Romaaniülikool: Émile Zola “Söekaevurid”


Üks Émile Zola kuulsamaid teoseid “Söekaevurid” võiks tänapäeval sobida kohustuslikuks kodulektüüriks mis tahes äri- või majanduskooli. Kirjandusõpetaja peab seda teost käsitledes kehastuma aga korraga sotsioloogiks, ajaloolaseks ja psühholoogiks.

Et sütt kätte saada, tuli neil lamada küljeli, kael kõveras, käsivarred välja sirutatud, ja niiviisi poolviltu viibutada lühivarrelist kirkat.

“Puha lollus!” kordas Suvarin. “Teie Karl Marx tahab käiku lasta loodusjõud. (---) käige põrgu oma evolutsiooniga! Pange linnad põlema, hävitage terved sugukonnad (---), ja alles siis, kui sest kõdunenud maailmast enam midagi pole järele jäänud, saab ehk uut, paremat maailma looma hakata.”

Ülekohus kasvab juba üle pea, oli viimane aeg õigust nõuda, kui leivapalukest tahetakse suust välja kiskuda. Eriti olid naised valmis kohe ründama, et pääseda sinna ideaalsesse riiki, kus pole enam viletsaid ja vaeseid.

Ilmusid välja naised, keda oli ligi tuhat, juuksed käimisest sorakil, seljas riideräbalad, mille alt välkus paljas ihu, see nälgivate laste kandmisest ja sünnitamisest roidunud ihu. (---) Silmad põlesid, paistsid vaid avatud mustad suud. Nad laulsid “Marseljeesi”.

Ent naistel oli talle kätte maksta veel muu eest. Nad käisid ta ümber ringi, nuhutasid teda nagu emahundid. (---)

Kostis Tulehargi kriiskav hääl:

“Munad maha sel kõutsil!”

(---)

Juba hakkas Mouquette tal pükse jalast tõmbama, Levaque’i naine aga hoidis jalgu üleval. Tulehark ajas ta paljad kintsud laiali ja hakkas oma kondiste kätega kinni ta mehetunnustest, rebis neid kõigest jõust (---). Tal tuli uuesti kinni haarata ja sikutada, kuni pihku jäi tükk verist, karvast liha, millega ta võidutujus naerdes vehkima hakkas.

Taevas kiirgas täies hiilguses aprillipäike, soojendades sünnitajat-maad. Selle emalikust üsast puhkes elu. (---) Seal võrsusid inimesed, must tasujate armee, idanedes pikkamisi mullas, kasvades tulevase sajandi lõikuseks.

Kirjandusõpetaja ülesande seletada õppureile teoseid, nagu Zola “Söekaevurid”, teeb keeruliseks see, et ei piisa esteetikast või kitsas mõttes kirjandusteadusest. Kui autor on endale üksipulgi selgeks teinud ühiskonnaelu mingi lõigu – nagu käesoleval juhul Zola Põhja-Prantsusmaa söekaevurite töötingimused ja ühe suure streigi üksikasjad –, siis peab ka kirjandusõpetaja kehastuma korraga sotsioloogiks, ajaloolaseks ja psühholoogiks.

Mis on Germinal?

Ta peab alustama pealkirjast. Prantsuse keeles on see “Germinal”, mis sõna-sõnalt tähendab “eoselist”, “lootelist”, aga täiendav raskus on see, et sama sõna tähistab Prantsuse revolutsioonikalendris kevadkuud. Teose inglis- ja saksakeelses tõlkes, mis muide ilmusid algupärandiga samal 1885. aastal, on prantsuskeelne pealkiri jäetud muutmata. Niisamuti vene tõlke pealkirjas. Inglasi, sakslasi ja venelasi ühendab prantslastega osalt keeleline, veel mõjukamalt aga sajanditepikkune kultuurilis-sotsiaalne ühistaust. Pealkirjast saadakse aru, vähemalt aimatakse, millega tegu. Aga Eestis?

Arvan küll, et tõlkija Johannes Semperi pealkirjalahendus “Söekaevurid” sobib. Vahest isegi soodustab teose vastuvõttu – sest pealkirja sümbol ei suru end teosele nii tugevasti peale kui algupärandis, kahandab paatost. Neutraalne “Söekaevurid” viitab vaid teemale, kõik ülejäänu jääb lugeja enda avastada.

Teooria ja tõelus

Zola enda sõnastatud naturalistliku “eksperimentaalromaani” teooria aitab “Söekaevureid” mõista peamiselt selles, et pisidetailideni kujutatud tegelikkuselõik  vastab tõesti teooriale, mille järgi kirjanik pidi panema teadlasena, ühiskonna arstina selle haigusele diagnoosi ja jäädvustama haiguslugu alates geneetilistest teguritest.

Nõukogude ametlik kultuuriideoloogia hindas Zolad kõrgelt, sest sai tema teoste sotsiaalsest ja kohati lausa proletaarsest hoiakust tuge. 1950–1960-ndatel anti Zola teosed vene keeles välja 18-, 20- ja 26-köitelistes sarjades, neile kirjutati sadade lehekülgede kaupa kommentaare. Kuid pahaks pandi Zolale just pärilike teguritega liialdamist, osalt ka seda, et naturalismi juhtkuju ei peljanud “madala” elu võikaimate seikade jäädvustamist.

Loe veel

Kas oli see Zola puudus? Tänapäeva geeniuuringud ju üksnes kinnitavad pärilike tegurite tähtsust inimeste haigustes ja psüühikas. Alates eeskätt Zolast toimus lääne kirjanduses laiemaltki läbimurre: bioloogilis-seksuaalne, mis varem oli romaanide lehekülgedele pääsenud vaid skandaali korras, muutus sestpeale üsna tavaliseks, millekski endastmõistetavaks, milleta inimese kujutamine olnuks poolik. Inimene ei koosne ainult mõistusest-moraalist.

Mis puutub aga muusse, siis nii nagu mis tahes teine suur kirjanik, libiseb ka Zola teooria haardest välja. Teooria järgi pidanuks mülkas lõpetama “Söekaevurite” peategelane, joodiku ja pesunaise poeg Etienne, aga ta ei tee seda. Pilkaseimast pimedusest maa all pääseb ta lõpuks ikka välja, teos lõpeb tema unistusega sotsiaalse võitluse jätkumisest ja laienemisest suurte rahvahulkade toel. Niisamuti armastusega: Etienne’i ja Catherine’i vastuolulise kiindumuse lugu meenutab maailmakirjandusest suuri (romantilisi) müüte, kus armastajad lõpuks teineteist siiski leiavad – isegi kui üks neist peab kohtumishetkel surema.

“Söekaevurites” kujutatu ei ole miski, mis oleks jäänud pöördumatult minevikku. Tänasel päeval streigivad Prantsuse raudteetöölised, Soome meditsiiniõed, Eesti bussijuhid. Küllap ei ole see nii ekstreemne nagu “Söekaevurites”. Aga maailm ei piirdu ainult Prantsusmaa, Soome, Eestiga. Zola mängib “Söekaevurite” kujundeis läbi poliitökonoomia põhiküsimused, millele paraku XXI sajandi parimatelgi teoreetikutel puuduvad vastused.

Elust ja loomingust

Émile Zola

(1840–1902)

••  Sündis Pariisis. Ta isa oli itaallasest insener, kes suri, kui tulevane kirjanik oli seitsmeaastane. Perekond jäi viletsusse. Zolal oli raskusi gümnaasiumi lõpetamisega, kaks korda kukkus ta lõpueksameil läbi ning ülikoolis ei käinud, kuid kirjastuse Hachette juures töötades ja ajakirjanikuna tegutsedes sugenes tal tutvusi vaimuinimestega. Ta hakkas kirjutama kunstiretsensioone, milles toetas kirglikult impressionismi. Mitut puhku taotles Zola enda vastuvõtmist Prantsuse akadeemiasse, ent see au jäi tal saamata.

••  1870. aastal abiellus Zola Gabrielle-Alexandrine Meleyga, lapsi neil ei olnud. Kaks last sündis aga Zolal armuafäärist Jeanne Rozerot’ga, kes nende tutvumise ajal 1888. aastal oli 20-aastane.

••  Zola esikraamat oli “Jutud Ninonile” (1864). 1867 ilmus naturalistlik “eksperimentaalromaan” “Thérèse Raquin”, seejärel ulatuslik romaanitsükkel, nn jõgiromaan “Rougon-Macquart’id” (1871–1893), kuhu kuulus kaheksa teost, sh ka romaan “Söekaevurid” (“Germinal”, 1885; ee Johannes Semperi tõlkes 1928, 1953, 1981), Zola viljaka loometee peasaavutusi. Elu lõpupoole avaldas ta veel triloogia “Kolm linna” (1894–1898), kuid tetraloogia “Neli evangeeliumi” (1899–1903) viimast romaani kirjutada ta ei jõudnud.

••  Prantsusmaal ja ka väljaspool seda äratas suurt tähelepanu Zola Prantsusmaa presidendile kirjutatud kiri pealkirjaga “Ma süüdistan” (1898), milles ta kaitses riigireetmises süüdi mõistetud  juudi soost ohvitseri Alfred Dreyfusi.

••  Zola surma põhjustas arvatavasti vingumürgitus. Zola matustel iseloomustas Anatole France teda kui inimese süümehetke. 1908. aastal paigutati Zola põrm Prantsusmaa suurvaimude rahupaika Panteoni.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare