Romaaniülikool: Arkadi ja Boriss Strugatski ““Hukkunud Alpinisti” hotell”

 (6)

Minajutustust (ingl first-person narrative; sks Ich-Erzählung) lugedes ei saa ilmaski aru, mitu MINA mingil kokkusaamisel koos on. See annabki minavormile eriti proosas imelise võlu. Muidugi tingimusel, et ei hakata arvama, nagu oleks MINA tema kui autor inimesena.

Ühes intervjuus tunnistab Boriss Strugatski, et ta pole ateist kui inimene, kes looja peale ei looda, vaid pigem agnostik. Sama võiks kehtida ka tema vanema venna kohta, ehkki noorem seda ei kinnita. Agnostik

on tüüp, kes võtab omaks, et

(1) reaalsust tuleb arvestada,

(2) teispoolsuse mõistuspärane selgitamine on peaaegu alati spekulatiivne (erandi näiteks olgu Möbiuse leht) ja (3) üleminek reaalsusest teisele poolele on olemuselt asümptootiline. Üle mõistuse pole siin midagi, kõik see on olemas ka Madis Kõivu loomingus.

Olla agnostik kosmoseajastu alguse Nõukogude Liidus oli aga pisut dissidentlik. Aastal 1967 arvasid vennaksed Strugatskid, et kirjanduse ülesanne meie päevil ei seisa “mitte üksnes selles, et uurida tüüpilist inimest tüüpilises keskkonnas. Kirjandus peab püüdma uurida tüüpilisi ühiskondi, praktiliselt tähendab see uurida inimkollektiivide ja nende poolt loodud “teise looduse” vahelisi seoseid”.

Arvamuse esimene pool on vaieldamatu vastulause Friedrich Engelsile ja Nõukogude esteetika pimedusejüngritele. Oma kirjas Margaret Harknessile (1854–1923) aprilli algul 1888 (samal aastal ilmus Eduard Vilde “Vigased pruudid”) märkis Engels, kuidas realismi – temale oli realismi ideaaliks Balzac, mitte Zola – tunnuseks on tüüpiliste karakterite kujutamine tüüpilistes olukordades. Sellest sai sotsialistliku realismi üks, ehkki mitte jäägitu kaanon. Strugatskid lõhuvad niisugust kaanonit ka romaanis ““Hukkunud Alpinisti” hotell”, mille aluseks on olukord suletud ruumis, kuhu sa tuled võõrana, ent ei tohi võõ-raks jääda. Detektiivi askeldamise tehnilised üksikasjad on selles teoses kõrvalisemad kui ruumi dimensioonilisus.

Kui ei teaks, et vormi poolest olid Strugatskid pikemat aega lastekirjanikud, võiks väita, et ““Hukkunud Alpinisti” hotell” on filosoofiline. Olla tookord laste- ja noorsookirjanik võis tähendada elu sanatooriumis, mida Nõukogude filosoofia kindlasti ei olnud.

Vangistuse ja vabaduse piiril

Nagu on funktsionaalselt semantiline selle romaani pealkiri, on seda ka tegevuskoht – lumine paik mägedes ehk lähemal taevastele avarustele. Nõukogude Liidus oli fantastika pääseda välismaale, s.t minna suletud süsteemist välja (ja tulla surmamõistetute kambrisse tagasi), ent alpinism näiteks Pamiiris fantastika ei olnud. Strugatskite romaan mängib seega fantastika ja reaalsuse piiriga ning seda rohkem, et kuritegude maailm jääb niisamuti sellele piirile.

““Hukkunud Alpinisti” hotelli” teemaks ei ole ju kohtumõistmine, mis mütoloogilises mõttes on alati pime (täpsem olles kinniseotud silmadega). Tema teemaks on tõeotsija töö enne kohut, kusjuures see töö peab olema lõpule viidud sõltumata sellest, millal kohus algab ja kas ta üldse tuleb. Säärase töö objektiks võib olla ka kuritegu, kuid igal juhul on niisuguseks objektiks mõistatus.

1960. aastate kontekstis oli selliseks mõistatuseks maapealse inimese elu unikaalsus: kas meil on kuskil mujal universumis endasuguseid partnereid või oleme terves ilmaruumis täiesti üksi. Kui kehtib viimane järeldus, siis on surm alati tähtsam kui elu.

Tollaste kujutluste ja tundmuste mõistmiseks on kasulik lugeda nimeka astrofüüsiku Jossif Šklovski (1916–1985) raamatut “Universum, elu, mõistus” (esmatrükk 1961), mis Ralf Tominga tõlkes ilmus sarjas “Mosaiik” 1981. aastal.

Kes tahab meie ülikoolis jõuda bakalaureusest magistrini, peaks juurde uurima sama autori venekeelsete artiklite valikut “Tänapäeva astrofüüsika probleeme” (2. trükk Moskva, 1988). Eesti keelde tõlgitud raamatus kirjutab Šklovski otse, et läbiminek mustast august sarnaneb “indiviidi siirdumisega elust surma”. Minu arvates on seal siiski vaks vahet, kas sa räägid sellist juttu inimesele, kes ootab surma nagu Otto Wilhelm Masing 55-aastaselt, või tahab iga hinna eest elada. Isegi laibapesijal pole ükskõik, kui must kadunukene on...

Loe veel

Ulmekirjanduses pole naer kunagi muhelus. Seal on naer sarkastiline, kuna ulmeline maailm ise võib olla äärmiselt julm, sest tegelikult ta piirab inimese vabadusi. Inimene mõistab vabadust kui õigust käia ära omatahtsi. Ulmekirjandus näitab, kuidas isegi see pole võimalik. Ole sa nii vaba kui tahes, ikka oled sa vang.

Nii sünges võtmes pole ““Hukkunud Alpinisti” hotell” kirjutatud. Tema lõpusõnade järgi võib maailm olla küll tumm, aga pangem tähele – mälu töötab. Romaani minajutustaja ei ole surnud.

Strugatskid ja Jaan Kross

•• 1960. aastate Eesti kodumaised rahvuslased ei suhelnud venelastega üle õla, otsa vaatamata. Vastupidi, nad jälgisid venekeelset perioodikat väga tähelepanelikult, sest sealtkaudu sai Ameerika Häälele, BBC-le, Deutsche Wellele ja Austria raadiole lisa. Niisamuti Jaan Kross.

•• Füüsikute ja lüürikute vaidlus vene nõukogude kultuuris kosmoseajastu algul polnud muidugi raadio-uudis, aga püsiv teema ajakirjanduses küll. Krossil kajastub see motiivis, mis peaaegu puudub näiteks Gustav Suitsul, kuid püsib Betti Alveril: masinavärgi julmus. Inimene pole ealeski nii algoritmiliselt tappev kui tema poolt loodud masinad või ta ise, kui muutub masinaks.

•• Strugatskeid huvitab selles protsessis aeg, sest aeg on halastamatu. Nemad on seega AJA kirjanikud. AJALUGU, Mnemosyne tütarde ääretu aed, halastamatu olla ei pruugi. Ajalugu võib olla vägagi leebe. See on lähtepunkt, mida eelistas AJALOO-kirjanik Jaan Kross. Vaidlemata Strugatskitele vastu, kuid eelistades teist keelt.

Elust ja loomingust

Arkadi Strugatski

(28. VIII 1925 Batumi –

12. X 1991 Moskva)

•• Teises maailmasõjas 1943– 1945 Nõukogude armees, lõpuks vanemleitnant.

•• 1945–1949 õppis inglise ja jaapani keele sõjaväeluuretõlgiks

•• Töötanud tekstitoimetajana

•• 1964 – vabakutseline (tollal tähendas see elamist honorarist honorarini ja sotsiaalkindlustust eeldusel, et sa olid NSVL-i kirjanike liidu liige)

Boriss Strugatski

(14. (või 15.) IV 1933 Leningrad)

•• 1950–1955 õppis Leningradi riiklikus ülikoolis astronoomiat

•• 1955–1964 arvutimees Pulkovos praeguse nimega Venemaa teaduste akadeemia astronoomilises peaobservatooriumis (mille rajas teatavasti meie Struve)

•• 1964 – vabakutseline

•• Teoste venekeelne loend aadressil http://rusf.ru/abs/books/

••  Eesti keeles on ilmunud “Purpurpunaste pilvede maa” (1961, ee Ralf Toming ja Lembe Hiedel), “Ajastu ahistavad asjad” (1968, ee Matti Vaga), “Tagasitulek” (1968, ee Ralf Toming ja Maiga Varik), “”Hukkunud Alpinisti” hotell” (1975, ee Maiga Varik), “Inetud luiged” (1997, ee Kalle Käsper), “Asustatud saar” (1999, ee Kalle Käsper ja Gohar Käsper-Markosjan), “Põrnikas sipelgapesas” (2000, ee Leevi Selliov), “Suur ilmutus” (2001, ee Margus Leemets).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare