest mutike räägib.

”Te karjusite.”
”Kas tõesti?”
Mutike aimas, et nüüd tahetakse teda lolliks teha, nagu
oleks ta kurt. Aga ometi ta ju kuulis seda röögatust nii
selgelt:
”Tõesti-tõesti. Me oleme ju ikkagi naabrid, te võite rääkida,
mina olen oma elus kõike näinud, ma ise olen Siberis
käinud, mu mees oli mõlemas sõjas, siinsamas suri ta vähki,
ma hooldasin teda kuni lõpuni, siis jäin ma ise halvatuks, te
ju teate…”
“Jah, ma tean.”
“Terve mu vasak pool on halvatud ja ega need karjed mind
ei sega. Ma lihtsalt mõtlen, et kas teiega on kõik korras?”
”Jah, on küll, kõik on korras, ma kõrvetasin ennast.”
”Jälle!” imestas kolmekümne teise mutt. Lisaks kuulmisele
oli tal ka sedavõrd hea mälu, et pidas meeles, mida John talle
nädal tagasi ütles. John ise oli selle unustanud.
”Jah, jälle. Ma ei ole selle gaasipliidiga ikka veel harjunud.”
Mutike sai muidugi aru, et see on üks jamajutt, mida John
talle ajab, ja seda tegelikku põhjust, miks John siis ikkagi karjub,
talle öelda ei taheta.
”Te vaadake ette, panete veel meil terve maja põlema!”
Johnil hakkas juba kiire ja ta ei jõudnud ega tahtnud seal
enam seista.
”Ei pane, ärge muretsege,” lausus John lõpetuseks ja hakkaski
juba liikuma.
”Ega mina ei muretsegi. Minul on niikuinii ainult ühele
poole minna, kui Peetrus võtab, aga siin on meil ju väikesi
lapsi, kes võiksid veel elada, ehk ootab neid midagi ees, ega
me ju ei tea, mis saatus kellelegi toob.” John oli jõudnud juba
pool trepivahet allapoole, aga pidi nüüd peatuma. ”Kui vana
te ise olete? Kolmkümmend üks-kaks?”
”Kolmkümmend kolm.”
”Isegi,” imestas mutike. ”Siis on muidugi kahtlane.” Ja jäi
salapäraselt vait.
”Mis on kahtlane?” tundis John end veelgi ebamugavamalt.
”Ega mina ei tea. Eks te ikka ise teate kõige paremini, misasja
te karjute,” lõpetas mutike vestluse ja hakkas ühte külge
ees lükates trepist üles minema. John jäi veel hetkes mutikesele
järele vaatama, aga mutike ei öelnud rohkem enam
midagi.

4.
Kui John tööle jõudis, oli ta öistest ahvidest, mutikesest koridoris ja mõtetest, mis teda kuhugi ei viinud, nii sodi, et vajus oma laua taha tooli sisse. Ja kui ta enne oli mõelnud, et täna ta teeb ära kõik kõned ja lepingud, mis on jäänud ripakile, siis nüüd tundis John, et täna ta küll ei suuda kellelegi ei helistada ega lugeda ka mingeid kuradi poognaid ega isegi lepinguid posti panna. Pea huugas. Mida kuradit need ahvid minust tahavad! Veidi aja pärast otsustas ta vähemasti arvuti sisse
lülitada ja märkas alles siis, et keegi oli tema lauale toonud poroloonist ahvi, kellel oli püksid jalas. John võttis selle kätte, tõstis küsiva pilgu üle ekraani, aga keegi ei vaadanud ega lehvitanud talle ega midagi. John pööras pilgu uuesti poroloonist ahvile. Arvatavasti oli see samast ajast pärit kui olümpiamängude Vigri. Ka see ahv ei sarnanenud kuidagi ahvidega tema unenäost. John oli nüüdseks läbi otsinud kümneid netilehekülgi ja raamatuid, käinud isegi loomaaias, aga ükski ahvidest polnud see, keda tema otsis. Ta tundis ära küll mõne osa näost või jala või silmad, nina, aga tervikpilti John kokku ei saanud.

Ta ei teadnud isegi, kas see oligi just hea, et need ahvid tema unenäos on tema enda loodud kujutelmad, või oleks ta siiski tahtnud, nii ehmatav kui see ka poleks, neid ahve silmast
silma näha? Ehk siis kaoks uni ja John saaks vastuse, mida need ahvid temast tahavad? Aga nüüd hoidis ta käes seda poroloonist, ära nutserdatud ahvi, mis meenutas talle tema nõukaaja piinlikku ja lollakat lapsepõlve.

Johni äratas tema mõtetest Paavo, kes kutsus ta oma kabinetti. Kabineti seinad olid klaasist, sest Paavo tahtis, et kõik oleks näha. Mitte et ta oleks kontrollifriik – mida ta muidugi oli –, aga ta tahtis, et iga hetk võiks tema töötajad heita pilgu ja näha läbi klaasi, mida ta teeb. Ta tahtis, et kõik oleks võimalikult läbipaistev, seinad, rahastamine, inimsuhted. Seepärast pidas Paavo vajalikuks ka inimestega rääkida, mis tuli tal suurepäraselt välja. Lisaks rääkimisele proovis ta ka inimesi
kuulata, kuigi selleks pidi ta kõvasti pingutama, aga ta ikkagi kuulas, sest Paavo oli käinud koolitustel. Veel käis ta vabalt nii haridus- kui kultuuriministri kabineti uksest sissevälja,
kõikjal oli tal omad joped ees, nagu Paavo armastas mainida. Minister Palmaruga käis Paavo lausa perekondlikult läbi, nende naised korraldasid koos jõulukontserti, mille rahadega osteti lastekodulastele spordivarustust. Peale Palmaru aega suutis Paavo jala ka minister Jänese ukse vahele saada. Need olid tema kui õpikukirjastaja jaoks elu ja surma küsimused.

Kas sinu õpikud akrediteeritakse ja koolid on sunnitud neid
ostma, või mitte! Kuigi see oli vahel raske, sai Paavo ikka ja
alati jala ukse vahele. Kuigi Jänesega ei õnnestunud see tal
kohe esimesel korral. See esimene kord oli ühe näituse avamisel,
seintel rippusid ajalehtedest kootud kaltsuvaibad. Õnneks
olid kõned juba peetud, joodi veini ja söödi kalasaiu. Paavo
proovis Jänesele külje alla ujuda ja libises märkamatult oma
veiniklaasiga justkui kogemata vestlusringi ning teatas kõvahäälselt
oma avastusest, et neid ei olegi veel tutvustatud. Selle
peale oleks võinud oodata, et keegi nüüd tutvustab, või Jänes
ise ulatab oma käe, aga väga piinlik – mitte keegi ei tutvustanud.
Võis ka olla, et keegi ei teadnudki, kes on Paavo?! Ka
Jänes ise vaatas temast lihtsalt mööda. Paavo liikus siis, nagu
poleks midagi juhtunudki, tagasi kalasaiade poole ja jäi väliselt
rahulikuks. Sisimas aga ei saanud ta aru, mis toimub. Kuidas
on see võimalik! Ta on sadu ja sadu naisi ära rääkinud, mis siis
nüüd! Paavo ei teadnudki kohe, mida siis teha. Aga oli selge, et
midagi tuleb sellises olukorras teha. Aga ikkagi mida? Ja nagu
tavaliselt, kui Paavo tundis end abitu või nurka surutuna, nii
ütles ta iseendale ka siis:
“No mida perset!”
See oli tema salalause, mis pärines enesekindluse koolituselt
ja mida teadis vaid tema üksi. See lause andis talle jõudu
ja ta kordas seda veel ja veel ja siis see oligi tal käes! Ta teadis,
mida tuleb Jänesega teha, ja ta ütles korra veel oma lauset. “No
mida perset! Kui ei saa uksest, läheme aknast!” Paavo oskas
laulda ja ka häält oli tal kõvasti. Nii ta liituski kultuuriministeeriumi
segakooriga, mida juhatas Jänes ise ja mis loodi selleks,
et osaleda “Laululahingu” saates. “Laululahingusse” nad
küll ei pääsenud, aga Paavo sai oma jala Jänese ukse vahele.
Kui ta edaspidi juhtumisi oma jutus pidi mainima kultuuriministrit,
mida tuli ette päris tihti, kasutas ta alati väljendit “meie
Lainega”, nagu oleks ta oma emaga jälle koos turul käinud ning
hoidnud kahekesi kinni sibulavõrgu sangast.
Teatud mõttes John isegi kadestas Paavot, sest Johnil polnud
kunagi olnud süüdimatut uljust niimoodi, ilma au-, süüja
häbitundeta peale lennata. Paavol seevastu polnud selliseid
tundeid olemaski, John aga just ainult neist kolmest koosneski.
Nüüd seisis John tema klaasist toas ja mõtles:
“Mingi jama on, jah, ma aimasin seda, seda need ahvid
tähendasidki, nüüd ta virutab mu lepingu lauale nagu eelmisel
nädalal Marele ja Jaanusele, kurat, ma oleksin pidanud need
poognad ja kõned ja… Aga võibolla see isegi ongi hea, mingi
muutus, mida ma ise ei suuda teha…”
Johni mõttelõnga lõikasid läbi keeletoimetajad Reet ja
Maret, kes tegid läbi klaasi nägusid. John ei sallinud neid
keeletoimetajaid, nad nagu ei olnudki inimesed. Isegi
e-mailis parandavad kirjavead ära ja saadavad kirja tagasi!
Reet ja Maret käisid kõikjal koos. John küsis endalt tihti,
mis neid kahte naist ühendab? Kas võib selleks olla keel?
See mõte, nagu ka palju teised, jäi Johnil pooleli, sest Paavo
alustas:
“Ma ei ole tegelikult kirjainimene, sa ehk oled seda isegi
märganud. Ma pean ennast ikka rohkem inimeste inimeseks.
Isegi e-maile on mul palju raskem saata kui telefoniga või
veelgi parem, silmast silma rääkida. Inimeste peale on mul
ikka hea nina. Ja sinu suhtes oli mul algusest peale õigus! Kuidas
sa alguses siia tulid, õlad längus, kandsid ainult oma kahte
musta T-särki. Üks oli lihtsalt musta värvi, teine oli see sureva
naise bändi särk. Oli ju.”
“My Dying Bride,” tunnistas John.
“See oli sul juba pruuniks pleekinud. Selline äbarik olid,
aga mina haistsin, et sinus on midagi. Ja mul oli õigus! Ma sain
just nüüd kirja ja kohe helistasin tagasi ja küsisin üle, sest ma
neid kirju nagu ei usalda, aga kõik klapib, sest see sinu pagulaskirjanduse
projekt sai rahad taha! Kurat! Need on meeletud
rahad, meil on tööd, ma ei tea, kolmeks aastaks! Samal ajal
kui teised panevad oma asju kokku.” Paavo patsutas Johni õlale
ja tulistas edasi. “Minu jaoks on oluline, et iga inimene tegeleks
teemaga, milles ta on kodus. Ja kuna sina oled oma lõputöö
kirjutanud pagulaskirjandusest, siis on see puhtalt sinu
teema ja…”
“Ei kirjutanud pagulaskirjandusest.”
“Mis?” Paavo jäi nüüd hetkeks nõutuks, aga sai sellest kohe
üle. John aga tundis, nagu ta vaataks ennast kõrvalt või veelgi
enam, kusagilt hoopis kaugemalt, läbi Paavo kabineti seinte.
Ta ei suutnud meenutada, oli see ikka tema, kes selle pagulaste
projekti esitas. Sellest oli nagu juttu ja ta tegi midagi, aga see
oli just sel ajal, kui ta neid ahve hakkas nägema ja magas halvasti
ja päeval liikus ringi nagu zombi, ta tõesti ei mäletanud.
Johnil oli tunne, et teda aetakse kellegagi segamini. Ta oli seda
lapsest saadik kartnud; koolis, kui anti tagasi tunnikontrolle
32 33
ja kontrolltöösid ja kui ta oli saanud näiteks viie või nelja, siis
vahel tundus talle, et see ei ole tema töö, see ei ole tema käekiri,
kuigi muidugi oli; lasteaias, kui ema või isa talle järele
tulid, kartis John, et tema asemel võetakse kaasa keegi teine.
See tunne, et sind aetakse segamini ja oma sisemuses seisad
sa ikka kuidagi kõrval, kusagil alternatiivses Balti ketis, valdas
Johni siis ja ka nüüd ning ta kordas:
“Ei kirjutanud pagulaskirjandusest.”
“Kuidas siis ei kirjutanud? Millest sa siis kirjutasid?”
“Mu teema oli “Jüri Üdi luule valu ja naer”.” John ei lisanud,
et see lõputöö jäigi tal lõpetamata.
“Ega mis siis. Lõpuks oleme me kõik pagulased. Igal juhul
sai see projekt rahad taha. Siit tuleb kolmkümmend köidet!
Sihuke sari, et sellist pole praegu isegi Ilmamaal.”
See number ehmatas Johni, sest ta tõesti ei mäletanud, mis
ta sinna projekti kirjutas, või mida Paavo ise juurde kirjutas,
sest projektid saadab teele alati Paavo ise.
“Kolmkümmend köidet!”
Inimesetundja Paavo luges Johni näost välja segadust ja
hirmu ja isegi ehk paanikat. Aga mida veel?
“Sa oled näost nii valge. Tunned sa end ikka hästi?” oli Paavo
nõutu.
“Tegelikult ei tunne.”
“Sa oled haige?”
“Ma ei tea.” Ja nüüd tuli Johni suust talle endalegi üllatusena:
“Ma ei saa hästi magada! Ma näen mingeid ahve ja see
on selline korduv õudne uni. Nad situvad mulle voodisse.”
Paavo jäi tõsiseks, oli näha, et ta mõtleb. Mõne hetke
pärast Paavo nägu selgines, nagu oleks ta lahti harutanud
salakoodi:
“Situvad! See on väga hea, sest sitt tähendab ju raha. See oli
sul väga õige uni, sest see raha meile nüüd ju tuligi!”
Paavo lajatas hooga projekti, mis parandusettepanekutega
tagasi oli saadetud, Johni ette lauale, et too sinna kui projektijuht
alla kirjutaks. John hakkas diagonaalis projekti üle
lugema ja nägi, kuidas see Paavole närvidele käib. John kahtlustas
juba ammu, et Paavot tegelikult ärritab kirjalik sõna.
Mingi aeg tagasi juurdles John, kas ta üldse oskabki kirjutada?
Nähes nüüd Johni lugemas, hakkas Paavo lausa puhisema, aga
John luges ikka edasi.
“Seal on kõik nii nagu oli.”
“Ja-jah, ma lihtsalt vaatan veel üle… Sõidukulud kaheksasada
tuhat!?”
“Jah, ma arvan, et sellega ma tuleme välja, sest me peame
need vanakesed üles otsima, ega nemad sul meili ei loe, paljud
on juba surnud, siis peab sugulastega suhtlema. Kanada
ja Rootsi ja Venemaa ja igal pool tuleb ikka ise kohal käia. Ega
sa üksi ei pea sõitma, me võtame selle projekti jaoks inimesi
juurde.”
“Ahah,” jäi John ikka veel murelikuks ja juba ta jõudiski
parandusettepanekuteni, aga siis, eneselegi üllatuseks, vihastus:
“Mis “poliitiline vastu-liikumine”?”
Nüüd hakkas ka Paavol üle viskama, mida kuradit ta seal
loeb ja leiab!
“See on lihtsalt nende euromunnide jaoks. Et kolmekümnest
köitest viis oleksid kirjanikelt, kes on olnud seotud okupatsioonivastase
liikumisega. Teinud vastutööd, see võib olla
mida iganes. Nende jaoks võib see vastuliikumine olla ka see,
kui keegi näiteks nõukogude korra ajal hambaid ei pesnud,
jumal, see ei ole üldse oluline! Meie anname ikka seda välja,
mis meie tahame.”
John kirjutas alla, et on parandusettepanekutega nõus, ja
tasakaalu hoides tuikus uksest välja.