Romaaniülikool: Charles Dickens “David Copperfield”
Kuigi ta on uudishimulik, ei vaata ta siiski igast aknast sisse ja rohkem kui kodusid ukse taga, näeb ta ukseesist. Linna tunneb ta jalgade kaudu ning järelikult jäävad talle väga hästi meelde igasugused teed ja rentslid.
Umbes niisugune oli “David Copperfieldi” autori isiklik lähtekoht enne romaani kirjutamist. Siiski ei ole see romaan range autobiograafia, vaid noore mehe tagasivaade ilma kõhklusteta tuleviku suhtes ja selles puudub vananeva mehe mälestuste eleegilisus. Noor Copperfield ei jutusta iseendale nagu keegi, kellel pole isegi oma koera, ega ka oma järglastele (nagu tegi Charles Darwin); ta jutustab kõikidele teadmiseks.
Kui võtta Dickensi romaani kirjeldamisel aluseks väga suur mõõtkava, võiks öelda, et David Copperfieldi lugu on ühtlasi Victoria ajastu sünnilugu tavalise inimese vaatekohalt.
Copperfield ei ole maadeavastaja nagu Dickensi eakaaslane David Livingstone (1813–1873) ega poliitiline kangelane nagu William Ewart Gladstone (1809–1898), kelle esimesi parlamendikõnesid Dickens kuulas. Copperfield on inimene, kes on hakanud tegema valikuid väga noorelt, ent pole sugugi võinud olla nii tark, et teaks ette, kui suur on tema valikuvabadus.
Samas ei lase Dickens kirjeldada Copperfieldil end kui seiklejast kelmi, kes võib lubada endale patuselt teelt kõrvaletõmbumist ja hakata moraali lugema. See oleks kelmiromaani juhtiva tegelase lähtekoht.
Tagantjärele võetuna on “David Copperfield” kirjutatud kui Bildungsroman (inglased enamasti ei tõlgi seda saksakeelset terminit), lugu sellest, kuidas inimene saab targemaks (ja jutustab endast juba targemaks saanult, mitte alles tarkust kogudes).
Eesti keeles on kasutatud sõna “arenguromaan”, mis pole päris täpne, sest nagu öeldud, peategelase arengut kirjeldatakse niisugustes romaanides alates vahepeatusest, mitte algjaamast. Teisiti pole see võimalikki.
Siiski on ka Dickens moralist nagu iga mõtleja, kelle veendumust mööda on inimene algupäraselt hea. Liberaalile ja konservatiivile täiesti arusaadav, sotsiaaldemokraadile mitte nii väga. Ilmselt ongi Dickensi moraalsus üks põhjusi, miks ta on olnud populaarne ja pakkunud lohutust ka Dostojevskile Siberis sunnitööl.
Kuskilt on sugenenud arusaam, et moraal on midagi eba-praktilist ja selle võib vahele jätta. See tähendab enesepettust. Kui Copperfield midagi vahele jätab, siis seepärast, et see lihtsalt ei mahu jutustusse ära. Moraal on tema jaoks headuse kinnitus, mitte õpetuse ülekordamine.
Honorè de Balzac (1799–1850) oli Dickensist tosinkond aastat vanem, ent suri ligikaudu samal ajal kui “David Copperfield” ilmus. Kirjanikuna sai Balzac tuntuks pisut varem (1829), kui Dickens alustas ajakirjanikuna. Kuna eesti keeles on Balzaci teoseid avaldatud süstemaatilisemalt kui Dickensi omi, siis võidakse üht lugeda teise taustal. Vahe on selles, et Dickens asub asja juurde väga kiiresti. Seda on näha ka “David Copperfieldis”.
Dickensi jutustamisviisi kiirus võis olla tingitud tõsiasjast, et ta avaldas oma romaanid meie mõistes järjejuttudena. Sääraseks jutuveeruks eraldatakse lõplik ruum ja Dickens kirjutaski ruumi lõplikkust silmas pidades. Valmis pole nõnda avaldatud romaan mitte enne esimese osa ilmumist, vaid alles pärast viimast peatükki. Siis tehakse avaldatud materjalist raamat. Pisut on Dickensi romaan seega justkui reportaazˇ – ja Dickensil oligi reporteri kogemus. Reportaazˇ ei ole kunagi nagu monograafia, ta on alati kaasaelatum; autor on juures, päris ligidal. Dickens kirjutas nagu romantik, kes selle asemel, et leida suuri kangelasi, otsib tundekasvatust. Inimene, kellel tundekasvatus puudub, funktsioneerib nagu masin. Ja masin on halastamatu.
Igas inimeses võib peituda midagi, mida Copperfieldil ei ole. Kõrvaldamatu hirm, kartus eksistentsiaalse katastroofi ees. Hirm võib sundida inimest vabadust kärpima. David Copperfieldile seevastu on juba tema sünd vabanemine, liiati veel tüdruku asemel poisina. Kasutamata selle vastuoksuse kirjeldamiseks ainsatki koomilist võtet, pöörab Dickens “David Copperfieldis” inimese elu naljakaks algusest peale: me kõik oleme “nii ja naa”.
Sellise nurga alt on Dickens nagu lõbus entsüklopeedia, mille märksõnastik ei ole normeeritud ja register puudub.
Elust ja loomingust
Charles John
Huffam Dickens
7.02.1812 Landport,
Portsmouth — 9.06.1870
Gad’s Hill, Chatham.
•• Hariduselt iseõppija
•• 1824–1825 sildikleepija saapamäärdevabrikus
•• 1827–1829 kirjutaja õigusbüroos.
•• 1830–1834 kiirkirjutaja kohtus ja parlamendireporter mitme lehe juures.
•• Aastast 1834 ajalehe Morning Chronicle kaastööline, 1836–1839 ajakirja Bentley’s Miscellany toimetaja.
•• 1842 pool aastat Ameerikas.
•• 1850–1870 toimetas nädalakirju Household Words ja All the Year Round.
•• Teosed: Sketches by Boz (1836), The Posthumous Papers of the Pickwick Club (1837; eesti keeles 1948), Oliver Twist, The Parish Boy’s Progress (1838; eesti keeles 1927), Life and Adventures of Nicholas Nickelby (1841), The Old Curiosity Shop (1841). Martin Chuzzlewit (1844; eesti keeles 1963), Dealings with the Firm of Dombey and Son: Wholesale, Retail and for Exportation (1848; eesti keeles 1933),
David Copperfield or The Personal History, Adventures, Experience and Observation of David Copperfield the Younger of Blunderstone Rockery (1850; eesti keeles 1937); Bleack House (1853); Hard Times (1854); A Tale of Two Cities (1859; eesti keeles 2000); Great Expectations (1861).
