Romaaniülikool: Ivan Turgenev “Isad ja pojad”
Käsikirjas valmis “Isad ja pojad” 1861. aasta kesksuvel, mil keisri manifesti teatavakstegemisest oli möödunud umbes neli kuud. Romaani lõpetades kirjutas Turgenev oma sõbrale Pavel Annenkovile, kuidas talupojad said asjast aru vaid niipalju, et ihunuhtlust enam polnud.
Romaani tõlgetes (ja mitte ainult eestikeelsetes) on originaali “lastest” saanud “pojad”. Põlvkondade järgi on Turgenevil aga olemas ka tütred ja lapselapsedki, vanad ja noored ei jagune tal sugugi ainult meesliini pidi. Poegade seadmist teistest ettepoole on tinginud ennekõike Jevgeni Bazarovi tüüp, sõbra järgi nihilist ehk romantilise mõtlemisviisi eitaja.
Tõsi küll – ainult “teoreetilises” programmis. Tegudes pole arstiteadust õppinud Bazarov sugugi väga järjekindel eitamisnõunik. Ka niisugune võib armuda – ehkki ta mõistab seda imelist kunsti märksa halvemini kui konnade prepareerimist.
Nihilismi ajalugu ei alanud alles pärast Krimmi sõda. Kaks sõpra, Jevgeni Bazarov ja Arkadi Kirsanov, on sündinud pärast 1830. aasta revolutsiooni Prantsusmaal, juulimonarhia algupoolel, umbes tollal, kui Pusˇkin sai 1836. aastal loa hakata välja andma ajakirja Sovremennik (mille hilisemaks kaastööliseks oli ka Turgenev).
Kahe eakaaslase murdeiga jäi 1848. aasta uue Prantsuse revolutsiooni aegadesse, nende stuudium aga perioodi, mil Venemaa väljus Nikolai I süngest seitseaastakust (1848–1855). Põhjust nihilismiks oli enam kui küll, sest miski polnud püsiv. Samas tasub meeles pidada, et Bazarovi–Kirsanovi nihilism oli suunatud ka Nikolai I kauaaegse (1833–1849) haridusministri krahv Sergei Uvarovi kolme vaala ehk deklaratsiooni “Isevalitsus, õigeusklikkus ja üldine rahvusterviklus” vastu.
Mõtlemisviisina sündis nihilism aga juba antiiksete küünikute puhul, hiljemalt 4. sajandil enne Kristust. Küünik teab kaht asja: esiteks seda, et miski pole pühana absoluut, ja teiseks rooma pilkaja Martialise (~40 – ~104 pKr) sõnu kasutades: roojale maias on koer.
Ükski Diogenese ja Martialise meie päevade vaimsetest järglastest pole lugenud kaht värssi Betti Alveri luuletusest “Tuulde räägitud” (1965): “ei ole pühadusi, mille nimel / võid mõnitada inimest”. Küüniku arvates võib küll. Nihilist on ses suhtes suisa marginaalne radikaal: tema meelest on koguni tarvis mõnitada.
Mitte kogemata ei parafraseeri Arkadi Kirsanovi onu, kindralipoeg Pavel Petrovitsˇ, nende esimesel pikemal kohtumisel Jevgeni Bazaroviga lauset Gribojedovi komöödiast “Häda mõistuse pärast” (1824), kus kroonuametnik soovib polkovnikule: andku Jumal teile tervist ja kindralipaguneid.
Gribojedovi tegelastel on Turgenevi omadega samu probleeme, kuid Tsˇatski ei ole nihilist.
Loomu poolest ei ole künism ründav, pigemini on ta väga käepärane abinõu oma seesmise hapruse kaitsmiseks. Julm, aga mitte hävitav. Nihilism läheb künismi piiridest üle, sest ta on ründav ja lubab hävitada kas või iseennast, nagu seda näitab Bazarovi surm, millega ta lepib.
Nihilismi paradoksaalsus aga selles seisnebki, et kuna ta ei lepi millegagi, ent peab tunnistama vähemalt iseennast, siis on ta nagu “asi iseeneses”. Eetilises plaanis tähendab see igal juhul moraalset avariid – ehkki Turgenev moraali ei loe.
Turgenevi vaimsete kaaslaste hulka kuulus ka temast vanem Timofei Granovski (1813–1855), Moskva ülikooli väga populaarne üldajaloo professor, kes oli pärit Turgeneviga samast kandist. Ühes loengus aastal 1849 ütles ta üsna selgesti, et ajaloo edenemine avaldub sedamööda, kuidas inimkond muutub targemaks ja saab olemisest paremini aru.
Kahtlemata – arutlegem Granovskist edasi – tuleb niisugune areng asjale kasuks, aga kas õpetatud nihilist on targem kui argipäevane maamees? Ja mis kasu meie sest saame?
Turgenevi järgi võib selles kahelda.
Veneluse hilisema radikaali, Nikolai Berdjajevi (1874–1948) meelest vene nihilism orjastas, mitte ei vabastanud eksistentsiaalset mõtlemist. Tema arvates on vaja (raamat “Venemaa saatus” ilmus 1918), et tõeliselt iseseisev eksistentsiaalne mõtlemine vabaneks venelikust pragmatismist, sellestsamast kasulikkusest, mille kaudu Bazarov ja Kirsanov nihilismi põhjendasid. 60 aastat pärast neid kirjutas Berdjajev selliselt, nagu oleks ta Turgenevi tegelastest õppust võtnud.
Kuid romaani “Isad ja pojad” saab lugeda ka lihtsamalt. Jevgeni Bazarov on tegelane, kes on dogmaatiline pigem lugeja kui iseenda jaoks. Dogmadega tuleb olla ettevaatlik, laseb Turgenev mõista. Armastus on usaldusväärsem.
Elust ja loomingust
Ivan Turgenev
28.10.1818 Orjolis Venemaal — 4.09.1883 Bourgivalis
Seine’i ääres
•• Lapsepõlvekodu, suurmõis Spasskoje-Lutovinovo, jääb kümmekond kilomeetrit Mtsenskist põhja poole.
•• Õppis 1833–1834 Moskva ülikoolis ning 1834–1836 Peterburi ülikoolis. Lõpetas viimase, 1837 kandidaadina, sooritas sealsamas magistrikraadi suulised eksamid 1842. 1838–1841 jätkas haridusteed Berliini ülikoolis.
•• Alates aastast 1845 elas koos lauljatar Pauline Viardot’ (sünd García, 1821–1910) perekonnaga.
•• Aastatel 1847–1850 ning ka hiljem elas Lääne-Euroopas, käies mõnikord ka sünnimaal.
•• 1879 valiti Oxfordi ülikooli audoktoriks.
•• Looming: “Parasˇa” (1843),”Kuu aega maal” (1850, eesti keeli 1987, tlk Hans Luik), “Jahimehe märkmeid” (1852, eesti keeli “Küti kirjad” 1950, 2. tr 1960, tlk Erni Krusten), ”Rudin” (1856, eesti keeli 1939, tlk Vello Veskimäe, 1950, 2. tr 1960, tlk Friedrich Kõlli),”Aadlipesa” (1859, eesti keeli 1927, tlk Henrik Visnapuu, 1948, tlk Friedrich Kõlli, 1983, tlk Virve Krimm), “Eelõhtul” (1860, eesti keeli 1953, tlk Jüri Piik, 4. tr 1982), “Isad ja pojad” (1862, eesti keeli 1936, tlk Marta Sillaots, 4. tr 2006),
“Suits” (1867, eesti keeli 1973, 2. tr 1995, tlk Hans Luik),
“Uudismaa” (1877, eesti keeli koos eelmise esmatrükiga 1973, tlk Helgi Limberg ja Armand Tungal).
