SÜMBOOLNE KOHTUMINE VANALINNAS

Tallinna vanalinn. Viru tänav. Eemalt paistab hotell Viru. See on hiljuti avatud, olles taevast alla sadanud just kui ufo – otse kesk sotsialistlikku realismi. Võõrkeha, esimene Nõukogude Liidu lagunemise ettekuulutaja siin Eestis. Vaikselt, nagu inimkehasse istutatud mürgisüstist ilmuvad temast „imperialistlikud” siirded, mis keha mürgitama ja lagundama hakkavad.

Üks neist siiretest ehk „pehkinud” lääne kummardajatest teeb just asja sealsamas lähedal, restorani Euroopa ees Viru tänava alguses. Suur ja turske juut, parimais aastais mees, riides, nagu läheks ooperisse. Pikk must mantel, ülikond, valge särk, kikilips. Kuid ei, ta ei lähe ooperisse, see on tema igapäevane riietus, sest ta armastab luksust. Ta patsutab heldinult hobust, kes seisab, pea alandlikult norgus, Euroopa ees nagu monument möödunud aegadele. Nad moodustavad veidra paari – üks eneseteadvusest pakatav ja rahulolev, teine kui viirastus teisest ilmast. Hobune on rakendatud käru ette, talle on usaldatud tähtis ülesanne: transportida restorani Euroopa toidujäätmeid. Ja nüüd ootab suksu oma peremeest.

Pikki samme võttes tormab ülikonnastatud mees järsku hobusest eemale. Tal on kaasas paar sõpra, kes, totter jahmatus näole kivinenud, talle järele vaatavad. Mustas mantlis mees kaob kondiitriäri ukse taha ja ilmub sealt oma kogukuse kohta üllatava kiirusega varsti uuesti välja, käes luksuslik tort. Ilmselt parim ja kalleim, mis kondiitriäris sel hetkel saada. Muidugi, teda ju teatakse ja tuntakse ning talle antakse 1970-ndatel ainult parimat, mis tol ajal võimalik. Ta nimi on Aleksander Balmages.

Saša või Suur-Sass, nagu teda ta kerekuse tõttu hüütakse, pole lasknud torti isegi sisse pakkida. Ta kannab seda käe peal aupaklikult nagu kelner. Tundub, nagu hakkaksid tordilt iga hetk alla valguma kreemiojad. Sass astub otse kronu nina alla ja, hell pilk silmis, hakkab talle peoga torti söötma. Loom võõrastab algul, siis aga hammustab pikkade kollaste hammastega ettevaatlikult kreemi. Balmages söödab kreemist tehtud imega hobust pikalt ja põhjalikult, väljendades aupaklikkust kogu oma raskekaallase olekuga. Möödujate imestunud pilke, kes teda ilmselt joomaseks peavad, ei pane ta tähelegi.

See on tema viis tänulikkust väljendada. Kusagil sisimas ta ilmselt tunneb, et peab seda tegema. Sest NKVD ohvitseri Aroni pojana on Aleksander kasvanud kesk materialismi ja kirikus käia pole tal kombeks. Nüüd siis ümmardab ta hobust.

Sašal on olnud hea päev. Tema toonane elu keerleb neil aegadel paljuski ümber hipodroomi totalisaatori. Mõned päevad varem oli ta saanud haisu ninna, et Leningradist pärit mängurid teevad panuse hobusele, kes kindlasti võidab. Ilmselt on nii siis kokku lepitud. Või õigemini, saadud eelteateid mõne suksu võimekusest või arengusuutlikkusest, kui kasutada paari tänapäeva nomenklatuuri hulgas levinud väljendit.

Elukutselise spiooni osavusega jälitab Suur-Sass, ise ärevusest ähkides, üht mutikest, pealtnäha süütut vanainimest. Hipodroomi kassas teeb piiterlastest tuusade eest panuse just see tädike, keda ei oska keegi märgata ega tähele panna – peale Balmagesi, kes teab, kuidas hämaras ilmas varjud liiguvad.

Balmages paneb oma raha täpselt samale numbrile, mis too süütuilmeline eidekegi. Ja võit kappabki hobuste kabjaplagina saatel üle hipodroomi: ühe mängupandud rubla eest seitsekümmend rubla. Nii teenib ta väikese higistamisega 3500 rubla. Terve auto, Moskvitši raha. Muidugi olnuks patt pärast seda jätta ohverdamata Hobuste Jumalale, kelleks Balmagesi silmis tol hetkel kehastub restorani ees juhuslikult kohatud vaevatud kronu. Info, info, info – just see on kõige kallim kaup. Ta teab seda juba siis, 1970-ndate algul.

Vangla on Balmagesile aastaks 1972 üsnagi tuttav, selleks ajaks on ta Vasalemma vangilaagris istunud ühe korra ja just äsja sealt vabanenud. Kohtulikult karistatud on Sass aga mitu korda ning ikka ühe ja sama paragrahviga: valuutaeeskirjade rikkumine.
Aga vaatepilt vanalinnas on vägagi sümboolne. Rikas restoran Euroopa. Ja Eesti hobusekronu.


1967–1969. Tallinn

ESIMENE ÄRI. ESIMENE KONG

Algab see kõik sajakonnast sõnast paaris võõrkeeles, mis Balmagesile keskkoolist meelde on jäänud. Enda jaoks paneb ta tööle neist viimase kui ühe ning ei kusagil mujal kui restorani Palace või kohviku Moskva ümbruses või mujal, kus võib kohata välismaalasi. Tasapisi õpib ta mõned sõnad juurdegi. Balmages ostab, müüb ja vahetab. Välismaal odavad nailonmantlid ja muu pudi-padi müüb ta edasi mitu korda kallimalt. Ta vahendab endasuguseid ärihimulisi tegelasi turistidele ja vastupidi. Pakub tänases mõistes „katust“ algajatele ärikatele, kelles ta näeb „jätkusuutliku arengu võimalusi”.

Paljud turistid leiavad Balmagesis tegelase, kelle abil Nõukogudemaa pärismaalastele klaashelmeid ehk lääne pudi-padi müües oma reisikulusid katta ja viia üle piiri endaga kaasa siin suurt mitte midagi maksvaid, kuid läänes hinnatud väärisasju, ikoone ja maale. On neidki, kes näivad arvavat, et Eestis on kõik näljas ja kaltsudes – mis lääneliku elustandardiga võrreldes ju väga vale polegi. Nad annetavad Eestisse tulles Balmagesi-sugustele riideid poolmuidu, ise sõprade silme ees vesistades vaeste okupatsiooniohvrite pärast, tegelikult aga otsides võimalust vastutasuna mõnd väärt ikooni üle piiri läände smugeldada. Kuid tõsi, ikooniärini jõudmiseni on Balmagesil tol ajal veel aega.

1960-ndate lõpus, kui Balmages teeb ärilisi katsetusi, rajatakse Nõukogude siseministeeriumi süsteemi terve kinniste kaupluste võrk, kust saab odavalt osta väärt lääne laiatarbekaupa. Neid poode varustavad osaliselt spekulandid ehk tegelased, kellelt vara konfiskeeritakse. Ja keda samal ajal jahitakse ning vangi pannakse.

Balmagesi äritegevus hakkab aga omandama selliseid mõõtmeid, et „organeil” on võimatu silmi kinni pigistada. Seejuures on Balmages lahke võõrustaja, sõidutades ärikontaktide nimel turiste mööda linna. Osa kohvikuarveid maksab ta heade suhete nimel nende eest ise. Ta kraamib laualt hoolega ära raha, kui väljamaa sõbrad valuutas maksavad, asendades väärtusliku valuuta rubladega.

Kui Balmages tegutsenuks paarkümmend aastat hiljem, võinuks seda kõike nimetada täiesti tavaliseks äriks. Kuid toona kõlas sõna spekulant sama hukkamõistvalt kui kodumaareetur või kulak. Alguse pani sellisele suhtumisele värskelt annekteeritud Eestis Riigivolikogu deklaratsioon 23. juulist 1940, mille põhjal loeti kodanliku Eesti tööstus natsionaliseerituks. Muuhulgas teatati deklaratsioonis: „Käputäis söödikuid ja spekulante läks rasva ning rikastus tööliste, talupoegade, käsitööliste ning töötava intelligentsi töö arvel.”

Võite ise arvata, et Balmagesi istumapanek kujuneb „organitele” auasjaks. Ta mitte ainult ei tegutse nagu spekulant, vaid näeb ka välja nagu tüüpiline spekulant. Kui mitte rasva läinud, siis igal juhul turske, hästi riietuv, „klassikalise” välimusega juut.

Tuleb hetk, kus Balmages ja „organid” teineteist õnnelikult leiavad, kuid sellest hiljem. Sõnades vihkavad kõik spekulante, kuid oma sisimas unistab iga tšinovnik, tööline ja kolhoositar nende kombel elada oskamisest. See on nii nagu kõige muuga: seda, mida ametlik propaganda vihkab, seda enamik tegelikult ihkab. Mitte asjata ei kõnelnud oktoobripöörde üks arhitekte Lev Trotski maailmarevolutsiooni elulisest vajadusest – siis puudunuks tööliste ja talupoegade paradiisi elanikel võimalus end kellegi/millegagi võrrelda.

Balmages läheb välismaalastega äritsemise pärast esimest korda kohtu alla 1967. aasta sügisel. Tema kaitsetaktika on lihtne: „Mulle anti”, „Mulle kingiti” – 10 marka, 30 marka, 10 dollarit ja nii edasi. Sõbrad võivad ju ikka üksteisele kingitusi teha. Balmagesi rohkearvulised sõbrannad on kutsutud kohtusse tunnistajateks, kogu „haarem” mäletab teda kohtuniku karmi pilgu all seistes vaid heast küljest kui täiesti läänelikku noorukit, kes armastab hästi riietuda. Mäletatakse, et kord peatus toonasel Võidu väljakul Volga, millest väljaküünituv nomenklatuurlane küsis, kas ta ei tahaks oma särki ära müüa.

Balmages saab 17. oktoobril 1967 kolm aastat vabadusekaotust tingimisi kolmeaastase katseajaga. Kohtuotsus teda aga suurt ei kurvasta. Mõned nädalad põeb, siis unustab ära. Tingimisi süüdimõistmine on lihtsalt niivõrd udune.

1960-ndate lõpus, enne teist korda kohtu alla minekut, töötab 22-aastane Balmages ametlikult Tallinngaasi lukksepana. Ta palgaleht näitab 60 ja mõnel juhul vaid 30 rubla kuus. Ametlikult peab tööraamat kusagil „töötama”, et raamatu omanikule tööpõlguri silti külge ei kleebitaks. See on toonase spekulandi üks esimesi reegleid. Lukksepp on selles mõttes kasulik amet, et väga raske on kontrollida, millisel objektil tegelikult aeg kulub. Balmages on astunud ka Tallinna Polütehnilisse Instituuti, kuid ettevalmistused nõukogude tehnokraadi eluks pole tema jaoks sobivad.

Järgmisel korral kohtu alla sattudes saadetakse Suur-Sass juba päriselt vangilaagrisse. See juhtub jaanuaris 1969, kui ta mõistetakse süüdi seadusvastastes valuutaoperatsioonides koos spekulatsiooni katsega. Viis aastat tugevdatud režiimiga kolooniat. Tol hetkel puudub Balmagesil veel mõjukas katus „organi” näol ja sellest nii range karistus. Kui võrrelda karistust süütegude suurusega, näib selline määr, viis aastat vanglat, karjuvalt ebaõiglane. Tema teod on veel üsna tühised.

Näiteks saabub 1968. aasta aprillis Tallinna tavaline kaubalaev. Balmages peab kaldale tulnud inglise keelt kõnelevatel meremeestel silma peal ning vennastub nendega talle omase lõdva ärilise joviaalsusega. Paarkümmend aastat hiljem ajab ta juba äri peentes lokaalides, kuid tollal sobib selleks veel kohviku tualettruumgi. Naiivselt mõtleb Sass, et KGB teda seal ei jälgi.
Koos ühe ja seejärel teise meremehega kaob ta kohvikulauast alatasa tualettruumi, justkui vaevaks teda kõhutõbi. Esimese käigu järel õnnestub tal kuue rubla eest osta kaks Inglise naela. Järgmise käigu saak on võileivahinna eest omandatud transistorraadio ja seemisnahksed kingad. Neid ei raatsi ta hiljem edasi müüa, kollakad jalavarjud on needsamad kuulsad, tähelepanu äratavad kingad: kui Balmages need jalga paneb, jääb pool Tallinna talle tänaval järele vaatama.
Lõpuks saab Balmages saagiks veel ühe uue sõbra valged püksid. Meremees on need laevalt kaasa võtnud, et kaldal maha müüa. Ost kilekotiga näpus, kiirustab Balmages hasardist ähkides kohviku Moskva ette, mis kujutab endast 1960-ndate Tallinnas äritsejate keskust. Kümmekond minutit hiljem on püksid leidnud uue omaniku, Balmages aga sammub tagasi sõprade-meremeeste manu, näpus nimekiri asjadest, mida nood peaksid järgmiselt reisilt kaasa tooma. Viis aastat ranget režiimi näib selliste tegude eest tõesti ülekohtusena.


1968. Tallinn-Leningrad-Tallinn

MEES, KES KAUA VANGIS EI ISTU

1960-ndatel on läänelike pankade ajastu kuuendikul planeedil veel kauge tulevik. Sama uhkelt kui hiljem Hansapanga asutajad võivad end ENSV-s tunda kelnerid, taksojuhid, baarmenid ja muidugi igat masti ärikad. Need, kellel on ligipääs valuutale.

Balmagesi käekiri enne istumaminekut on, nagu paljudel teistel nõukogude aja spekulantidel, veel väga primitiivne. Just nagu esimesi tähti joonistaval lapsel.

Suvel 1968 tegutseb ta Leningradis. Hiljem, miilitsas, seletab Balmages süütult, et nad sõitnud sõpradega kultuurselt meelt lahutama. Kuid ta sõber Kurnossov annab ta välja, rääkides uurijale, et nad sõitsid vaatama, kuidas saabuvad välismaalased ja kas on võimalik midagi osta.

Mamma Jekaterina Balmages annab pojakesele Leningradi taskurahaks kaasa 150 rubla, ühe keskmise tolle aja kuupalga. Ilmselt ei ole see siiski taskuraha, vaid algkapital väikeseks äriks. Rublade ja merevaigust kaelakee eest, mis Nõukogude riigis ei maksa suurt midagi, küll aga hinnatakse välismaal, toob Balmages koju turistidelt ostetud kangatükke.

See kõik on pudi-padi, kus jääb veel ületamata habras piir, mis lahutab Balmagesi trellidetagusest maa-alast. Saatuslikuks saab afäär kasukatega. 300 rubla eest ostab Suur-Sass kellegi Reevo Paalmäe käest 100 dollarit. Sellest on aga raske lahti saada, liiga suur raha tol ajal. Suisa üüratu summa, tollase Nõukogude kodaniku jaoks terve varandus. Balmages pakub kupüüri müüa tuttavas kohas, nii Moskva kohviku ees kui ka sees küll ühele, küll teisele, aga keegi ei võta vedu. Ta loodab Paalmäe käest hiljem suuremat noosi ehk rohkem dollareid, kuid esialgu rohkem ei saa.

Siis küpseb Balmagesi kõrge lauba taga plaan osta dollarite eest Moskvast valuutapoest kasukaid ja Eestis kallimalt edasi müüa. Dollarid taskus ta Tallinnas pikemalt ringi jalutada ei julge, valuuta omamise eest võidakse otsejoones kinni panna, ja tol ajal KGB teda veel ei kaitse.

Sass sõidab rongiga Leningradi, sealt lennukiga Moskvasse. Välismaalastele mõeldud kauplusest Berjozka ostab ta 42.50 dollari eest nailonkasuka. Teist kasukat ta ise osta ei julge, sest see tunduks kahtlane. Suurepärase suhtlejana värbab ta tänavalt juhusliku üliõpilase, kes kasuka poest ära toob. Berjozka üleliidulises valuutapoesüsteemis julgetakse väheste kodumaiste toodete seas müüa ka Tallinnas Veerenni uulitsas asunud Baltika õmblusvabriku rõivaid, aga need teenivad Balmagesi silmis vaid põlastust. Rahva hulgas müüb vaid see, mis läänest pärit. Ja seda õigupoolest tänapäevani.

29. juulil 1968 on Balmages võidukalt koos kasukatega ärireisilt Tallinnas tagasi. Ta kavatseb kasukad komisjonipoes edasi müüa, kuid seal hinnatakse kasukad ainult 250 rubla peale. Nii väike hind Balmagesile ei meeldi, ta tahab saada ühest vähemalt 280. Kuigi polnuks ju ka paha tulukusmäär – 300 rublast teenida 500.

Vaid mõned päevad hiljem ta vahistatakse. Juurdluskäigust ilmneb Nõukogude riiki ka üldisemalt iseloomustav metsik heitlus roheliste, Washingtoni kurva näoga sedelite pärast, mille nimel ollakse valmis reetma kõiki ja kõike, varastama kõige lähedasemategi inimeste tagant.

Äripartner Reevo Paalmäe on juba varem „organite” menetluse alla sattunud. Need 100 dollarit saab ta ei kusagilt mujalt kui kelleltki sõbratarilt Anult, kes on raha omakorda varastanud isalt, kes on raha saanud kingituseks välismaal elavalt vennalt. Anu virutab isa tagant veel 500 dollarit. Osa kaotab Reevo purjuspäi ära. Ülejäänud 300 dollarit viib aga tema märksa kainema mõistusega vend miilitsasse, kes võtab käsile nii Paalmäe kui Balmagesi.