Romaaniülikool: Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus”

                 

Ülev iroonia: Jane Austeni head taset ka tänapäeval tunnistab üks võrdlus, mida ei tohi võtta halvakspanuna. “Uhkus ja eelarvamus” hakkas autoril juba kujunema, kui Kuusalu vennastekoguduse liige Kulli Jüri saatis meie Kreutzwaldi isale kirja.

Kulli Jüri kirjutas: “Ma õnnistan sinno õnsa emma armastust meie wasto, keik temma lapselikko maddalat ollemist siin ilmas temma ennese igawesseks kassuks ja teie ettemärgiks siit ilmast läbbi minna.” Kui ilusas käekirjas, selle üle võib igaüks ise otsustada, vaadates reproduktsiooni “Eesti kirjanduse ajaloo” esimese köite (1965) 220. leheküljel. Kas Jane Austeni moraal on jumalavallatum?

Igatahes asub ta kohe asja juurde: “Eks ole üldiselt teada, et varakal vallalisel mehel on tingimata naist vaja.” Niisugune algus on üsna ajatu (kuid mitte liialt üldine), sest omade vahel on nõnda räägitud igas peres ja igas külas alati. Inimese olemuselt fundamentaalne elu on tegelikkuses väga praktiline ning inimkonna ajaloos on selles fundamentalismis muutunud eeskätt rekvisiidid. Nii ka Jane Austeni suhtes. Kunstnik Evi Valdovi karikatuursevõitu illustratsioonid “Uhkuse ja eelarvamuse” eestikeelse tõlke esmatrükile (1985) sobisid ehk stagnatsiooni ja perestroika vahele, mil kõik ametlik oligi jabur, aga nüüdseks on see juba eemalduv minevik, mis enam tagasi tulla ei tohiks.

Jane Austen jutustab niisiis ajaloost väljapoole. Ta teeb seda enne Hugod ning “Uhkus ja eelarvamus” ilmus enne seda, kui hakkasid tulema Walter Scotti ajaloolised romaanid. Niisugusena võiks Austenit nimetada varaseks romantikuks, kui ta (1) ülevaid tundeid refereerides poleks äratuntavalt irooniline ja kui (2) meil poleks kalduvust samastada romantilisust paatoslikkusega. Iroonia nimelt on alati vanem kui ajalooline romantilisus. Iroonia ise seisneb selles, et vaade kõrvalt lubab vähemasti muiata ehk annab mõista, et tõde ei maksa kunagi võtta pimesi surmtõsiselt.

Kas siin ei peitu oht pidada Austeni omas ajas targemaks, kui see tookord üldse võimalik oli? Säärane eksitus on mõeldav, kuid ka kõrvaldatav. Austeni romaan ilmus märksa pärast Laurence Sterne’i (1713–1768) lõbusat raamatukest “Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia” (1768; eesti keeli 1972). See lõpeb teatavasti poolelt lauselt kohas, kus mees hakkab naist katsuma. Iroonia oli olemas juba enne Jane Austenit. Tema toob juurde äärmiselt elulise aspekti: kui vaba mees vajab naist, mis siis meist, tibukestest, saab? Iroonilisuse tekitab ainuüksi see, et Austen mitte ei küsi nõnda “enda” nimel, vaid jutustab olukorrast kõikide eest kõikide jaoks. Ta on avameelne, minemata labaseks. Eestis on meie päevil raskusi mõlemaga.

Tihtipeale kujutatakse romaani ette kui lihtsalt paksu narratiivi, mis erineb (1) eeposest seepoolest, et on enamasti kirjutatud proosas, (2) novellist sellega, et on tüsedam, ja (3) jutustusest selle tõttu, et on intensiivsem või ka süvenevam. Sellise lähenemise korral on romaan ennekõike lihtsalt pikk lugu, mille sõlmpunktideks on sündmused. Happy end ei ole kunagi sündmus, vaid on pehme maandumine hea tuleviku ees. Sündmused enne seda võivad olla vägagi eriskummalised, ent kui jutustatud olemisel puudub lõpp koos ilusa jätkuga, siis on ta vale. Näite vastupidise kohta võtan ma elust. Teenekas ja eestlaste keskel ning ka meist kaugemal hästi tuntud fennougrist akadeemik Paul Ariste abiellus noore filoloogina lätlannast Erna Potsepega vastu ämma tahtmist, sest seisuslik vahe oli ilmne: Ariste oli vaene, Tirza oli jõukas talu. Aasta pärast pulmi tuli taluperenaine, keda hiljemini kutsuti koduselt Tirza Mammaks, oma tütart vaatama ja veendus, et pere elab ilusasti koos ning saab hakkama. Sestpeale oli ka tulevane akadeemik omane. Paul Ariste ei jutustanud sellest kunagi kui õnneliku lõpuga romaanist. See oli elukäik, mille alguses ei tea mütoloogilisest maailmast hilisemal ajal keegi, kuidas asjad edasi arenevad.

Kriminaalromaanile on iseloomulik tekitada huvi selle vastu, kes kuidas süüdi oli ning mil moel seda kindlaks tehakse. Jane Austeni romaanis sellist aspekti ei ole, sest puudub nii kuritegu kui ka juurdlev politseinik. Armastusromaanis oleks esikohal kirg. Jane Austeni “Uhkus ja eelarvamus” rajaneb eeldusel, et inimesed peavad ju kokku saama – üks möönduste, teine järjekindluse hinnaga ja seejuures pidevalt pooli vahetades.

Kirjeldamata armastust kehalisena, näeb Jane Austen seda siiski küllalt materiaalsena. “Materiaalne” tähendab siinkohal elamise praktilist korraldamist, mitte kasuhimu. Ta ei kirjelda kombeid. Ta kirjeldab eksituste imelist lahendamist olukorras, kus armastuse tulemus ei tohi kunagi olla halb. Jane Austenil oli põhjust seda muret läbi elada, sest tema üle valitses George III (1738–1820), kelle ajal pidi Inglismaa tunnistama Ühendriikide

iseseisvust, ja tema enda meeli mõjutasid Napoleoni sõjad. Jändamata inimelu kannatustega, jutustab Jane Austen sellest, kuidas armastus võib vahetada küll positsioone, ent pole õiglane, kui ta peaks kogu aeg taganema.

Teiste sõnadega annab Jane Austen inimesele hea perspektiivi.

Tänu tõlkijale

••  Võib-olla ei ole see sõna kõige täpsem, kuid Henno Rajandi (1928–1998) käitumises ilmnes noorema inimese jaoks mõnesugust aristokratismi.

••  Muidugi polnud ta kuskilt otsast aadlik; tema isa, tuntud isikunimede uurija Edgar Rajandi oli ametnik. Ent Henno Rajandil jätkus lõpuni (ta suri ootamatult) suurust olla väiksusest üle seda eraldi rõhutamata ja vältida tühisust. Töötades enamiku oma elust kinnises ühiskonnas, jättis ta seesmiselt vaba inimese mulje ning see polnud poos.

••  Just see seesmine vabadus on aristokraatia too tunnus, mis on tegelikult kättesaadav meist igaühele, kes oskab olla iseseisev, aga ei ole tõusik.

••  Ja iseseisvale inimesele on ”Uhkus ja eelarvamus” äärmiselt õpetlik romaan, sest ta paotab ust inimloomuse kahte omadusse, millest esimest on vaja mõnikord siis, kui ta pole pealetükkiv, kuna teine on alati kammitsaks.

••  Raske kujutleda, et Henno Rajandi olnuks moralist, ent moraali ta tundis. Kelle kohta me olevikus saaksime nii öelda?

Elust ja loomingust

Jane Austen

16. detsember 1755 Steventon, Hampshire – 18. juuli 1817

Winchester, Hampshire

••  Sündis Hampshire’i krahvkonnas Steventonis pastoripere kaheksast lapsest seitsmendana.

••  Juttude kirjutamist alustas 12-aastaselt.

••  Jane ning tema vanem ja ainuke õde Cassandra ei abiellunud kunagi, vaid elasid vallalistena vanemate juures.

••  Käis koolis Oxfordis, Southamptonis ja Readingis (linnas, mille juures Kennet voolab Thamesi).

Teoseid:

••  “Sense and Sensibility” (1811, ee “Mõistus ja tunded” 1996, 2003 ja 2005, tlk Karin Suursalu ja Tõnu Jaagu)

••  “Pride and Prejudice” (1813, ee “Uhkus ja eelarvamus” 1985, 2000 ja 2002, tlk ja järelsõna autor Henno Rajandi)

••  “Mansfield Park” (1814, ee 2004, tlk Vilma Jürisalu)

••  “Emma” (1816, ee 2000, tlk Urmas Rattus)

••  “Persuasion” (1818, ee “Veenmine” 1997, tlk Peeter Villmann ja Karin Suursalu)

••  “Northanger Abbey” (1818, ee “Northangeri klooster” 2002, tlk Maria Drevs)

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused
Karikatuurid