Romaaniülikool: Gustave Flaubert “Tundekasvatus”
Tegu on teatavaile inimestele seda teostamatum, mida tugevam on soov. Umbusaldus enda vastu rõhub neid, kartus mitte meeldida teeb neid araks; pealegi sarnanevad sügavad tundmused korralike naistega; nad kardavad oma kiindumuste ilmsikstulekut ja kõnnivad läbi elu langetatud silmadega.
Kõigist aknaist, mis olid vastu väljakut, tulistati. Kuulid aina vingusid. Läbistatud reservuaarist voolas vett, mis segunes verega, moodustades maas loike. (—-) Juurde tuli uusi rahvahulki, tõrjudes võitlejaid jaoskonna poole. Püssituli ägenes. Veinipoed olid avatud. Aeg-ajalt mindi sinna piipu tõmbama, joodi kann õlut, seejärel söösteti jälle võitlusse. Üks eksinud koer ulgus. See tekitas naeru.
Proletariaadi vabastamine oli Vatnazi veendumuse järgi võimalik ainult naise vabastamise tingimusel. (—-) Peab loodama Ïürii naiste loomingu hindamiseks, erikirjastusi naiste jaoks, asutatama polütehniline kool naistele, moodustatama rahvuskaart naistest – ja kõik see naiste huvides!
Tema kaunid niisked silmad särasid nii võimsast kirest, et Frédéric tõmbas ta endale põlvedele ning mõtles endamisi: “Milline lurjus ma küll olen!”, tundes samal ajal vaimustust oma rikutusest.
1971/1972. aastal avaldas filosoof Jean-Paul Sartre kolme-köitelise essee “Perekonna idioot Gustave Flaubert (1821–1857)”, kus üritas Flaubert’i loomingut-ideid ümber hinnata marksistlik-eksistentsialistlikust vaatepunktist. See oli suur üritus, mis aga ilmselt suuremat vilja ei kandnud – just sellepärast, et paljusid vaatepunkte ja hääli sisaldavale Flaubert’ile oli lähenetud ühestainsast vaatepunktist.
Flaubert’i üle on palju vaieldud. “Tundekasvatuse” tõlke (1972) koduse eksemplari vahelt leidsin separaadi Loomingu artiklist “Flaubert’i kaks-kolm mõttekest”, pühendusega: “Lp Jüri Talvetile autorilt, Pärnus 1. I 1981.” Autor oli kadunud kolleeg Albert Trummal, kelle doktoriväitekirja teema ja kogu elu jäägitu innustaja oli Flaubert.
Pikema saatekäsitluse kirjutas nimetatud tõlkele omaaegne prantsuse kirjanduse esitundjaid Ott Ojamaa – sellest pole raske välja lugeda, et Flaubert läks ka temale hinge. Ojamaa tsiteerib seal Friedebert Tuglase Esimese maailmasõja ajal kirjutatud marginaali Flaubert’i kohta. Noor Tuglas nägi Flaubert’is ideaali – pühendunud “vaimuseppa”, tõelise kunsti jüngrit, kes hoolimata “vaimuturu sekeldustest” oma missiooni jätkab, “vihates kahte: väikekodanlast-burÏuaad ja seda eneseuhket, kuid tühist ja sügavuseta hinge, keda nimetas “artistiks””.
Kui nüüd aga lugeda “Tundekasvatust” – mis on väidetavalt Flaubert’i kõige autobiograafilisemaid teoseid –, siis kuidas määratleda peategelast Frédéric Moreau’d teisiti kui mitte diletantlikku artistihinge, kellest ei saa eal tõelist kunstnikku, ja tema armastatud proua Arnaux’d kui saatusega leppinud väikekodanlast, kes elab kodule- lastele, hoolimata sellest, et mees teda armukestega petab?
Cervantes, Flaubert, Kreutzwald
Miski noore Tuglase skeemis ei tööta – nagu ei töötanud ka tema tollane “Kalevipoja” kriitika. Flaubert ja Kreutzwald on kirjanikud – õigupoolest ju kaasaegsed, 1860. aastatel valmisid nii “Kalevipoeg” kui ka “Tundekasvatus” –, kelle seletamisel põhiliselt ratsionalistlik ilmavaade, nagu Tuglasel, jääb kitsaks.
Lähemale Flaubert’ile võib aidata Cervantes. “Don Quijotes” pani ta tegevust juhtima “nähtamatu Dulcinea” – naise, kes ihulikult kordagi romaani lehekülgedele ei ilmu. “Tundekasvatuses” näeme, kuidas Frédéric juba teose neljandal leheküljel armub hispaanialiku välimusega daami, proua Arnaux’sse, see daam aga on Frédéricile kaua niisama kättesaamatu kui Dulcinea don Quijotele. Alles romaani keskpaigas saavad Frédéric ja teose lugeja esimest korda teada, et proua Arnaux ei ole Frédérici suhtes siiski ükskõikne. Romaani lõpuni ei astu Frédéric – kes ju küll on igati maine, (olgu kodanlikult või aadellikult) ja meelas, naudingualdis mees – proua Arnaux’ga suguvahekorda.
Ja ometi näitab Flaubert, kui väga Frédéric proua Arnaux’d ihaldab: lehekülgede viisi kirjeldatakse, kuidas Frédéric otsib oma armastatut, püüab talle juurdepääsu leida. Otsing moodustabki romaani sisu – nii nagu oli don Quijote teekond seiklus armastuse nimel. Armastus muudab absurdseks kõik klassiteooriad – igasuguse dogmaatilise sotsiologismi, ja muidugi juba ette sartre’iliku katse eksistentsialismi külge marksismi pookida.
Sotsioloog-marksist ründaks proua Arnaux’d tema lepliku passiivsuse pärast. Ent paneme tähele: naise “liikumatu” armastus paneb liikuma kogu romaani, paneb mehe end avama, oma sügavaimaid vastuolusid, nõrkusi ilmutama, toob tast välja kogu labasuse, aga ometi ka midagi hingesopist, mis maisele rutiinile tõrgub lõpuni allumast.
Ott Ojamaa selgitab saatesõnas õigesti, et prantsuse “sentiment” ei tähenda hetketundmust, vaid tuleneb pigem sellest, mille vaste eesti keeles on “tundmine”. Miguel de Unamuno termineis oleks see “elutunne”. Flaubert teeb “elutunde” selgimisest oma romaani telje. Selle ümber koondub kogu ühiskond oma ideoloogiate mölluga, kirgede, edevuste-ambitsioonidega, ideedega – häältega, mida on nii palju, kui on inimesi. “Tundekasvatus” on omamoodi absurdiromaan. Absurdi läte on üha see, kui paljuhäälset elu tahetakse üheleainsale instinktile – mõistusele – allutada.
Elust ja loomingust
Gustave Flaubert
(1821–1880)
•• Sündis kirurgi peres Rouenis. Sai seal keskhariduse, varakult avaldus kirjandushuvi.
•• 1836. aastal kiindus ta muusikakirjastaja Schlésingeri naisesse Élisasse – see vahekord inspireeris hiljem “Tundekasvatust”, mida ta alustas 1843. aastal ja mis lõplikul kujul ilmus 1869. aastal (L’Éducation sentimentale; ee Paul Viires, 1972).
•• 1840. aastal asus õppima Pariisi ülikoolis õigusteadust. 1845. aastal reisis Itaaliasse, 1849–1851 Lähis-Idasse.
•• 1850. aastatel elas intensiivset seltskonnaelu. 1855. aastani oli tal vahekord kirjandushuvilise daami Louise Colet’ga.
•• Flaubert’i sõprade ringi kuulusid George Sand, Sainte-Beuve, Théophile Gautier, vennad Goncourt’id, Émile Zola, Guy de Maupassant, Ivan Turgenev.
•• Romantismikriitiline ja realistlik esikromaan “Madame Bovary” (1857; ee 1934, 1939 Marta Sillaots, 1985, 2005 Henno Rajandi) tõi talle kaela moraalilageduse süüdistused ja kohtuasja, millest ta aga väljus õigeks mõistetuna.
•• Veel teoseid: “Salambo” (Salammbô, 1862; ee Andrus Saareste, 1928, 1957, 2007). “Kolm juttu” (Trois contes, 1877) tõlkis keeleteadlane Saareste samuti varakult (1922), hiljem on need ilmunud Tiiu Kaldma ja Anu Lõuni uustõlkes (1995), samade kaante vahel põhiliselt draamavormis romaaniga “Püha Antoniuse kiusamine” (La tentatation de saint Antoine, 1874), mille on tõlkinud Tatjana Hallap.
•• Suurt huvi on pakkunud Flaubert’i lõpetamata jäänud romaan “Bouvard ja Pécuchet” (1881) ning “Käibetõdede leksikon” (Dictionnaire des idées reçues, 1911).
•• Kirjanik suri
ajurabandusse Roueni lähedal Croisset’ mõisas.
