Romaaniülikool: J. W. Goethe “Noore Wertheri kannatused”
– Kui ma vaatan seda kammitsetust, millesse on suletud inimese tegevad ja juurdlevad jõud; kui ma näen, kuidas kogu toimekus kulub vajaduste rahuldamiseks, millel omakorda pole muud eesmärki kui me armetut olemasolu pikendada, ja et kogu rahuldus uurimistööst teatud küsimustes on ainult unelev resignatsioon, kuna seintele, mille vahele ollakse vangistatud, maalitakse kirevaid pilte ja selgeid väljavaateid (---).
– Kui kaasakiskuv see oli, kui ta kõneles naise välimusest, ta kehast, mis teda ilma noorusliku veetlevusetagi võimsalt ligi tõmbas ja köitis, seda võin taastada ainult oma hingepõhjas.
– “Ah teid mõistlikke!” naersin mina. “Kirg! Joobumus! Te, kõlbelised inimesed, vaatate nii rahulikult, nii osavõtmatult pealt, noomite joodikut, jälestate hullumeelset, lähete mööda, nagu läks preester, ja tänate jumalat, nagu tänas variser, et ta pole teid seesuguseks loonud, nagu on needsinatsed. Olen rohkem kui ühe korra joobunud olnud, mu kired pole kunagi kaugel olnud meeletusest, aga ma ei kahetse midagi, sest olen oma elus kogenud, et kõiki erakordseid inimesi, kes on loonud midagi vägevat, midagi võimatuna näivat, on alati arutuks ja meeletuks peetud.”
“Wertheri” menu läänes ja idas
Noore Johann Wolfgang Goethe esikromaan “Noore Wertheri kannatused” (1774) on siiani tema loetavamaid teoseid. “Faust” jääb muidugi Goethe kõigutamatuks sˇedöövriks, kuid selle teine osa, valminud kirjaniku vanas eas, näitab elava-meelelise kujundi taandumist intellektuaalse sümbolismi ees. Selle lugemine nõuab vaimupingutust, milleks laiem publik tavaliselt valmis ei ole.
Saksa algupärase filosoofia ja kirjanduse ajaloolise “plahvatuse” südames sündinud “Werther” seevastu sai laialt loetuks kohe pärast ilmumist. Seda võib nimetada Euroopa vararomantismi manifestiks, mis kajas vastu tuhandete noorte südameist. Kiindunult luges seda keiser Napoleon I. Hiina kirjandusteadlase Terry Siu-han Yipi andmeil tähendas see 1922. aastal Hiinas ilmununa hiina noorsoole sama, mis õhtumaalastele piibel.
Goethe oli “Wertheri” ilmudes 25-aastane. Pole raske leida verinoorelt loodud oivalist luulet (terve plejaad Euroopa romantikuid, Eestis Kr. J. Peterson). Aga romaan? Cervantes oli “Don Quijote” valmides astunud üle 60. eluaasta läve, “Ulysses” (1922) ilmus James Joyce’i 40. sünnipäeval.
Head romaani kirjutada pole lihtne. Ei aita selgitusest, et Goethe põimis “Wertheris” osavalt oma isiklikke eluseiku – armumist 1772. aastal Wetzlaris maakonnaametniku tütresse, teisega kihlatud Lottesse, samas samal aastal toimunud õueteoloogi poja traagilist enesetappu lootusetu armastuse pärast, ning oma uut armumist, juba Reinimaal, sealse salanõuniku 17-aastasesse mustasilmsesse tütresse Maximilianesse.
Romaan vajab kunsti. Goethest põlvkonna jagu noorem Novalis, saksa romantismi terasemaid suurvaime, lubas endale Goethe üle iroonitsemist, väites, et Goethe ületatakse kõiges, välja arvatud kunstis – et Goethes peale kunsti muud ei leiduvatki.
Tunde ja intellekti põiming
Novalis lihtsustab. Goethe geenius võrsus tema ande mitmekülgsusest. Tema loodud on saksa lüürilise luule kaunid õied, samas tegeles ta pühendunult loodusteadustega. Ta sai Weimaris edukalt hakkama nii salanõunikuameti kui ka teatri juhtimisega. Ta oli üdini romantik, kuid kujundas nähtuse nimega Weimari klassitsism. Tunde ja intellekti kooselu küündis Goethes täiuslikkuseni. Sel pinnal kosus tema filosoofiline vaist, mis ütles talle varakult ette, kus astuda teisele rajale. Suurte kiriromaanidega sai XVIII sajandil esmalt maha inglane Samuel Richardson. Kuid neis peegeldus kitsas eraeluilm, seegi tugevasti konventsioonide kütkes. Richardsoni jälgedes kirjutas mahuka, armastusest kõneleva kiriromaani “Uus Héloïse“ (1761) prantsuse filosoof Jean-Jacques Rousseau. Nagu Goethe “Wertheris” innustab ka Rousseau’ armastajaid loodus, sellest ajendatud tunded põrkuvad valusalt mõistuslik-seisuslikele ühiskonnanormidele.
“Wertheris” avaneb see kõik erilise tihedusega. Jutustus ei lõtvu viivukski. See pole ainult armulugu. Werther juurdleb elu mõtte üle, ta on vaba Rousseau’d painanud moraalsest idealismist. Homeros taganeb, esiplaanile astub Ossian – muistne iiri laulik, kelle luulelist proosat hakkas Euroopa tundma 1762. aastast alates tänu sˇotlase James Macphersoni andekatele mugandustele. Pika katkendi “Ossiani lauludest” loeb Werther Lottele ette jõulu eel, enne enesetappu. Need kutsuvad vabaduse ja ürgse looduse poole.
Goethe lugu on põhiosas, samuti kirjades, seega pihtimuslik-monoloogiline, kuid lõpu annab Wertheri sõber Wilhelm edasi teiste tunnistuste põhjal. Wertherit vaadatakse nüüd kõrvalt. Kaine asjalikkusega, läbi arsti silmade (“Ta oli endale parema silma kohalt pähe tulistanud, peaaju oli välja tunginud.”).
Nimelt nii, kasutades realismi keelt, laseb Goethe oma kangelase tragöödial siseneda asisesse maailma – rikkuma selle rahulikku und.
Elust ja loomingust
Johann Wolfgang
(von) Goethe
(1749–1832)
•• Maini-äärses Frankfurtis sündinud Goethe kirjutas Leipzigis juuratudengina mõned näidendid, kuid need jäid kaua lavastamata. Ta vaimses kujunemises sai otsustavaks filosoof Herderi mõju.
•• Vararomantilise “Tormi ja tungi“ perioodi tähtteosed olid draama “Götz von Berlichingen“ (1772; e.k Betti Alveri tõlkes 1947, uustrükk 1983 Goethe näidendivalikus) ja “Noore Wertheri kannatused“ (Die Leiden des jüngen Werthers, 1774, e.k Jaan Kärner, 1926; Edla Valdna, 1987).
•• Mainitud näidendivalik (Eesti Raamat, 1983) hõlmab lisaks “Götz von Berlichingenile“ draamad “Egmont“ (tlk. A. Sang; varasem on Anna Haava vahendus, 1924), “Iphigeneia Taurises“ (tlk. A. Kaalep) ja “Torquato Tasso“ (tlk. Kersti Merilaas).
•• Goethe tuntuim teos “Faust“ (1808–1832) on eesti keeles ilmunud August Sanga tõlkes aastatel 1967, 1972, 1983 ja 2005 ning Ants Orase tõlkes paguluses (1955–1962).
•• Eesti keelde on tõlgitud enamik Goethe peateostest. Lüürikat võib leida August Sanga vahenduses valimikust “Luuletusi“ (1968) ja Ain Kaalepi “Peegelmaastike“ esimesest köitest (1976).
•• Goethe klassikaline kujunemisromaan “Wilhelm Meisteri õpiaastad“ ja “Wilhelm Meisteri rännuaastad“ (Wilhelm Meisters Lehrjahre, 1795; Wilhelm Meisters Wanderjahre, 1827) ilmus Leida Kibuvitsa tõlkes 1958–1959.
