Romaaniülikool: Jack London “Martin Eden”

 (1)

Kuidas inimeseks saada ehk kuidas pääseks karjast välja? Kommenteerides EPL Online’is mu kirjutist Virginia Woolfi “Proua Dalloway” kohta, pihtis keegi Matsi-nimeline mees, et ta polevat sellest midagi aru saanud. Palus selgitada – siirast uudishimust, nii ütles –, mis on kultuur ja kõrgkultuur.

“Kes sa oled, Martin Eden?” küsis ta endalt peegli ees (—-). “Kes sa oled? Mis sa oled? Kuhu sa kuulud? Õiguse poolest kuulud sa niisugustele tüdrukutele nagu Lizzie Connolly. Sa kuulud tööleegionisse, kõige selle juurde, mis on madal, vulgaarne ja inetu. Sa kuulud koormavedajate ja tööorjade hulka. Sa kuulud räpasesse, haisvasse, lehkavasse ümbrusse. Tunned, all on tohletanud juurvili. Poolmädanenud kartulid. Nuusuta neid! Kurat võtaks, nuusuta neid! Ja ometi sa julged avada raamatuid, kuulata ilusat muusikat, julged õppida armastama kauneid maale, kõnelema head inglise keelt, julged mõtelda mõtteid, mida ükski sinutaoline ei mõtle, julged end lahti rebida koormahärgade ja Lizzie Connollyde hulgast ning armastada kahvatut haldjataolist naist, kes on sinust miljon miili kõrgemal ja elab tähtede seas.“

[Martin Eden]:“Nietzschel oli õigus. (—-) Maailm kuulub tugevatele. Tugevatele, kes on ühtlasi ka üllad ega püherda kaubanduse ja börsi seaküna ees. Maailm kuulub tõelistele ülikutele, suurtele blondidele metslastele, kes ei tee kompromissi, jaatajatele. Ja nemad õgivad teid ära, teid, sotsialiste, kes te kardate sotsialismi ja peate ennast individualistideks. Teie, alandlike ja tasaste orjamoraal ei päästa teid.“

[Brissenden]: “Te imestate, miks mina olen sotsialist. Ma ütlen teile. Sellepärast, et sotsialism on vältimatu; sellepärast, et praegune kõdunenud ja mõistusevastane süsteem ei või püsima jääda. Seepärast, et teie vägeva ratsuri aeg on möödas. Orjad ei lepi sellega. Neid on liiga palju ja tahes-tahtmata kisuvad nad iga ratsaniku veel enne maha, kui see sadulasse jõuab istuda. (—-) Teie oma nit‰eaanlusega olete igatahes ajast ja arust. (—-) Muidugi, ma ei armasta massi, aga mis mul vaesel teha jääb? Vägev ratsur ei tule iialgi ja halvemat kui praegune sigade valitsus ei või ka olla.”

Seep see on, meid on hallist hämarusest peale õpetatud seletusi ootama – ikka targematelt, ikka haritumatelt. Usk koolihariduse imevõimesse on eestlastel olnud vääramatu ärkamis-ajast peale; uusimal ajal on ringlema pandud veel üks ilus sõnakeerd, valgustusliku vanausu pikendus: teadmispõhine ühiskond.

London ja Liiv

Tore ju oleks, kui kooliharidus ja teadmispõhisus tagaksid ühiskonna üksmeele ja vaimse aluse. Just samal ajal, kui Jack London avaldas Ameerikas oma esimesed kuulsaks saanud romaanid ja jutustused, vastas Juhan Liiv nooreestlaste kutsele asuda uue eesti luule teenäitaja rolli: “Mind ärge austage –- / ei iial iganes! (—-) Te austage mehi / kes kasvand valguses, / kes teaduses krooni saanud, / kel töö on selguses.”

Tema värssidest kõlab kibedat irooniat.

Jack Londonile oli loodus andnud Juhan Liivist märksa tugevama füüsilise aluse, ta suutis suure maa toores olelusvõitluses läbi lüüa, tõusta pärlipüüdjast, äpardunud kullaotsijast ja kasina kooliharidusega iseõppijast üheks maailmas enim loetud-tõlgitud Ameerika kirjanikuks. Sellest hoolimata mõistis London üpris sarnaselt Liiviga seda, et õpitud sõnad üksi ei loo veel inimese väärtust ega vabasta teda karjainstinktist. Kindlasti olnuks London suures vaimustuses Juhan Liivi järgmisest luulekillust:

Sa magad elus ja magad karjas,

sa siiski lugupeetud mees.

Ja selles suures maailma karjas

võib käia ka magades teiste ees.

Küsimus on isikliku teadvuse äratamises. Seda ei kindlusta parimgi, rikkaimgi riik. Virginia Woolfil on kõik vihjeline. Ka tema kirjutas ju sellestsamast. Ma ei hakka väitma, et meil, eestlastel noore lihtsakoelise kultuurrahvana pole piisavalt tundlikke kombitsaid, millega Woolfi proosat vastu võtta. Küllap leidub meil tilluke vähemus, kes saab Woolfist ja temasugustest hingekosutust. 

Loe veel

Kummatigi aiman, et teejuhiks n-ö keskmisele eestlasele selle juurde, mis on kultuur, võiks sobida pigem Jack Londoni “Martin Eden”. London alustab mullast-madalast, jõuab kultuuri, küünib loovuslikku kõrgkultuuri, kuid ei unusta hetkekski nende suhtelisust-haprust maise-äriliku ilmaolu haardes ning tunneb vaistlikult ära kultuuri maskid, mille taha ühiskonna jõukam kiht meelsasti oma tegelikku vaimulagedust varjab.

Tõe- ja iluihk kui kultuur

Mis siis on kultuur? Küllap see seisund, kui ei taheta lihtsalt karjaga kaasas käia. Martin Edeni taolise lihtsa noore mehe tung ilu ja vaimuavaruste poole. Ehk tänapäeva ülekantult: kui ei tunta mõnu tabloidajakirjandusest, seltskonnakroonikatest, rahakuhjade kokkukrabamisest, kümblusest netiportaalide süljekaussides, vaid igatsetakse midagi enamat, vaimsemat oma üürikest maist eksistentsi sisustama.

Kuigi Jack London alias Martin Eden oli ehtameerikalikult “isetehtmees”, vajas temagi prohveteid. Need olid tollal ühised paljudele. Kui mõni juhtub lugema mu kunagist reisiesseed “Teekond Hispaaniasse”, siis peatükis Jõgeva lähedal sündinud Ernesto (Ernst) Barkist leiab ta, et Barki ja Londoni õpetajad olid samad: Nietzsche anarhism, positivist Herbert Spenceri “sotsiaalne darvinism”, lõpuks sotsialism. Lõplikku tõde ei ole üheski, aga juba see, kui ihatakse tõde teada, iseette, eemal karjast, võib anda elule tähenduse.

Elu ja looming

Jack London

(1876–1916)

•• Sündis San Franciscos. Tähetargast isa hülgas pere, Jacki kasvatas Oaklandis üles ema, kes oli muusikaõpetaja. Perekonnanime London sai Jack kasuisalt.

•• Varakult pidi ta endale ise elus kohta otsima, koges elu selle karmuses: oli tööl konservitehases, tegeles salajase pärlipüügiga, elas hulkurina. 1897. aastal oli London kullaotsijana Klondike’is.

•• Püsivalt jutte ja romaane kirjutama hakkas London 1898. aastal. Pärast varajaste avaldamiskatsete nurjumist (mida autor kirjeldab värvikalt “Martin Ede-nis”), saabus 1903. aastal tähetund. Köitvalt ja hingestatult kirjutatud seikluslikud loodus- ja loomateemalised jutud-romaanid tegid Londoni üle Ameerika kuulsaks, neid hakati tõlkima paljudesse keeltesse. Eestigi keelde jõudsid esimesed Londoni jutustused juba enne seda, kui alkoholismist vaevatud kirjaniku elu kustus. (Legend Londoni enesetapust on uuemal ajal seatud kahtluse alla. Ureemiahaigena valu vaigistades võis talle saatuslikuks saada morfiumi üledoos.)

•• Londoni kuulsamad teosed on kõik eesti keelde tõlgitud: romaanid “Ürgne kutse” (“The Call of the Wild”, 1903; ee 1932 pealkirjaga “Kui loodus kutsub”; 1975), “Merehunt” (“The Sea-Wolf”, 1904; ee 1914, 1936, 1985), “Valgekihv” (“White Fang”, 1906; ee 1923, 1941, 1956, 2005), “Raudne kand” (“The Iron Heel”, 1908; ee 1955), “Martin Eden” (1909; ee 1928, 1963, 1972) ja jutukogud “Armastus elu vastu” (1950), “Eluihk” (1981), “Smoke Bellow” (1985).

•• “Martin Edeni” uuem tõlge

on Lia Rajandilt. Lisaks temale on Londoni teoseid teiste seas viljakalt eesti keelde vahendanud Ester Heinaste, Aadu Hint, Leo Anvelt, Marta Sillaots ja Hardi Tiidus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare