Romaaniülikool: Charlotte Brontë “Jane Eyre”


Naiseliku tundlikkuse iseseisvumine: mõnes olukorras tuleb üksnes kasuks, kui asetada mitte ainult konkreetne teos, vaid ka kirjanik tervikuna oma reaalajas suuremasse mõõtkavasse.

“Jane Eyre” on kirjutatud Inglismaa üleminekul ühest tööstusrevolutsioonist teise.

Esimese revolutsiooni algust võiks piiritleda James Wati aurukondensaatoriga (1760-ndad) ja lõppu Stephensoni auruveduriga (1830-ndad). Elektri vallas kestis revolutsioon kauem, Leideni purgist (1745) kuni elektrigeneraatorini (1858). Tänase päeva ilmakodaniku argiellu puutub eriti selle revolutsiooni aoeelne aeg: Fahrenheit esitas oma termomeetri 1724, Reaumur 1731, Celsius 1742.

Pole usutav, et Charlotte Brontë oleks lugenud prantsuse vasakäärmuslikku sotsialisti Louis Auguste Blanquid (1805–1881), kes kasutas esimesena “tööstusliku revolutsiooni” mõistet, kuid kindlasti oli ta juba väikese lapsena näinud, kuidas keema läinud vesi kannust auru välja ajab, ja Stephensoni vedurist pidi ta olema vähemasti lugenud.

“Jane Eyre’i” keskkond on ajalooline, probleemid aga ajaülesed. Sõnastaksin need järgmiselt. Esiteks: kuidas piiritleda inimese igiomase saladuslikkuse imaginaarset ja irratsionaalset osa nii, et tumedad jõud ei pääseks maailma kummuli pöörama?

Teiseks: kas empaatia süvenemine inimeste vahel nõuab tingimata kannatuste raja läbimist? Kui me ei saa kannatuste rada vältida, siis on inimese olemisse juba algusest peale kodeeritud traagiline alge ja järelikult ongi naiivne arvata, et loomuldasa on inimene hea. Iga õpetaja peab lähtuma vastupidisest, muidu on kogu ta töö juba ette täiesti tühi. Kui elu võib siiski lõppeda ka hästi, kas siis happy end on ainult lüüriline jama?

Ja kolmandaks: mis mõõdab inimese vaprust ja kas me pole natuke naeruväärt, kui me oskame seda hinnata ainult ordenitega? Ühegi sõjamehe naisel ei saa olla nii palju medaleid kui tema mehel, ühelgi kasvatajannal nii palju kulinaid kui kõigil tema hoolealustel.

Tihtipeale jagatakse minajutustus kas tagasivaateliste mälestuste kogusummaks või autobiograafiaks. Tõeline autor võib need võimalused ühendada – nagu meil Ilmar Talve. Jane Eyre ei jutusta kumbagi. Ta esitab meile oma loo – ilmselt mitte ainsa, mida ta jutustada võiks – mälestuste kestvas olevikus: kahe niisuguse seisundi vahel, millest üks on tal meeles, kuna teine kestab. Esimeseks seisundiks on ülalpeetavus, teiseks valmisolek pidada kedagi ise üleval.

“Jane Eyre” on romaan segava naisolevuse muutumisest oma olemasolu põhjendatuses mittekahtlevaks naiseks, kes ei kohastu emandaks, vaid tahab olla iseseisev. Selles tahtmises puudub too haletsus, mida paljud variserid peavad hetkekohaseks kaastundeks. Kaastunne nimelt pole kunagi produktiivne, sest ta ei kõrvalda ei põhjust ega tagajärge.

Ometi pole “Jane Eyre” julm romaan, sest ta ei esita vägivalda möödapääsmatult hävitavana. Vägivald on Brontë järgi niisugune õnnetus, mida ei saa küll enam peita, kuid millest peab olema üle. Kas see on alati sentimentaalne või romantiliselt ilus ja liigutav?

Jane Eyre ei ütle küll kuskil, et ta on oma õnne sepp, ent kindlasti pole tema saatus juba ette valmis. Ta avastab oma saatust moraali lugemata, sest – romaani ei jutusta mitte pensionär, vaid elu jätkaja.

Teisalt ei ole Jane Eyre vähimalgi määral seikleja ehk emane kelm. Tal ei lasta vaevata lugejat ränkade sisevaevustega, mis tegelikkuses polegi nii väga erandlikud. Paradoksaalne, kuid Jane Eyre on tundeid mõistev analüütik, isesugune individualist, kelle jaoks traagika ei tohi olla igaveseks ankruks. Siit happy end’i ambivalents. Happy end oleks naiivne juhul, kui kirjanduse mõte oleks inimese pidev päästmine kurjast ja see mingil seletamatul põhjusel õnnestukski. Kes nii arvab, eeldab juba varakult, et maailm ongi kuri. Täpsemini kuri üldiselt koos harvade eranditega. Öeldagu mida tahes, ikkagi olen ma veendunud, et maailm ei pea olema kuri – ja Jane Eyre näikse arvavat sama.

Sellegipoolest ei ole kõik maailmas Jane Eyre’ile lõpuni selge. Vastavaid maailmu on tema ümber või õigemini tema nähtuna vähemasti neli: ta ise, Rochester, inertne keskkond ja fataalsus. Tegelikult ei lepi Jane Eyre ühegagi neist neljast nende olevikulisel kujul. Ta tahab paremaid maailmu.

Loe veel

Vaevalt kirjutas Charlotte Brontë “Jane Eyre’i” meelelahutuseks. Eepika ajaloos varem tuntud tüüpide kõrvale tõi – nii lubab võrdlev kogemus väita – Brontë tegelase, kes ei kaalutle nagu väike saatan, vaid oskab olla tema ise. Kui kasutada vooluloolisi termineid, siis on Brontë siin realist – iseasi, et vooluloolised terminid teevad asja liiga lihtsaks. Brontë ei kirjelda naist kõigis üksikasjades, liiatigi peaks Jane Eyre seda siis ise tegema. Jane Eyre jutustab sellest, mida ta on kogenud ja mis lubab juba mõnesugust kokkuvõtet. Meile esitatakse seega mitte jooksev narratiiv, vaid üks lõpetatud lugu, millega me peame leppima, kui me ise teistsugust kõrvale seada ei oska.

Seni me olemegi leppinud – mida uustrükkidest rohkem tõendavad ekraniseeringud.

Ajaloo erinevusi

••  Tihtipeale kujutatakse tüpoloogilist kirjanduse uurimist ette nõnda, et seal, kus ajalooline kogemus kokku ei lange, leiab tüpoloogiline lähenemine ikkagi mingi sarnasuse. Alati see ei õnnestu, ka mitte karvupidi kistult.

••  “Jane Eyre’i” ilmudes määras eesti proosakirjanduse taseme Kreutzwaldi “Kilplaste imevärklikud ... jutud ja teud” ja luules teadis Lauluisa loodud Kalevipoeg sellest eetikast, mis annab Jane’ile tema tugevuse, väga vähe.

••  Erinevalt kirjanduslikust Jane’ist sooritas Koidula oma koduõpetajaeksami koguni Tartu ülikooli juures (1862), kuid dramaatiline oli tema jaoks meheleminek, mitte kantseldamine teiste juures. Eesti talukohapidaja on Inglismaa mõisnikuga võrreldav üksnes iroonilises võtmes.

••  Mehe ja naise vastandlikku kokkukuuluvust kujutab mitmes hilisemas novellis Friedebert Tuglas, ent esiteks on novell alati napim kui romaan ja teiseks jääb tal “Ühe elu mõistatuses” (1941) inimese eksistents oma konkreetsuses rõhutatult irratsionaalseks — mida Brontël ei ole —, kuna “Armastuskirjas” (1944) võib see olla ka kohmetunud jant.

Elust ja loomingust

Charlotte Brontë

21. aprill 1816 Thornton,

Yorkshire — 31. märts 1855

Haworth, Yorkshire

••  Vaimulikust isa poolt iirlanna

••  Varjunimi: Currer Bell

••  1820 – perekond kolis Haworthi

••  1824 – tütarlastekool Cowan Bridge’is (Lancashire)

••  1831–1832 kool Roe Headis (Mirfield, Yorkshire)

••  1835–1838 õpetaja sealsamas. Koduõpetaja mitmes peres

••  1854 abielu vaimulik Arthur Bell Nichollsiga

••  Suri rasedana kopsupõletikku

••  Teosed: “Jane Eyre. An Biography” (1847, ee 1959 ja 1981, tlk Elvi Kippasto), “Shirley” (1849), “Villette” (1853), “The Professor” (1857).

••  Loe kõrvale: Emily Jane Brontë “Vihurimäe” (Tallinn, 1974. Tlk Ester Jaigma, järelsõna Henno Rajandilt)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare