Romaaniülikool: John le Carré “Spioon, kes pääses külma käest”
Tolle aja kirjandusliku taseme mõistmiseks olgu meeles peetud, et siis (254–184) elas viljakas komöödiakirjanik Plautus, kes enne seda oli aga olnud lavatööline ja käealune veskis. Tema näidenditest on väga tuntud “Hooplev sõjamees”, mille peategelane Pyrgopolinices on kõigi sõjas põrutada saanud ja totakaks jäänud, kuid kelkivate veteranide kirjanduslik esiisa. Pyrgopolinicese kilp kiirgas nagu kumer lääts.
Hooplev spioon võetakse rajalt maha, sest ta laseb saladusi läbi nagu jäme sõel. Ta ei ole küll sõjaväelane kaevikusõduri mõttes ja ta tegutseb rivitult, ent üksnes väga range distsipliini raames. Selle teeb talle selgeks kõigepealt väljaõpe, siis ülesande täitmine ennast paljastamata ning viimasega paralleelselt kolme funktsiooni kehastajad: konkreetne vastasmängija, vastuluure üldisemalt ja oma tagala sisekontroll. Ükski neist ei taha, et spioon oleks tugevam kui nemad.
Le Carré näitab meile üht Inglise spiooni pika luureoperatsiooni käigus. Pika seepärast, et nõnda tulevad esile ka need kolm funktsiooni, millele on viidatud eespool. Siiski võib Alec Leamast üldistada. Ta on eriteenistuse ehk oma riigi rahvusliku julgeoleku tagamiseks mõeldud organisatsiooni ühe jao agent, kes teab oma ülesandest ainult talle kirjeldatud legendi. Oleks see ülesanne algoritmiline, töötaks spioon nagu robot. See ülesanne on aga algebraline ja le Carré vihjab sellele kohe alguses. Nimelt võib peategelase perekonnanime tõlgendada vähemalt kolmekihilise sõnamänguna, sest leames saaks olla piiriala kindlustus (ld k limes), kuid ka uuritava funktsiooni piirväärtus ise (mida tähistatakse lühendi lim abil) ja tema leidmine kui matemaatilise analüüsi operatsioon. Viimase üle ironiseerimata näitab le Carré, kuidas inimesel, kes peab oma ülesande täitma täpselt, on kasutada ainult ligikaudsed lähteandmed. Umbes nagu ilmaennustajal.
Põnevusromaan erineb kelmiromaanist seepoolest, et kelmil puudub otsene ülemus – muidu oleks ta õukondlik narr –, kuna näiteks vaba spiooni pole olemas. Temasugusel on alati inkvisiitorist leivaisa, kes ei luba isegi rahvusvahelise tegevusväljaga spioonil olla riigipeadest tähtsam (välja arvatud poliitilised roimad). Kui riigipeale on näiteks riigipiiri ületamine protokolliline käik, siis spioonile on see tööks.
“Spioon, kes ...” ilmub uuesti ajal, mil Eesti hakkab Schengeni kriteeriumide mõttes kuuluma piirideta Euroopasse. See on väga suur samm edasi. Tõsi, me teeme seda ainult ühe küljega, sest meie vastasküljele jääb Venemaa alles. Berliini müüri funktsioon Saksamaa südames on nihkunud geograafiliselt edasi, kuid funktsioon ise kui selline pole maa pealt põrmugi kadunud. See funktsioon seisneb selles, et poliitilise doktriini huvides võib inimese vabadusi kärpida kuni nende hävitamiseni. Karistusõigus iseenesest ei pea poliitiline doktriin olema. Nõukogude kommunism ja tema tüpoloogilised analoogid on seda juba sünnist saati.
Le Carré lähtekoht ses suhtes on aksioomne: Berliini müür on loomuvastane juba põhimõtteliselt. Ometi tuleb meil väga sageli seista kas vastakuti või koguni kõrvuti asjadega, mis peaksid olema välistatud, ent on siiski kinnistunud reaalsuseks ja nii lausa pikemat aega. Kuidas leppida asjalooga, mis on läbinisti vale, aga sul puudub võimutäius asi joonde ajada? Luurajal või mis tahes romaani tegelasel pole sellele äärmiselt üldinimlikule küsimusele vastamiseks ealeski piisavalt aega. Ositi kirjutatakse niisuguseid romaane aga just selleks, et vähemasti lugejal tekiks säärane aeg.
Teinegi küsimus puudutab neid, kes pole eriteenistuste rakkes. Kas reetmine on lubatav (järelikult mittekaristatav), kui usalduse võitmine peabki olema pelgalt ettekääne? Vastamiseks ei pea tingimata spioon olema. Piisab, kui vaadata peeglisse, teades juba ette, et peegel on vait ega ütle seda, mida saad ütelda vaid sina ise.
Kas sa julged seda?
Estica
•• Vaevalt et Betti Alver krimiromaane ja põnevusjutte himukalt luges. Kui ta aga 1939. aastal kirjutas luuletuses “Kantsler”, et “nuhi sõbraks olla / võib ainult nuhk!”, pidi selle värsipaari taustaks olema rohkemat kui lugemus. Täiesti usutav, et Betti Alveri tutvusringkonnast võidi mitte kõrgemaks kui kohvikukoputajaks värvata kedagi, kes ütles värbajatele ära.
•• Igaüks ära ei ütle. Einar Sandeni (1932–2007) jutustuse “Mitme näo ja nimega” (1978) peategelane on hilisem Tartu ülikooli professor Juhan Tuldava (1922–2003), kes eitas oma koostööd Nõukogude eriteenistustega lõpuni. Vett ei pea tema kaitseargumentidest ükski, kuid seni on neid saanud tagasi lükata ainult loogiliste vahendite ja mitte dokumentaalsete allikatega. Vaieldamatuks jääb, et raudne eesriie – teatris muide täiesti tehniline mõiste, seadeldis, mis tavaolukorras ripub üleval ehk on avatud – laskis ta läbi kaks korda, 1955 ja 1963. Esimene kord läände, teine kord “kodumaale” tagasi. Vahele ei jäänud ta kummalgi korral. Võimalik, et Nõukogude agentuuri ümberkorralduse käigus tõmmati ta tagasi kui tüüp, keda ei saanud välitöödel enam kasutada. Mees oli läinud ülekäte.
•• Kas siis Eesti NSV-st ei pärinenudki ühtegi tipmist eriagenti, vaid kogu agentuuri tasemeks jäid moosivargused? Paraku. Ja ilukirjandus ei saa seda auku täita, sest põnevusromaan moosivargast võiks erutada ainult mudilasi.
Elust ja loomingust
John le Carré
alias David John Moore Cornwell
•• •• Sündinud 19. oktoobril 1931 Dorsetis, Inglise kanali äärses sadamalinnas Poole’is
•• Käinud koolis Pangbourne’is (küla Pangi ja Thamesi kaldal Berkshire’is) ja mujal.
•• 1956 lõpetas Lincolni kolledži Oxfordis
•• 1959 jättis pooleli Etoni
•• Töötanud Briti suursaatkonna diplomaadina Bonnis ja Hamburgis
•• Tema kui luuraja andis ära Venemaa kasuks töötanud Kim Philby
•• Looming: “Call for the Dead” (1961), “A Murder of Quality” (1962, ee 1994, tlk Pille Runtal), “The Spy Who Came from the Cold” (1963), “A Small Town in Germany” (1968, ee 1973, tlk Lia Rajandi), “Tinker, Tailor, Soldier, Spy” (1974, ee 1997, tlk Rein Saluri), “The Honourable Schoolboy” (1977, ee 1998, tlk Heli Greenbaum), “Smiley’s People” (1979, ee 2001, tlk Rein Saluri), “A Perfect Spy” (1983), “The Russia House” (1989, ee 1993, tlk Vilma Jürisalu), “Our Game” (1995, ee 1996, tlk Rein Saluri), “The Constant Gardener” (2001, ee 2003, tlk Krista Kaer), “Absolute Friends” (2003, ee 2005, tlk Kristjan Jaak Kangur).
