Romaaniülikool: Daniel Defoe: “Robinson Crusoe”


Mis teeks inimesest inimese? Daniel Defoe oli tõenäoliselt esimene lihakaupmehe poeg, kes suutis end suurel maailmakirjanduse väljal nähtavaks teha. Teine oli Franz Kafka. Mõlemat iseloomustab eriline tundlikkus selle suhtes, mis ümbritseb inimest väljaspool eraelu.


Kui ma olin umbes kümme-kaksteistkümmend päeva saarel olnud, turgatas mulle pähe, et raamatute, sule ja tindi puudumisel võib mu ajaarvestus käest minna ja et nii ma võin koguni pühapäevad argipäevadega segi ajada; ja et seda ära hoida, lõin ma seal kohas, kus ma esimest korda maale olin tulnud, püsti põikpuuga posti, millesse ma lõikasin noaga suurte kirjatähtedega kirja: “Siin tulin ma 30. septembril 1659. aastal maale.” Selle neljatahulise posti külgedesse tegin ma iga päev noaga ühe sälgu, ja iga seitsmes sälk oli kaks korda pikem kui teised ja iga kuu esimene päev kaks korda pikem kui pikk sälk; ja nii ma pidasin oma kalendrit nädalate, kuude ja aastate kaupa.

Vahepeal sai täis minu neljas saarel viibimise aasta ja ma saatsin selle tähtpäeva nagu eelmisedki mööda palvetades ja ennast trööstides, sest olin Jumala riigi pideva ning püüdliku tundmaõppimise ja Tema armulisuse kaudu varasemast hoopis erinevaid teadmisi saanud. (---) Vaatasin nüüd maailmale nagu millelegi kaugele, millega mul polnud enam mingit pistmist ja mis ei suutnud minus enam mingeid lootusi ega igatsusi äratada; (---) kui paigale, kus küll kunagi oli elatud, aga kust oli siis igaveseks ära tuldud, ja ma oleksin võinud tema kohta neidsamu sõnu pruukida, mida ütles Aabram rikkale mehele: “Minu ja sinu vahele on sügav kuristik tekkinud.”

Kord ühel keskpäeval, kui ma parajasti oma paadi juurde läksin, nägin ma oma suureks üllatuseks liiva sees täiesti selget palja inimjala jälge. Ma jäin seisma nagu piksest rabatud, justkui oleksin ma vaimu näinud: ma kuulatasin ja vahtisin ringi, ei näinud ega kuulnud aga midagi; ronisin siis ühele künkale, et kaugemale näha; kõndisin piki randa edasi-tagasi, aga ei targemat midagi; mitte ainustki muud märki peale selle. Siis läksin selle juurde tagasi, (---) jälg oli alles – varbad, kand ja kõik muu selgesti näha; (---) tõttasin tulistjalu koju oma kindlusse, tundmata, nagu me ütleme, maad jalge all, ise hirmust nii ärevil, et vahtisin iga paari-kolme sammu järel üle õla, kahtlustasin iga puud ja põõsast ja pidasin iga ronti eemalt inimeseks.

Defoe ja Kafka

Mõlemad valutasid südant ühiskonna pärast, millesse inimene on sündinud ja mis on ta kurjaks ja julmaks teinud. Mõlemad kasutasid ühiskonna lahkamisel selle enda keelt: Kafka kirjutas kuivas ametnikustiilis, bürokraatia keeles, Defoe aga laadis oma romaanid pilgeni täis rehkendusi ja arve-fakte, nii et need said kaugeks eelkujuks XX sajandi teise poole tunnistuslikule kirjandusele (Truman Capote, Miguel Barnet jt).

XX sajandi lõpu soouurimuslik-feministlikust kirjandusteadusest lähtub uus huvi elulugude, n-ö faktilise, ebafiktsionaalse kirjanduse vastu. Defoe “Robinson Crusoe” peaks küll iga-ühele selgeks tegema need eelised, mis on kirjaniku kujutlusmaailmal reaalse maailma külge aheldatud, ja ka eelised paratamatult üldistusnõdra fakti- ja elulookirjanduse ees. Lootus, et kultuuriteadlased oma a posteriori arutlustega elulugudest suure filosoofia ilmutavad, ei ole kuigi suur. Igal juhul jääb see väiksesse teadlasringi ega saa avaldada ühiskonnale seda hädavajalikku tervendavat mõju, mida avaldab kirjandus ise.

Defoe eluloost ei selgu, et ta oleks Euroopast kaugemale reisinud. Igal juhul ei olnud ta eales käinud sel Venezuela ranniku lähedasel saarel, kuhu ta pani ellujäämise eest võitlema ja eksistentsi üle mõtisklema oma kujutlusliku kangelase Robinson Crusoe, ega ka Tšiili Juan Fernándeze arhipelaagi saarel, mis tänapäeval kannabki Robinson Crusoe nime.

Teine saar samas arhipelaagis on Alexander Selkirk. Selle taga on Defoe “Robinson Crusoe” tähtsaim läte. Selkirk oli meremees, kes läks 1704. aastal tülli oma laeva kapteniga ja jäi vabal tahtel viieks aastaks Juan Fer-nándeze saartele. Defoele oli see aga üksnes äratus. Temast ei saanud faktide vang. Tema Robinson saatis saarel mööda tervelt 27 aastat – aja, mis oli piisavalt pikk, et iseendas selgust saada.

Defoe ja Rousseau

Loe veel

Üksildane saar ei ole seesama, mis vangla, selle märgid-sümbolid on teised. Prantsuse  filosoof Jean-Jacques Rousseau jättis oma kasvatustraktaadi “Émile” nimikangelasele, keda ta üritas loodusega kooskõlas harida, lugemisvaraks ainult piibli ja “Robinson Crusoe”. Teda vaimustas Defoe idee panna oma kangelane seiklema puhta looduse keskele, eemale rikutud ühiskonnast. Talle oli südamelähedane, et Defoe laskis oma Robinsonil, kes kuni saarele sattumiseni oli kerglane, maise saamahimu ripats, kannatustes ära tunda Jumala ja leida vaimse aluse oma olemasolule.

Loodus, usk ja selline töö, mil pole rikastumise sihti, teevad käsikäes Defoe Robinsonist ja Rousseau Émile’ist inimesed. Varjundeis jäävad erinevused. Robinson hakkab aimama, et kannibalidki on siia ilma loonud Jumal. Reedest saab talle truu kaaslane, peaaegu sõber. Ent tollase tormiliselt koloniaalvaldusi laiendava lääne isandahoiak, üleolekutunne “metslaste” suhtes püsib sügaval Robinsonis ega jäta teda lõpuni maha.

Rousseau läks kaugemale: kõik inimesed, kõik rassid on võrdsed. Näib küll, et tema järeldust ei ole XXI sajandi maailm veel valmis omaks võtma. Kui jätkuks kõrvu kuulma Robinsoni saareüksinduse murehõikesse pandud inimlikkuse idu, poleks esialgu seegi paha.

Elu ja looming

Daniel Defoe

(1660? – 1731)

•• Sündis Londonis lihakaupmehe pojana. Ülikoolis ta ei käinud, kuid luges omal käel palju, samuti tundis hästi võõrkeeli. Hakkas varakult tegutsema ärialal ja ajakirjanduses, samuti sukeldus omaaegsesse poliitilisse võitlusse. Usuvaadetelt oli ta protestant.

•• Pamfleti “Parim viis dissenteritest lahti saada” (1702) tagajärjel heideti ta vangi ja pandi avalikku häbiposti. See süvendas tema sotsiaalset tundlikkust. Ta vastas sellele iroonilis-burleskse poeemiga “Hümn häbipostile”. Kuigi ta oli seejärel poliitiliselt kõikuv ja tegi koguni valitsusega koostööd, olles tooride salaagent, jäi tema loomingu põhipaatoseks sotsiaalse õigluse püüe.

•• Oma kuulsamad teosed kirjutas Defoe, kui seljataga oli suur elukogemus. “Robinson Crusoe” ilmus 1719. aastal, kui Defoe oli saamas 60-aastaseks. Teos sai korrapealt kuulsaks ja tõlgiti kohe teistesse suurtesse keeltesse (näiteks saksa keelde juba 1720).

•• Eestis tegi sellest esimese tõlke 1891. aastal Eduard Bornhöhe. Mõnevõrra täielikumana ilmus “Robinson Crusoe” 1919. aastal M. Kirschbaumi (Maria Sophia Lepa) vahenduses. Pärast Teist maailmasõda said Eesti lugejad “Robinson Crusoega” tutvuda esmalt Rudolf Sirge (1950), siis Valter Rummeli vahenduses (1984, 2001). Päris täielik eesti tõlge “Robinson Crusoest” aga ilmubki esmakordselt alles nüüd, EPL-i romaanisarjas.

•• Defoe teine tuntum teos on romaan “Moll Flanders” (1722;

ee 2007, tlk Eva Luts). Nii selles kui ka romaanis “Roxana” (1724) keskendub Defoe naise saatusele ühiskonnas – need on lood langenud naistest. Lisaks kirjutas ta kelmiromaani laadis teosed “Kapten Singleton” (“Captain Singleton”, 1720) ja “Kolonel Jack” (“Colonel Jack”, 1722).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare