Romaaniülikool: Frederick Forsyth “Šaakali päev”
Kõik, ka mõrvad ja surm. Surm on sees näiteks Betti Alveri luuletuses “Ants Ablas” (1937). August Sangal on surm koguni parem kui vaimne allakäik (“Soov” 1957). Mõrvu ja surma võib kõrvuti näha kas või Shakespeare’i tragöödiates, kuid ka tema sonettides. 66. sonett tunnistab ometi vaieldamatult: surm ei ole kunagi nii ülev kui armastus, ainult et armastada ei saa ealeski üksi. Pahupidisel kombel võiks see ilus järeldus sobida ka “Šaakali päeva” võtmekohaks.
Aeg tiksub – kelle jaoks?
Palgasõdur võib armastada, ehkki see pole kerge. Palgamõrvar sama loogika kohaselt armastada ei või, sest tema leivaks on tapmine võõra raha eest tellimuse peale. Ilma igasuguse halastuseta. Ta ei kaitse midagi, nagu sõdur seda tihtipeale teeb, sest palgamõrtsukas ei ole ealeski patrioot (võib-olla on suitsiiditerroristid ses suhtes erijuhuks, ehkki nad on loomuvastased). Palgamõrtsuka seisukohast on tapmine kasulik töö, kus ei tohi olla diletant.
Palgamõrtsukas lubab tappa ilma duellita ehk võitluseta mees mehe vastu. See inimene, kelle peab tellitud mõrvar ära koksama, pole ühelgi juhul võrdväärses olukorras oma tapjaga. Asja niipidi võttes on palgamõrtsukas mitte timukas, kes on kohtunike tööriist (sks Nachrichter), vaid saatuse kindral, kes kohtunikke ei vaja. Professionaal, kes tunneb tapmise tehnikat.
Säärasel juhul on palgamõrtsuka ainsaks toeks õieti ainult külmaverelisus, kuna tema määravaim piirang on aeg, nn ajafaktor. Ta ei saa seda nihutada, sest, ma arvan, tapmist raha eest ei lükata ajale “millal iganes”. Forsythi romaanis tiksub koguni kolm kella. Üks on mõrvari aeg, mida, nagu äsja märgitud, pole ilmaski piiramatult. Teine on luurajate aeg enne mõrvari kõrvaldamist. Ka see aeg põgeneb halastamatult. Kolmandaks ajaks on saatuse juhus – ent ma ei tahaks tuua tänapäevasest Eestist paralleele, sest nad kõik oleksid traagilised. See tähendab, et palgamõrv on alati ühiskonna jõuetuse tunnuseks.
Poliitiline paralleel
“Šaakali päeva” “päev” on tihtipeale ka valgustatuse kujund, järelikult vedamise ajavahemik – poliitiliseks taustaks on Prantsuse vabariigi kui transkontinentaalse süsteemi olukord seoses AlÏeeria iseseisvumisega umbes samal ajal, kui Kuubast sai kommunismi “eesliin”. See ei ole tollaste arengute ainus tasapind. Neid eestlasi, kes on tundnud Põhja-Aafrikat korralikult, on õieti vaid kolm – Friedebert Tuglas, Eduard Viiralt ja Rein Taagepera. Esimene matkas Põhja-Aafrikas kuus nädalat, teine viibis Marokos kauem kui kuus kuud, kolmas elas sealsamas viis aastat. Kindral Charles de Gaulle oli neis paigus viibinud kindlasti vähem kui Tuglas, kuid probleem oli tema jaoks avaram: mis saab Prantsusmaast, kes peab olema tugev vastu Ameerika Ühendriike, Briti impeeriumi, Saksamaad (sõjaline kaotus ei pruugi olla igavene) ja laiutavat Nõukogude Liitu olukorras, kus tal endal oli ainult Briti rahvaste ühendusse kuuluv prantsuskeelne Kanada ja nõrk AlÏeeria? Sisuliselt loobus kindralist president ühest koloniaalvaldusest ehk tegi sedasama, mis toimus 1991–1994 Venemaa ja Balti riikide vahekorras nendel aladel, mis jäävad anneksioonist väljapoole.
Kultuuride vastasseisu tasapinnal on see probleem terav olevikus, sest jällegi pole selge, kust läheb piir (1) islamiusuliste ja kristlaste ning (2) kommunistide ja vabariiklaste vahel. Tollaste Prantsuse rahvusradikaalide seisukohast andis de Gaulle tüki riigist ära arusaamatute murjanite kätte (kes paljudel juhtudel mõtlesid nagu punased). President ise võis mõelda teisiti: parem on tagada mingigi tasakaal Moskva punastega ja nende taga Hiinaga kui omada territooriumi, mida sa ikkagi ei kontrolli.
Trilleri anatoomiast
“Triller” on filmikunsti mõiste ja tähendab sündmuste esitamist nõnda, et vaataja emotsionaalne pinge mõistusele arusaamatul moel kogu aeg kasvaks. Küüniku vaatekohalt pole suuremat vahet, kruvi ees või taga (vrd meie Jaan Kross), trilleri vaataja jaoks keerab kruvi asjade käigu kogu aeg põnevamaks.
“·aakali päevas” avaldub see kruvimine järgnevas: kes tapab esimesena, kas palgamõrtsukas või teda jälitav eriteenistus? Teisisõnu, küsimus on tapmise kiiruses.
Armastus on õnneks aeglasem. Tahtnuks Frederick Forsyth sellest kirjutada, oleks meie ees lüüriline hellitusromaan. Näiteks pealkirjaga “Armastatud tapja”.
Elu ja looming
Frederick Forsyth
25.VIII 1938 Ashford, Kent
Monarhist
ja ehk just seepärast
euroskeptik
•• Õppis Tonbridge’i (Kenti) poistekoolis ja Granada ülikoolis
•• 1956–1958 sõjaväelendur
•• 1961–1965 ajakirjanik Reutersi agentuuris
•• 1965–1969 BBC-s
•• Kirjutanud mitmele väljaandele, sh ajalehele Daily Express
Teoseid:
••“The Biafra Story”(1969), “The Day of the Jackal. (1971, ee 1989, tlk Enn Soosaar), “The Odessa File” (1972), “The Dogs of War” (1974), “The Devil’s Alternative” (1979), “The Fourth Protocol” (1984), “The Negotiator” (1989), “The Fist of God” (1994), “Icon” (1996), “The Phantom of Manhattan” (1999), “The Afgan” (2006, ee 2008, tlk Lauri Saaber)
Gaulle’ismist ja bonaparte’ismist
•• Keeruline on oletada, kuidas kommenteeriks AlÏeeria iseseisvumist Friedebert Tuglas. Tagantjärele vaadatuna manööverdas de Gaulle kommunistidega. Tuglas tundis kõike, välja arvatud Prantsuse vabariigi presidenti – Põhja-Aafrikat, Pariisi-Prantsusmaad ja meie bolševikke ning NLKP-lasi.
•• Vahest ainsad, kellega ta nendel teemadel sai põhjalikumalt vestelda, olid Hans Kruus, kes oli äraandja, ja Nigol Andresen, kes oli olnud sotsialist, äraandja ja säärane NLKP-lane, kes muutus opositsionääriks. Kõik kolm oskasid prantsuse keelt, ent nende päevapoliitiliste teadmiste allikas ei saanud pärineda Prantsusmaalt. Gaulle’ismi tähenduses “järjekindel parempoolsus tugeva riigi huvides” nad seestpoolt tunda ei võinud, küll olid nad nooremas eas olnud antifrankistid, Hispaania vabariiklaste pooldajad.
•• Seevastu teadsid nad Napoleoni riigi-ideoloogiat, millel on oma võlu, sest see rajaneb sügaval regulaarsusel. Kõiki kolme mõeldavat vestluskaaslast saigi ühendada küsimus, kuidas muudab de Gaulle’i Prantsusmaa bonaparte’istlikus mõttes regulaarseks. Alžeeria iseseisvumine oli tol teel esimeseks välispoliitiliseks sammuks. Et järgmiseks saab de Gaulle’i lähenemine Moskvale, seda ei näinud Eesti-aegsed härrad muidugi ette. Napoleon käis küll Venemaal, aga mitte viisakusvisiidil...
