Romaaniülikool: H. G. Wells “Nähtamatu”
•• “Mind haaras võimas nägemus sellest, mida võiks tähendada nähtamatuks muutumine inimesele. Seda nägemust ei varjutanud ükski kahtlus. See tähendas salapärast jõudu, vabadust. (---) Kujutlege vaid! Ja mina, see armetu, puruvaene ning käsist-jalust seotud assistent, kes pidi provintsikolledÏis tobusid õpetama, võisin äkki muutuda selleks.”
•• “Sain aru, et olen kaotanud igasuguse kaastunde teiste vastu, kuid ma panin selle elu üldise mõttetuse arvele.”
•• “Teatage oma politseikolonelile ja kõigile ülejäänutele, et Port Burdockit ei valitse enam mitte kuninganna, vaid mina, Terror! Täna on uue ajastu, Nähtamatu Mehe ajastu esimese aasta esimene päev. Minu nimi on Nähtamatu Inimene.”
•• Vigastatuna ja haavades, reedetuna ja ilma leinajateta lõpetas Griffin, esimene inimene, kes oskas end muuta nähtamatuks, andekaim füüsik, keda maailm kunagi on näinud, siin oma kummalise, kohutava ja sügavalt õnnetu elu.
Igasuguse raske modernistliku ja kavala postmodernistliku romaani lugemise järel võib mõnigi lugeja pigem otsida hingekosutust XIX sajandi lõpu ja XX sajandi algusaastate kirjandusest – ajast, kui uus filosoofilisus oli juba õhus, kuid tõsisemad vormieksperimendid romaanis ei olnud veel alanud. Sellesse ajajärku kuuluvad prantslase Jules Verne’i ja inglase H. G. Wellsi ulmeromaanid. Nende ladusalt jutustatud seikluse tarmu kannab hea usk valgustusse – mõistusesse ja teadusesse, mis lõppkokkuvõttes võidavad kurja. Lisaks oli Wells kõrvuti G. B. Shaw’ga ajajärgu andekamaid satiirikuid. Huumorisäde pehmendab “Nähtamatu” mõttelist tuuma.
Eluajal saatis kirjanikuna üliviljakat Wellsi erakordne menu, pärast surma aga rauges läänes huvi tema loomingu vastu – küllap vist sellepärast, et liiga lihtsalt sai ta oma teostes hakkama kurjaga. Peale tuli modernistide uus filosoofia, mis näitas maailma ja inimest märksa keerulisemana, kui need olid tundunud XIX sajandil jõudsalt levinud teadususu kummardajatele.
Kas hea või kuri teadus?
Seevastu vaimselt vanameelses NSVL-is oli Wellsi looming suure au sees. Oli ju Nõukogudemaa ametliku filosoofia üks nurgakive kõigutamatu usk teaduse kõik-võimsusesse. Teadus justkui ise oleks headuse allikas. “Kurjad” olid selle ideoloogia järgi vaid lääne individualistid-dekadendid, kes miskipärast juurdlesid liiga palju elu tumedama poole, surma, üksilduse ja muu sellise üle. Kui mõni selline “kuri” tegelane teadlaste sihikindlasse ritta ka oli siginenud, siis Nõukogudemaal valitsenud ametliku usundi järgi sai hea, inimkonna hüve teeniv teadus sellest peagi võitu.
Võib-olla ise seda kavatsemata asetab Wells “Nähtamatus” sõrme aga just teaduse kõige haavatavamale ihulapile. Selgub, et teadlane-füüsik, kel läheb korda muuta end nähtamatuks, ei varjagi, et uus olek annab talle võimu ja vabaduse, mida ta tavalise inimesena, vaese laboriassistendina, elu sees ei saaks nautida. Oma armetu maise saatuse eest otsustab ta nähtamatuse varjus inimkonnale kätte maksta.
Lenin või mõni teine ütles, et teadmises peitub jõud. Jõud ja võim on enam-vähem üks ja sama. Teadus on võim. Tänapäeval, kus kõik õilsad müütilised jutlused on lagunenud, ei salga seda enam keegi. Võim on raha. Näemegi, kuidas suur osa tänapäeva teadlaste energiast kulub võidujooksuks võimu ja raha pärast. Teaduse mõte hakkab sootuks ära kaduma või siis ei nähtagi muud sihti kui isikliku maise eksistentsi mugav sisseseadmine… Tegelikult loob Wells oma romaanis metafoori, mille tähendusrikkus avaneb just meie ajal, enam kui sada aastat pärast “Nähtamatu” ilmumist. Teadus ongi “nähtamatu mees” – anonüümne võim, mis juhib inimkonda, väga võimalik, et hukatuse poole. Taime- ja loomaliikide hoogne hävimine tähendab varem või hiljem inimliigi kängumist ja küllap lõpuks ka kadumist.
Muidugi ei ole teadus ega mõistus looduse hävingus ise-enesest süüdi, küll aga on neil kaassüüdlus selles, mille eest hoiatab Goethe oma “Faustis”. Juba varem osutab sellelesamale Calderón näidendis “Elu on unenägu”: “See, mis on seatud taeva poolt / ja mida sinisele tahvlile / ja arvutuile sinavaile lehtedele / kuldtähtede ja -märkide ja -piltidega / Jumala sõrm on üles tähendanud, / ei eales valeta, ei iial peta; / petab ja valetab vaid see, / kes seda tundma õpib ja sest aru saab, / et seda kurjalt ära kasutada.“
Teadusest paistab välja vaid tema väiksem, üllam osa. Jah, tõesti, uurimused meditsiinis, võitlus haiguste vastu, uusimal ajal loodushoiuteadus, infotehnoloogia, mida suurimad inimhulgad naudivad. Avalikkusele ei tutvustata aga “nähtamatut”, kes täiustab salalaboreis massihävitusrelvi ja leiutab tehnoloogiaid, mille varal pressivad tööstus ja äri aina efektiivsemalt loodusest kasumit välja, kokkuvõttes halvavad elu, võõrandavad inimest loodusest, aitavad teda moondada ühemõõtmeliseks olelevaks-tarbivaks putukaks.
Tore oli kuulda hiljuti ETV-s näidatud filmis “Planeet Maa tulevik” kõnelemas üle keskea jõudnud naisteadlast – sellest, kuidas teadlased konserveerivad rakke ja liikide DNA-sid, et neid poolesaja aasta pärast ellu äratada ja “kui me läheme teisi planeete asustama, siis saaksime ka loomad sinna endaga kaasa võtta”. Võib-olla tõesti kirjutab see naine oma testamenti, et tema põrm sängitataks ümber Kuu-pealsesse surnuaeda. Lohutus? Kellele?
Elu ja looming
H(erbert) G(eorge) Wells
(1866–1946)
Truudusetu bioloog
Huvitus poliitikast
•• Sündis Kenti maakonnas Bromleys väikepoodniku peres. Käis koolis alguses Midhurstis, seejärel sai stipendiumi bioloogiaõpinguiks South Kensingtonis, kus omandas teadusbakalaureuse kraadi.
•• Mõnda aega tegutses ta loengupidajana õpitud erialal, samal ajal pühendus järjest enam kirjandusloomele. Lühijuttude menu võimaldas tal seejärel hakata vabakutseliseks kirjanikuks.
•• Wellsi esimene abielu luhtus. Teine abielu küll püsis, kuid Wellsil oli rohkeid armulugusid teiste naistega väljaspool abielu, nende seas Maksim Gorki armukese Moura Budbergiga.
•• Wellsi köitsid kaasajateemad ja poliitika. Romaaniga “Ajamasin” (“The Time Machine”, 1895; ee 1924 nädalalehes Maailma Peegel, raamatuna 1995, tlk Kalevi Kvell) algatas ta inglise ulmekirjanduse. Järgnenud ulmeromaanidest on tuntuimad “Doktor Moreau saar” (“The Island of Doctor Moreau”, 1896; ee 1995, tlk Urmas Tõnisson), “Nähtamatu mees” (“The Invisible Man”, 1897; ee 1913 “Nägematu mees”, tlk Marta Bekker; “Nähtamatu”, 1968, tlk Ülo Poots), “Maailmade sõda” (“The War of the Worlds”, 1898; ee 1929, tlk Villem Pedajas, 1995 Kalevi Kvell, 2005 Krista Suits), “Esimesed inimesed kuu peal” (“The First Men in the Moon”, 1901; ee 1929 tlk Oskar Truu) ja “Inimjumalad” (“Men Like Gods”, 1923; ee 1924 “Jumalate taolised”, tlk K. Dixi, 1968 Ülo Poots).
•• Polemiseerides Ameerika kirjaniku Henry Jamesiga, kirjutas Wells suure hulga ühiskonnasatiirilisi teoseid. Neist mõnda, nagu “Armastus ja härra Lewisham” (“Love and Mr Lewisham”, 1900; ee 1936 tlk Aino Tõldsepp, 1997 Hans Luik), peetakse inglise kirjanduses parimate koomiliste romaanide hulka kuuluvaks. Varaseid feministlikke romaane oli Wellsi “Ann Veronica” (1909).
•• 1920. aastal avaldas ta raamatu “Ajaloo peajooned” (“The Outline of History”; ee 1932, 1939 tlk Leida Loone) ja seejärel selle põhjal “Lühikese maailma ajaloo” (“The Short History of the World”, 1922; ee 1937 tlk Leida Loone ja Leo Anvelt, 1994 koos Tiiu Haljamaaga).
•• Esseeraamatus “Mõistus viimse piiri peal” (“Mind at the End of Its Tether” (1945) kutsus Wells üles fašismile vastu seisma.
