Romaaniülikool: G. G. Márquez – “Armastusest ja teistest deemonitest”
Unenägu oli tegelikult väga lihtne. Delaura oli näinud Sierva Maríat istumas akna all, mille taga on lumine väli, tal oli viinamarjakobar süles ning ta noppis sealt ükshaaval marju ja pani suhu. Iga nopitud marja asemele kasvas kobara külge kohe uus. Unenäos teadis Delaura, et tüdruk istub juba mitu aastat selle akna all, vaatab lõputut välja ja püüab kobarat tühjaks süüa, aga kiiret tal sellega ei ole, sest viimase marjaga ootab teda surm.
Kui valvurnunn ukse lahti tegi, pahvas neile Sierva María kongist vastu kopituslehka. Tüdruk lebas selili kivist lavatsil, käsist ja jalust nahkrihmadega kinni seotud. Ta tundus olevat surnud, aga ta silmist kumas mere valgust.
Kahekümne üheksandal mail oli tüdruku jõud otsas ja ta nägi jälle unes lumisele väljale avanevat akent, aga Cayetano Delaurat seal polnud ega pidanud ta sinna ka enam kunagi tulema. Sierva Maríal oli süles kuldkollane viinamarjakobar (---). Seekord ei noppinud ta neid mitte ükshaaval, vaid kahekaupa (---). Kui valvurnunn kongi sisse astus, et tüdrukut kuuendaks kurjade vaimude väljaajamise seansiks valmis seada, leidis ta tüdruku armastusest surnuna voodis lamamas, silmad säramas ja nahk õrn nagu vastsündinul. Paljaks aetud peanahast aga pungusid üha uued juuksed ja kõik võisid näha, et need kasvasid kogu aeg aina pikemaks.
Korraga kahes tõlkes
Aasta alguse Postimehes (12.01.08) mainis Asko Künnap oma helgemate lugemiselamuste seas Gabriel García Márqueze eesti keeles ilmunud teoseid, nende seas romaani “Armastusest ja teistest deemonitest”. Viimase olemust tabab Künnap täpselt: “See on vana hea inimnahast täispurjedes Márquez, kel kõik maailma saladused ristseliti laua peal lahti.”
Sellega on kõik öeldud, välja arvatud jorgeluisborgeslik seik, et Künnap ja mina lugesime mõlemad eesti keeles üht ja sama, aga ometi kaht erinevat teost… Väikekultuurides tuleb seda harva ette, aga ikka tuleb. Näiteks ilmus argentiinlase Ricardo Güiraldese romaan “Don Segundo Sombra” 1961. aastal Woldemar Mettuse tõlkes Torontos ja 1963. aastal Tatjana Hallapi vahendusel Tallinnas.
Seekord on aga kokkusattumus eriline, otsekui mõne päevatäpsusega ettekuulutuse täitumine García Márqueze teostes: romaani “Armastusest ja teistest deemonitest” ilmutas Eesti Raamat Ruth Liase tõlkes 2007. aasta lõpus, homsest alates võib seda aga lugeda ka EPL-i romaanisarjas Marin Mõttuse versioonis. Selles ei ole midagi halba. Mõlemad on andekad tõlkijad, mõlemad on juba varem tõestanud oma oskusi García Márqueze rütme tabada. Isegi hea: ei ole ju iialgi ühtainust, täpselt ühesuguse maitsega lugejat. Võrdlev tõlkeuurimine saab väärt tekstilisa. Lõpuks: head kirjandust ei saa eales olla liiga palju.
Lugu ei ole keeruline, aga see, kuidas seda jutustatakse, võtab hinge kinni. García Márquezele näib aina sobivat poeetiline rütm, see, mis ilmub loovvaimu sisemusest lühikeste puhangutena. “Sada aastat üksildust” oli tema proosaluuleliste iilingute täiuseks kogunenud kõrgviiv, samas ka ainus täielikult õnnestunud mahukam teos. Katsed minna ühiskondlik-ajaloolist teemat lahendama (“Patriarhi sügis”, ajalooromaan “Kindral oma labürindis”) ei toonud üksmeelset heakskiitu.
Unamuno ja Garcilaso de la Vega
Ka raamatut “Armastusest ja teistest deemonitest” võib ju lugeda ajalooromaanina, kuid selles on García Márqueze lahknevus Krossist ilmne, siin on ta ärasegamatult “omas elemendis”: maailm ilmub üksnes väga konkreetsete inimsaatuste kaudu – luust-lihast-verest, mis elava inimnaha all peidus, aga mitte ainult. Seal on peidus ka hing, mille ekslemisi oskab kirjanik tabada nägude peenemaist ilmevarjundeist, olekutest ja ümbrusest nendel hetkedel, kus inimene on tema ise, silmitsi oma hirmsaimate painajatega – armastuse ja surmaga.
Mitte juhuslikult ei vilksata romaanis baski filosoofi-kirjaniku Miguel de Unamuno nimi. See mõtleja söandas ühena vähestest 20. sajandi suurvaimudest küsitavaks teha headuse, mida ühiskonnad kas silmakirjalikult või naiivselt aina kipuvad tuletama ratsionaalsusest. Hiljutine küsitlus Eesti koolides näitas, et meie õpilaste pead on küll täis tuubitud teadmisi, aga nad ise on õnnetud. See on seesama, millele vihjab oma poeetilise filosoofiaga García Márquez.
Tellurismi (ürgmaisuse) filosoofia ei tähenda sugugi maisusesse määndumist – mis muidugi ka võib juhtuda mõnegi armastusest võõrdunuga, nagu näiteks Sierva María vanemad, kes tütrest ei hooli.
Ütleksin isegi, et García Márqueze filosoofia ilmub selles romaanis täielikumalt kui varasemas, eeskätt armastusromaanina kirjutatudki raamatus “Armastus koolera ajal”. Seal maandub arm “armastuse tegemiseks” (hacer el amor), siin aga tungib arm luule hingestaval toel läbi surmaköidikute, on see lemme, mille nimel ja millesse võidakse surra.
Romaan võib panna mõne lugeja aimama, et William Shakespeare ei olnud sugugi ainus suur Euroopa renessansiluuletaja, ning mõne teise lugeja lähemalt uurima, mis imeväel 18. sajandi Colombias noore vaimuliku Cayetano Alcino del Espíritu Santo Delaura vanaisa vanavanaisa, lahingus surma saanud hispaania poeedi Garcilaso de la Vega värsid suutsid Delaura ja 12-aastase markiitütre Sierva María de Todos los Ángelese hinged ühte sulatada – ühiseks tõeluseuneks, millest Jumal ise keelas Kurja Vaimu välja ajada.
Elust ja loomingust
Gabriel García Márquez
(sündinud 1928)
•• Sündis Colombias Aracataca väikelinnas. Kasvas üles emapoolsete vanavanemate juures. Tal oli 16 nooremat õde-venda.
•• Esimese novelli avaldas 1946. aastal. Samal ajal alustas kaastööd ajalehele El Espectador, kes saatis ta 1954. aastal reporterina Rooma ja Pariisi.
•• 1955. aastal avaldas kodumaal esikromaani “Kõdulehed”.
•• Tutvus Ernesto “Che” Guevaraga, teda seob vana sõprus Fidel Castroga.
•• 1958 abiellus ja kolis Venezuelasse, aasta hiljem sündis poeg Rodrigo Garcia.
•• 1961. aastal asus elama Méxicosse.
•• Sel ajal ilmusid “Kolonelile kirja ei ole” (1961), “Õnnetu tund” (1961) “Suure ema matused” (1962), “Patriarhi sügis” (1975, ee R. Lias 2005).
•• Ajakirjanikutöö kõrvalt valmis romaan “Sada aastat üksildust” (1967; ee Aita Kurfeldt 1975, 2002, 2006), mis tegi autori lühikese ajaga maailmakuulsaks.
•• 1968. aastast elas põhiliselt Hispaanias Barcelonas.
•• Eesti keeles on ilmunud ka novellikogu “Kadunud aja meri” (ee Jüri Talvet, 1980).
•• 1982. aastal sai Nobeli kirjanduspreemia.
•• Pärast seda ilmusid “Armastus koolera ajal” (1985; ee Marin Mõttus 1995, 2006), “Kindral oma labürindis” (1989), “Kaksteist pagulasjuttu” (1992), “Armastusest ja teistest deemonitest” (1994; ee Lias, 2007, Mõttus, 2008), “Elada, et sellest jutustada” (2002; ee Lias, 2007) ja “Minu mälestused kurbadest hooradest” (2004; ee Külli Artmann, 2006).
•• 2006. aastal teatas ta avalikult, et loobub kirjutamisest.
