– “Jah, see o n hirmus,” ütles Eliza, “aga lõppude lõpuks, tead, ta on ikkagi sinu isand.”
“Minu isand! Aga kes teda minu isandaks on pannud? Ma tahaksin teada, mis õigus tal minu peale on?! Ma olen inimene nagu temagi.”
– “Lapsepõnnidega kaubitsemine teeb meie ärialal palju tüli,” sõnas Haley kurvalt.
“Kui saaksime aretada säärase naistõu, kes oma lastest ei hooli, oleks see, kinnitan teile, moodsa teaduse kõige suurem saavutus!” Ja Marks kiitis oma nalja tasase ennetava naerukihinaga heaks.
“Justament!” hüüdis Haley. “Selles suhtes ei saa ma naistest aru. Võiks arvata, et lapsed on neile suureks tüliks ja neil peaks olema hea meel, kui lastest lahti saavad. Aga ei ole seda! Mida suuremaks mureks, mida armetum nende laps on, seda tugevamini emad nende küljes ripuvad.”
– ““Jälle see kodumaa! Mister Wilson, t e i l on kodumaa, aga mis kodumaad on m i n u l või ühelgi minusugusel orjast sündinul? Mis seadusi on meie jaoks? Me ei tee seadusi, meilt ei küsita nende kohta nõusolekut, meil pole nendega midagi pistmist; seadused ei tee meile muud, kui murravad ja rõhuvad meid.”
– ““Kõik lapsed müüdi ema silma all üksteise järel, igaüks eri peremehele. Mina olin ta noorim laps. Ema tuli ja põlvitas vana masteri ees ning palus, et see ostaks teda ühes minuga, nii et tal vähemalt üks lastest alles jääks, aga master virutas ema raske saapahoobiga eemale.”
Tänapäeva kirjandusteoreetikud, kes kulutavad ohtrasti energiat romaanide jutustustehnika ja vaimumängu nüansside eritluseks, unustavad pahatihti tõsiasja, et kirjanikud kirjutavad väga harva oma teoseid pelgalt tehnika näitamiseks või mängu pärast.
Kirjandus on omamoodi sotsioloogia, filosoofia ja psühholoogia – heal juhul kõik need koos –, aga kirjanduse mõte ongi see, et kirjanikud, tundlikud, elu ja vaimu sügavusi kompavad natuurid, oskavad sotsioloogi, filosoofi ja psühholoogi äratundmisi oma loomekujundeis edasi anda nii, et see ei jää kitsasse teadusringi, vaid võib kõige vahetumalt suuri inimhulki teadvusele äratada.
Ühiskonnamurrangute liikumapanevate jõudude keerulises koosluses ei ole kirjandus kunagi olnud midagi kõrvalist. Mõnedki praegused ajaloolased oletavad, et ameeriklanna Harriet Beecher Stowe romaan “Onu Tomi onnike” (1852) võis olla otsene tõuketegur Ameerika kodusõjaks (1861–1865). See omakorda oli aga tõsiseim hoop orjandusele ja inimkaubandusele, mida läänemaailmas tolle ajani oli võetud kui endastmõistetavust. Arvatakse ka, et Beecher Stowe avaliku pöördumise järel hoidus Suurbritannia lõunaosariikide poolel Ameerika kodusõtta sekkumast.
Ajaloolise naise õiglusesõda
Mõistagi on selle kõige taga Suur Prantsuse revolutsioon ning romantism. See oli ühtlasi otsustav murrang naise kui vaimse isiksuse vabanemise suunas. Byroni, Shelley, Victor Hugo, Dickensi, Heine ja arvukate teiste sotsiaalset õiglust nõudvate meeste kõrvale ilmusid kirjandusväljale naised. Põhjala naised eesotsas, oli neid XIX sajandi lõpuks juba terve plejaad, mis on maailmakirjandusse jätnud kustumatu jälje.
Sümptomaatiliseltki varjusid mitmed neist kirjanikena esialgu meeste nimede taha (George Sand, Fernán Caballero, George Eliot).
Ei tundu sugugi juhuslik, et neegrite orjastamise ja seda toetanud rassistliku meesideoloogia vastu tõstsid esimeste seas häält just naised – kes ise läbi sajandite on pidanud vastassugupoole türanniat ja rassismi taluma. Kuigi Beecher Stowe “Onu Tomi onnike” on esimene üle ilma kuulus romaan, mis neegrite orjastamise häbiposti naelutab, avaldas juba kümmekond aastat varem samasisulise hispaaniakeelse romaani “Sab” (1841) kuubalanna Gertrudis Gómez de Avellaneda. Selles väikesemahulises teoses näeb autor neegreid, mulatte ja valgeid naisi ühtviisi lääne valge mehe ajaloolise vägivalla ohvrina.
Mõistagi pandi Kuubas, kus neegerorjandus oli tollal veel seaduslik, Gómez de Avellaneda teos keelu alla. Sama sündis USA lõunaosariikides Beecher Stowe “Onu Tomi onnikesega” – nii selle lugemise kui ka levitamise eest karistati kurjalt.
Inimkaubanduse ja orjanduse hukkamõist ei ole tegelikult “Onu Tomi onnikese” ainus väärtus. Teos seob sündmused religioosse taustaga. Beecher Stowe kasvas üles tõsiusklikus protestantlikus vaimus. Heas valguses laseb ta näha kveekerite protestantlikku usulahku. Samas ei saa ju orjandusliku lõuna patte ajada katoliikluse kaela. Vihjamisi vastandabki Beecher Stowe ligimese orjastamist taunivat tõsist kristlust protestantlikule oportunismile, mille vaikiva heakskiiduta Ameerika lõuna vägivald neegrite kallal vaevalt saanuks kunagi nii sügavaid juuri ajada.
Armastuse sõnum
Romaan tõstab esile emaarmastust ja ajaloolise naise loomulikku vastuseisu meeste loodud vägivallamaailmale. See on väikse pojaga põgeneva Eliza loo sõnum, aga samale vihjavad väheste eranditega, küll erinevais varjundeis, kõik naised, keda romaanis kohtame. Märterlikku Tomi armastab kogu hingest orjapidaja väike tütar Eva. Lastes Eval haigusse surra, võimendab Beecher Stowe oma läkitust looduse puhtusest-pühadusest, armastusest – olgu looduslikus, olgu kristlikus tähenduses – kui eksistentsi kindlaimast vajadusest ja tõest.
Kirjanduse mõjujõudu ei tasu alahinnata.
Elust ja loomingust
Harriet Beecher Stowe
(1811–1896)
•• Sündis Connecticuti osariigis Litchfieldis protestantliku ja orjanduse kaotamist pooldava jutlustaja tütrena. Ta sai range uskliku kasvatuse, õppis tütarlaste seminaris.
•• 1832. aastast elas pere Ohio osariigis Cincinnatis. Seal abiellus Harriet teoloogiaõppejõu Calvin Ellis Stowe’iga.
•• 1850. aastal asusid Stowe’d elama Maine’i osariiki Brunswicki. Harriet avaldas olukirjeldusi ja lühijutte ajakirjanduses. Otsustava tõuke romaani “Onu Tomi onnike” (Uncle Tom’s Cabin, 1852) kirjutamiseks andis lõunaosariikides vastu võetud seadus põgenenud orjade kohta.
•• “Onu Tomi onnike” sai päevapealt kuulsaks üle Ameerika ja kaugemalgi. Suur oli teose menu Inglismaal. Lõunaosariikide võimud olid raevus, seal kirjutati hulganisti pilkelugusid Beecher Stowe vastu. Autor avaldas seepeale kommentaari “Võti Onu Tomi onnikese juurde” (Key to Uncle Tom’s Cabin, 1853).
•• Perioodil 1953–1964 elasid Stowe’d Massachusettsi osariigis Andoveris. Perre sündinud seitsmest lapsest suri neli varakult.
•• 1856. aastal ilmus temalt teinegi orjusevastane romaan “Dred”, alapealkirjaga “Lugu suurest kurjast soost”. Tänu inglise kirjaniku George Elioti (tegelikult Mary Ann Evansi) soosivale arvustusele oli selgi Inglismaal suur lugejamenu.
•• Nüüd juba maailmakuulsa kirjanikuna pöördus ta 1862. aastal president Abraham Lincolni poole üleskutsega kiirendada orjanduse kaotamist.
•• Eesti ärkamisaegsesse kultuuri on Beecher Stowe’lt jäänud jälg jutustuse “Evangeliine. Ehk “üks ilus osa on minule saanud”” kaudu (1870, tlk J. Schwan). Selle toimetaja oli C. R. Jakobson.
•• Kuulsa teose enam-vähem täielik tõlge Minni Nurmelt ilmus esimest korda 1951. aastal.
