Romaaniülikool: Émile Zola “Nana”


Labasuse anatoomia: “Nana” on tõsine hoiatus labasuse eest, mis mingitel ajaloohetkedel võib vallata terveid ühiskondi, eriti selle meessoost osa. Zola hoiatab labasuse eest ka Eestit – praeguse priiusepõlve nautijatel on kogeda nii mõndagi.

– Saalist käis läbi erutusvärin. Nana oli alasti. Ta oli julgelt ja rahulikult alasti, kindlasti lootes oma ihu ülemvõimule. Ainsaks kehakatteks oli tal gaasloor. Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied – kogu tema keha oli õhulise vahtvalge rõiva all selgesti aimatav. See oli merevoogudest sündiv Venus, ainsaks looriks iseenda juus. (---). Aplausi ei tulnud. Keegi ei naernud enam, tõsiseks jäänud mehed ajasid kaelad õieli, ninaseljad tõmbusid teravaks, suud kipitasid ja kuivasid, üle saali oleks nagu levinud kerge tuuleõhk, mahe, kuid rasket ähvardust täis. Armsas lapsukeses virgus äkki erutav naine, ärkas tema soole omane pöörane kihk, sündisid veel määratlemata ihad. Nana naeratas endiselt, aga nüüd oli see juba meesteõgija naeratus.

– Nana jäi üksinda küünlavalgusele lebama. Ta näost oli järel limane, verine tomp, nagu kühvliga padjale visatud roiskuv lihakänts. See oli üleni kaetud rõugekärnadega. Tihedalt kobarduvad närtsinud ja pehmunud porikarva villid meenutasid hallitanud kõdu. Näojooni polnud selles vormitus sogas enam tunda. Vasakust silmast oli säilinud vaid mädane lohk, paremast mustav auk. (---) Venus oli lagunemas. Nagu oleksid mikroobid, mida ta rentslis vedelevailt raibetelt korjas, nakatav ferment, millega ta terve rahva oli mürgitanud, lõpuks temas endas välja löönud ja ta näo mädandanud.

Tuba oli tühi. Bulvarilt uhkas ahastav karje, paisutades kardinat:  “Berliini! Berliini! Berliini!”

Esimene tsitaat pärineb lääne kuulsaima naturalistliku kirjaniku Émile Zola kõmuromaani “Nana” algusosast, teine lõpust. Esimeses jäädvustab kirjanik naise elavat ihu selle ülimas õitsengus, teises laipa. Pariisi tänavalt kostev ahastuskarje “Berliini! Berliini! Berliini!”, mis tähistab Prantsuse-Saksa sõja algust 1870. aastal, ei ole aga lihtsalt ajalootaust ühe poolilmadaami, kõrget masti lõbunaise languse loole, vaid võti Zola loomingu olemusse. Zolal ei olnud eales seda eesmärki, mis psühholoogilistel kirjanikel. Kuigi “Nana” tegevustikust suurem jagu areneb Nana elu- ja magamistoa intiimsustes ning Nana ümber herilasparvena tiirlevate meeste armukihu ei näi ruumi jätvat millekski muuks, ei huvitanud eraelu Zolad põrmugi. Tema peasiht oli analüüsida teadlase-arsti kombel ühiskonna ihu, paljastada selle vigasuse lätted ja äratada vaim uuele teadvusele.

Naturalismi kodu Prantsusmaa

Prantsusmaa on naturalismi päriskodumaa. XIX sajand oli positivistliku filosoofia suur tõusuaeg, selle juhtkujude seas paistsid silma prantslased. Positivismi rajas Auguste Comte (“Positivistlik filosoofia”, 1842), äärmiselt mõjurikas oli Hyppolite Taine, kes Zola ja kirjanike-naturalistide loomingu tärkamis-

ajal avaldas oma tööd (nt “Intelligentsist”, 1870), milles kinnitas, et kogu inimolemuse seletab ära kolm tegurit: rass, miljöö (keskkond) ja moment (aeg). Kuigi esimesed sammud sinnapoole oli teinud juba prantsuse valgustus, põrmustasid positivistid kõigi varasemate sajandite usu sellesse, et haua taga võiks oodata põrgu või lunastus. Kogu senine teoloogiline spekulatsioon ja kirikutõed jäeti kõrvale. Algas teaduse pidurdamatu võidukäik.

Kuigi kirjandusliku naturalismi algatajaks olid vennad Goncourt’id (“Germinie Lacerteux”, 1864), tõusis naturalistide koolkonna juhiks peagi Émile Zola. enda sõnul kirjutas ta “eksperimentaalromaane”, milles võttis eeskujuks Claude Bernardi “Sissejuhatuse eksperimentaalmeditsiini” (1865). Zola väitis, et kirjanik peab arsti kombel külma objektiivsusega, pisidetailideni, lahkama haiget inimest ja ühiskonda, kindlaks tegema haigusloo lätted. Nendeks oli aga Zola järgi sageli haige päritolu, tema bioloogilis-geneetiline kuuluvus. Nana oli pesunaise tütar, pärit ühiskonna põhjakihist. Selle vulgaarsust asub ta levitama ja selle kaudu sotsiaalse ebaõigluse eest kõrgkihile kätte maksma talle loodusest antud rassieelise – kauni ja ahvatleva ihu – toel ja tõukel.

Loe veel

Vahest mõnel teisel ajastul olnuks Zolal raskem oma teooriat praktikasse viia. Ent 20 teost hõlmavas, Balzaci eeskujul lugusid ja tegelasi ühest teosest teise kandvas romaanitsüklis “Rougon-Macquart’id” läks see tal hiilgavalt korda. Vahetus lähiminevikus, Napoléon III Teises keisririigis (1852–1870), oli Prantsusmaa langenud sügavaimasse moraalikriisi. Seda lahkaski Zola. Muidugi taipas ta peagi, et teaduslik objektiivsus saab kirjanduses olla vaid üks kirjutamise tahke teiste seas. Et lugejat köita, on vaja kujundit. Zola valdab meisterlikult nii groteski kui ka irooniat, toob ridamisi värvikaid võrdlusi.

Nana ise säilitab endas midagi tütarlapselikust naiivsusest ja heasüdamlikkusest. Mehi paneb indlemine aga sõgestuma. Tegelikult Nana vihkab tiirast meestekampa, kes ta maja täidab. Ent ta ei suuda endas vaigistada ka kihku meessugu ja nende juhitud ühiskonna ladvikut alandada, neile kätte maksta. Omal moel on “Nana” feministlik romaan.

Labasusemülkasse langenud, hinge kaotanud ühiskond ei valitse oma keha. Siis otsitakse välisvaenlasi, lahendusi toore jõu abil. Sõjakäik Saksamaa vastu sai Prantsusmaa ajaloo suurimaks läbikukkumiseks ja häbiks.

Lugegu Zola romaani “Nana”  praegune priiusepõlve nautiv Eesti – kogeda on mõndagi.

Elust ja loomingust

Émile Zola

(1840–1902)

•• Sündis Pariisis itaallasest inseneri pojana. Noorpõlve veetis Lõuna-Prantsusmaal, kus sõbrunes kunstnik Paul Cézanne’iga. 1857. aastast elas taas Pariisis. Ülikoolis ei käinud, kuid kirjastuse Hachette juures töötades ja ajakirjanikuna tegutsedes tutvus paljude vaimuinimestega. Zola elu kustutas tõenäoliselt vingumürgitus.

•• Zola näitas oma kirjanikuannet juba hilisromantilises esikraamatus “Jutud Ninonile” (1864). Filosoof Taine’i ja Goncourt’ide mõju all pöördus ta naturalistliku meetodi poole. Esimene naturalistlik romaan oli “Thérèse Raquin” (1867; e k 1930 pealkirjaga “Sa ei pea mitte abielu rikkuma”, tlk Marta Sillaots; e k 1988, 1999 tlk Häidi Kolle). Seejärel võttis Zola käsile ulatusliku romaanitsükli, nn jõgiromaani “Rougon-Macquart’id” (1871–1893), kuhu kuulusid nt “Lõks” (“L’Assommoir”, 1877), “Nana” (1880; e k  1976, tlk Henno Rajandi), “Daamide õnn” (“Au Bonheur des Dames”, 1883; e k 1970, 2004, tlk Aino Pärsimägi), “Söekaevurid” (“Germinal”, 1885; e k 1928, 1953, 1981 tlk Johannes Semper).

•• Elu lõpu poole avaldas Zola veel kaks romaanitsüklit. Triloogia “Kolm linna” ilmus ajavahemikul 1894–1898, kuid tetraloogia “Neli evangeeliumi” (1899–1903) viimane romaan jäigi kirjutamata. 

•• Zola on näide vastutavast kirjanikust. Laia tähelepanu äratas tema Prantsusmaa presidendile saadetud kiri “Ma süüdistan” (1898), milles ta kaitses juudi soost ohvitseri Alfred Dreyfus’d, kes poliitiliste sepitsuste tulemusel oli riigireetmises süüdi mõistetud. Zolad taheti vangistada, kuid tal õnnestus pageda Inglismaale. Kui ta aasta hiljem kodumaale naasis, tervitati teda seal rahvuskangelasena.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare