Romaaniülikool: Herman Melville “Moby Dick”
Isegi väga tundelised romantikud on üksikasjus püüdlikult täpsed. Köit, millega tollal vaalu püüti, kirjeldab Melville (ptk 60) nagu etnoloog. Temaga võrreldes on Jaan Kross, praeguseni romantik ja ei kellegi realist, oma ”Kolme katku” alguses märksa napim – ehkki köied on sama jämedusega, umbes tollised.
Hea ja kurja vahekorras niisama täpne olla ei saa. Melville kirjutab inimestest, kelle leivateenistuseks, ent mõnikord ka kireks, on tappa. Meieisapalves palutakse igapäevast leiba, kuid ei iialgi tapmise eest. Ses mõttes on Melville’i tegelased kahevahel nagu sageli: leiba on vaja, kuid tappa tuleb. Kui nii, siis tuleb küsida: mida õieti tähendavad maa või ka vete peal mõisted “õilis” ja “hea”? Lahingutes oma kohuse täitmise ja ellujäämise eest võidakse anda kulinaid, aga vaalapüügi eest samasuguseid anda ei saa.
Ning – Melville’i tekstist täiesti kõrvale põigates, kuid kooskõlas tema mõeldava alltekstiga – kas on keegi mõelnud nendele, keda tuleks tunnustada vapruse eest kübersõdades? Virtuaalsetest teenetemärkidest seal ei piisa.
Melville’i peategelase katsumuseks on teha kõik kaasa, olemata ise kapten ehk pealik. Semiootiliselt vaatekohalt avaneb meie ees kolm kaheastmelist hierarhiat: 1) laevamees ja kapten; 2) kapten ja suur kala; 3) inimene kui enda arvates kogu ülejäänud looduse vastand, aga tegelikult ikkagi vaid sellesama looduse üks osa. Jääda niisuguses astmestikus iseendaks tähendab olla mittemeeletu. Kujutades seda, mis võib olla pöörane, rõhutab Melville, et ei tohi olla pime.
Peatükk 63 algab tal paari lausega sellest, kuidas sünnivad peatükid – nagu okstest raod. Mis on sellisel juhul Melville’i romaani tüveks? Neid on mitu – mis on alati problemaatiline. Olgu üks tüvesid inimese vahekord oma igatsusega. See võib olla väga eksistentsiaalne nagu näiteks tahtmine panna ennast kas või korrakski maksma, olgu või kogu maailma ees. Koomilisel kujul tegi seda Urho K. Kekkonen presidendina, kui ta Riskiläst püügilt tulles polnud saanud kala kassilegi ja võttis võõrast võrgust priske haugi, pannes asemele kalli prantsuse konjaki. ”Meil tuleb ülejäänud maailmale näidata, et meilgi on saaki,” lisas ta õienduseks. Igaüks võib-olla ei taha kala püüda, kuid igas meist on olemas soov teha midagi omapäist – ja nõnda, et see oleks kas või hetkekski parim.
Sootuks teistsuguse tüve – ikka sama teksti põhjal – saame siis, kui kujutleme inimese suhet maailmaga, kus Universum on võrreldamatult vanem kui üürikese eluga inimlaps. Sellise vanemuse mõõdupuuks ei pea olema tingimata saatus, sest saatus ise on algusest peale mütoloogiline, meetermõõdustikust väljas. Suurest vaalast jutustab Melville’i järgi mees, kes teab oma saatusest vaid seda, et tema on jäänud ellu. Ta ei ole Joonas, kelle vaal taevaste vägede käsul välja kas oksendas või sülitas. Ta on inimene, kes oleks võinud olla Joonas – ja kogu romaan oleks tulnud kirjutada teisiti, teekonnana põrgust maa peale. Meie ees on aga romaan maa pealt põrgu servale, mitte kaugemale.
Kuidas selline tee ilma romantikata välja võis näha, seda tunnistab oma autobiograafias “Kevad Eestis” professor Ilmar Talve (1997, lk 379–387), kes ei pääsenud laevahukust pinnale mitte vaala kõhust, vaid seetõttu, et veekeeris polnud tolleks hetkeks imav.
Vaalapüügis ajalooliselt üksikasjalik “Moby Dick” on kirjutatud nii ajastule kui ka inimesele igiomases võtmes. Melville’i järgi on igas inimeses kuskil, enamasti küll peidus, iseseisev, s.t ainult talle omane väärikus ja seda tuleb austada. Selle mõtte kinnistumine võttis Ameerikas aega märksa kauem kui sajandi ja praeguses Eestis on ta ikka veel väga võõras. Ma ei räägi ülesande raskusest (vrd Robert Merle’i “Saar”, 1962; ee 1967), vaid kohustuslikkusest.
Melville’i minajutustaja on lihtmadruse kohta erakordselt erudeeritud. Ta tunneb mütoloogiat ja vanu klassikuid, teiste hulgas ka süürialast Lukianost (~ 12–~180 pKr). Lukianos oli ammendamatu pilkaja, kes naeris kõike õõnsalt surmtõsist. Paroodias “Tõelised lood” pajatab ta sellest, kuidas jutumees jõudis oma laevakaaslastega Kuu pealt vaala kõhtu ning kui suurejooneline seal oli. Miks ei – jutustaja järgi oli too elukas 300 kilomeetrit pikk! Vahemaa Põõsaspealt Vastse-Roosani. 10 000 korda pikem kui valaskala Kreutzwaldi andmeil.
Nii ei puudu “Moby Dickis” ka olemise naljakam pool ja ongi eksitus tõlgendada romantilisust ainult traagilisena või soolise armastuse kujutamisena.
Kuna ülikool lubab olla isiklikki, siis olgu tunnistatud, et “Moby Dick” ei ole siinkirjutaja maailma muutnud. Kümmekond aastat enne eestikeelse tõlke ilmumist lugesin ma Ernest Hemingway “Vanameest ja merd” (1957, värskeimas tõlkes 1985 ja 2007), mille järel ma enam endine ei olnud. Kuid Hemingway sai võimalikuks ainult seepärast, et Melville kirjutas enne teda. Ses suhtes on Hemingway Melville’i põhimõtteline õpilane.
Vaaladest maarahva keskel
•• Suulises vormis ”puutus” eestikeelne inimene vaaladega kokku esimest korda otsekohe, kui mõni vaimulik jõudis jutluses Matteuse evangeeliumini. Seega hiljemalt 17. sajandi algul, sest Georg Mülleril on see kirjakoht sees.
•• Kirjalikult jõudis suur merekala Eestisse hiljemalt 1686, mil ilmus ”Vastne Testament”.
•• Kreutzwald tutvustas vaala anatoomiat, füsioloogiat, vaalapüüki ning seda, mida valaskalast saadakse, oma almanahhis ”Ma-ilm ja mõnda” (1849) näiteks järgmises sõnastuses: ”Temma keel kalub mitto tuhhat naela, ja on üks põhjato suur pekki tükk, kellest mittokord wäljasullatamise läbi 15 ja veel rohkemine tündrid kalla raswa ehk traani sadakse.”
•• Debora Vaarandi jaoks vaal aga lõbus kala, odds fish, ei ole. Tema ”Vaalade elu” (ilm. 1962) on ootamatult julm: ”Nad rebivad teistel suu lahti/ ja hammustavad neil keele suust ...”. Põhjus, miks nii, ei peitu vaalades, vaid peab olema isiklik: tollal kirjutas Debora Vaarandi kümmekond luuletust, mille lähtekohaks on valu ja vägivald.
Elust ja loomingust
Hermann Melville
1.VIII 1819 New York —
28. IX 1891 sealsamas
•• Usutunnistuselt kalvinist
•• Lõppkokkuvõttes iseõppija
•• Töötas noorukina laevadel
•• 1839 laevasõit Inglismaale
•• 1841 läks vaalapüügilaevale Acushnet, jõudis ümber Sarveneeme (Cape Horn/Cabo de Hornos) Vaiksesse ookeani ja sealt Prantsuse Polüneesiasse. Hiljem Havail.
•• 1844 tagasi kodumaal
•• 1850–1863 pidas talu Arrowheadis (Massachusetts, Uus-Inglismaa)
•• 1850–1852 sõprus Nathaniel Hawthorne’iga (1804–1864)
•• 1866–1885 tolliametnik New Yorgis
•• Värskeimate kogemuste põhjal, võttes appi ajalugu, on ta elust Prantsuse Polüneesias kirjutatud Tiit Pruuli koostatud raamatus “Eesti lipp ümber palli” (2001), lk 122–143; Melville’ist eraldi lk 125–126.
•• Teoseid: “Typee. A Peep of Polynesian Life” (1846), “Omoo. A Narrative of Adventures in the South Seas” (1847), “Redburn. His First Voyage” (1849), “Moby-Dick or The Whale” (1851, ee 1974, tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, järelsõna viimaselt), “The Confidence-Man. His Masquerade” (1857), “Foretopman Billy Budd” (kirjutatud lõplikult 1891, avaldatud 1924, ee 1966, tlk Helga Kross)
