Romaaniülikool: Jonathan Swift “Gulliveri reisid”


Swifti raamatu filosoofia juured peituvad märksa sügavamal inimtõeluses kui sel ratsionalistliku peajoonega filosoofial, mida lääs mõttetarkuse etalonina on püüdnud antiigist alates oma ühiskondades juurutada.

– [Lilliputis] Neid lõbustusi sooritavad ainult need isikud, kes kandideerivad tähtsaile ametikohtadele või taotlevad õukonna soosingut. (---) Kui mõni kõrge koht vabaneb, olgu isiku surma või ebasoosingu tõttu (---), siis viis või kuus neist kandidaatidest paluvad oma avalduses keisrilt luba lõbustada tema majesteeti köietantsuga – ning see, kes neist kukkumata kõige kõrgemale hüppab, saavutab ametikoha.

– [Hiiglastemaal] Kõige piinlikum oli nende õuedaamide puhul (---), et nad kohtlesid mind täiesti kombetult (---). Samuti ei häbenenud nad minu juuresolekul end tühjendada joodust vähemalt kahe vaadi koguses, üle kolme tonni mahutavasse anumasse. Ilusaim neist vallalistest õuedaamidest, meeldiv, reibas kuueteistkümneaastane tüdruk asetas mu vahel kaksiratsa oma rinnanibule ja tegi muid tempe, mispuhul lugeja vabandagu minu vaikimist üksikasjust.

– [Teadlastemaal] Ta nägu ja habe olid kahvatukollased, käed ja rõivad üleni roojaga rüvetatud. (---) Tema ülesanne akadeemiasse tulekust saadik oli muuta inimese väljaheited toiduaineteks, lahustades sellest mitmesugused koostisosad, eemaldades sapist tuleneva värvi, välja aurutades haisu ja koorides vahukulbiga pealt sülje. Teaduslik selts võimaldas talle igal nädalal ühe, umbes Bristoli vaadi suuruse anuma täie inimese rooja.

– [Hiihnhmite ja jähuude maal] Ta oli tõepoolest kuulnud mõnd teadmishimulist hiihnhmi ütlevat, et enamasti on karjades mingi valitsev jähuu (---), kes on alati inetum kehalt ja kurjem hingelaadilt kui ülejäänud jähuud. Sel juhil olevat enamasti soosik, võimalikult tema sarnane, kelle ametiks olevat lakkuda oma isanda jalgu ja tagumikku ning ajada emaseid jähuusid tema talli.

Swift ja More

Briti kirjameeste leidlikkusele tuleb au anda. Kuningas Henry VIII lordkantsler Thomas More õigupoolest ei kirjutanudki muud (n-ö ilukirjanduslikku) kui vaevalt sajaleheküljelise raamatu “Utoopia” (1516). Ometi kasutab kogu maailm sestsaadik täie endastmõistetavusega sõnu “utoopiline”, “utopistlik”, “utopism” jne. Ka uusima aja kulturoloogide “düstoopiat” – moondunud värdilma tähistajana – poleks selleta olemas.

Daniel Defoe samuti väikesemahulisest “Robinson Crusoest” (1719) algas robinsonaadide müüt ja zˇanr: inimene saareüksinduses, olgu eksistentsi alguse või lõpu, loodusse- või endassepõgenemise sümbolina.

Vaid seitse aastat pärast “Robinson Crusoed” nägi ilmavalgust Jonathan Swifti raamat “Gulliveri reisid”. Ükskõik kas see oli mõeldud Defoe kangelase mere- ja saareseikluste paroodiaks või ei, sündinud oli taas üks maailmakirjanduse suurteos.

Selle minajutustaja, laevaarst Lemual Gulliver lükkab oma järelsõnas kirglikult tagasi nende väited, kes tema sõnul “peavad mu “Reiside” raamatut ainult mu aju väljamõeldiseks, ja on läinud isegi vihjeteni, et hiihnhmid ja jähuud eksisteerivad niisama vähe kui “Utoopia” elanikud”.

Tõepoolest, Lemuel Gulliveril on õigus. More’i “Utoopia” pidi XVI sajandi hakul tõesti tunduma paigana, mida ei ole olemas; alles neli sajandit hiljem on mõned selle ulmekujundid hakanud ajaloos enda ümber luud-liha koguma. Swifti lilliputlased, hiiglased, teadlased, jähuud ja hiihnhmid aga on õhtumaad asustanud aegade hämarusest peale.

Vastu-valgustaja

Nagu enne teda humanistidest kirjanike vähemus, oli Swift teisitimõtleja. Ta lõi oma teosed “vastu-valgustajana”. Alates sama sajandi keskpaigast üritas Voltaire oma ulmejutustustes Swifti matkida, kuid prantslase kujundid on ajas tasapisi kahvatunud: ta mõtles liiga ilmsesti “õiges” tulevikusuunas, ta filosoofia on ühekülgsem.

Thomas More ei olnud nii lihtsameelne, kui meie Nõukogude aja teadusliku kommunismi teooria seda endale ette kujutas. More’i “Utoopia” kujundid mahutavad rohkesti mängu ja ambivalentset irooniat. Swift täidab oma “Gulliveri reisid” sarkastilise irooniaga aga pilgeni. Uurijad väidavad, et lilliputlaste (= väikeste hoorade) maa all mõtles Swift Inglismaad. Aga kui ta hoopis mõtles tänapäeva Eestit, kus poliitilised juhid sarnaselt lilliputlastega püüavad üksteist üle trumbata “hüppamise”, s.o enesekiitmise, nagu ka maailma vägeva ees roomamise kunstis? 

Loe veel

Swift ei näidanud asju kunagi must-valgelt. Tema lilliputlased on võimekad reaal- ja täppisteadustes, neid kasvatatakse õigluse, julguse, mõõdukuse, heatahtlikkuse ja isamaa-armastuse vaimus. Just nagu tublisid eestlasigi. Swifti lilliputlastest tuli käibele üldnimi “liliput”. Tõelus on aga kärme liliputi ja hiilgase rolle vahetama, vihjab Swift.  

Hiiglastemaa Brobdingnag võiks ettehaaravalt kehastada tänapäevast Venemaad või Ameerikat – kuid Swifti õilsatele hiiglastele tunduks nende üliriikide relvastumiskirg küll vaimuhaiguse eriti raske juhtumina.

Lendava teadlassaare Laputa (= “libu”, hisp la puta) peegelpilti mahub midagi tänapäevateadusest tervikuna, aga ka mõnigi praeguse Eesti teaduse näojoon. Swift ei pilka mitte ainult seda teadust, mil puudub aim oma olemasolu mõttest, vaid ka teaduslikku kirge, mis jagab võimuga selle kurjust.

Iseäranis tulvil filosoofilisi sümboleid on “Gulliveri reiside” viimane osa, kus arukate hobuste juures teenivad orjadena isekad, väiklased, kadedad, ahned jähuud. Nendes tunneb Gulliver paraku ära oma suguvennad: selle homo, keda eksikombel on hakatud kutsuma sapiens’iks...

Elust ja loomingust

Jonathan Swift

(1667–1745)

•• Iiri-inglise kirjanik sündis Iirimaa pealinnas Dublinis vaesunud vaimuliku peres.

•• 1689. aastal sattus ta Inglismaal riigimehe ja diplomaadi söör William Temple’i teenistusse.  Vabameelse ja epikuurliku ilmavaatega Temple’i mõju tekitas Swiftis huvi kirjandusliku loome vastu.

•• 1692. aastal lõpetas  Swift Oxfordi ülikooli usuteaduskonna. 1695. aastal määrati ta anglikaani vaimulikuks väikesesse kogudusse Põhja-Iirimaal Belfasti lähedal. Kuigi ta uue sajandi alguses püüdis sekkuda aktiivselt poliitikaellu, esialgu viigide, siis tooride poolel, ei toonud see suuremat edu. Ta pidi elu lõpuni rahulduma tagasihoidliku praostikohaga Dublini St. Patricku kirikus.

•• Järgnevalt sai Swift kuulsaks iiri rahva vabadusaadete innustajana ja Briti ülemvõimu karmi kriitikuna. Neid teemasid puudutavad eriti teravalt ”Kalevikaupmehe kirjad” (”Drapier’s Letters”, 1724) ja musta huumorisse kalduv pamflett ”Tagasihoidlik ettepanek” (”A Modest Proposal”, 1729; ee 1988 Märt Väljataga tõlkes Loomingu Raamatukogu “Valik III-s”).

•• Silmapaistvat satiirikuannet näitas Swift juba XVII sajandi lõpuaastail valminud allegoorilistes pamflettides ”Raamatute lahing” (”The Battle of the Books”) ja ”Tünnilugu” (”A Tale of a Tub”, mõlemad 1704). ”Raamatute lahing” peegeldas “muistsete” ja “moodsate” dispuuti, mis oli puhkenud klassitsismi kriisis Prantsusmaal. Swifti poolehoid kaldus ”muistsete” poolele, äärmustele eelistas ta keskteed. ”Tünniloos” ironiseeris Swift mitmesuguste usuhulluste ja -sektide üle ning pilkas võrdselt katoliikluse ja puritaanluse äärmusi.  

•• Nagu Defoe ”Robinson Crusoe”, sai Swifti ”Gulliveri reisid” (”Gulliver’s Travels”, 1726) kuulsaks ja tõlgiti mõnda suuremasse keelde kohe pärast ilmumist. Eestikeelne täielik ”Gulliveri reiside” tõlge Leo Anveltilt ilmus 1938. aastal, selle uustrükid on aastatest 1951, 1991 ja 1996.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare