Romaaniülikool: Jules Verne “Saladuslik saar”
– Harbert tahtis teha ettepaneku anda saarele inseneri nimi ja kõik ta kaaslased oleksid mõtte heaks kiitnud, kuid Cyrus Smith sõnas lihtsalt:
“Nimetagem saar suure kodaniku nimega, sõbrad, selle inimese nimega, kes praegu vabariigi ühtsuse eest võitleb! Nimetagem see Lincolni saareks!”
(---) Kõik see leidis aset 30. märtsil 1865 ja neil polnud aimugi, et kuusteist päeva hiljem pannakse Washingtonis toime kohutav mõrv ja Abraham Lincoln langeb fanaatiku kuulist tabatuna.
– Välja arvutatud asukoha järgi oli saar vähemalt tuhande kahesaja miili kaugusel Tahitist ja Tuamotu saarestikust, üle tuhande kaheksasaja miili kaugusel Uus-Meremaast ja üle nelja tuhande viiesaja miili kaugusel Ameerika rannikust!
– “Ja kui ta on supikatlas, millega ta siis sarnaneb?” See oli loomulikult Pencroff, kes seda küsis.
“Suurepärase loomalihatükiga,” vastas Harbert.
“Rohkem me temalt ei nõuagi,” kostis meremees.
– Kolonistid viskusid ahvi kallale ja kuigi loom end vapralt kaitses, paisati ta maha ja seoti kinni.
“Ah!” hüüdis Pernoff. “Ja mis me temaga nüüd peale hakkame?”
“Teeme temast majaabilise!” vastas Harbert.
[Cyrus Smith:] “Jah, mu sõbrad, ma usun, et ühel päeval kasutatakse vett kütteainena, et vesinik ja hapnik, mis kuuluvad vee koosseisu, moodustavad – kas koos või eraldi – ammendamatu soojuse ja valguse allika, veel palju võimsama, kui seda on kivisüsi. (---) Kuni maakera on asustatud, varustab ta oma elanikke ja neil ei tule kunagi puudu ei valgusest ega soojusest, niisamuti nagu neil ei tule ka puudu taime- või loomariigi saadustest ega maapõuevaradest.
Verne ja Liivimaa
Nüüdki, mil Tartu ülikool on vastselt tähistanud oma 375. sünnipäeva ja ülikooli raamatukogu ette on püstitatud Juri Lotmani väärikas mälestusmärk, paneb prantsuse kirjanikule Verne’ile soojalt mõtlema tõsiasi, et oma elulõpu romaani pühendas ta Liivimaale ja tegi seal üheks tegevuspaigaks Tartu ülikooli, mainides nagu muuseas, et Tartu ülikooli raamatukogu on hinnatumaid kogu Euroopas.
Romaan, mis Tartust ja Liivimaast pajatab, kannab pealkirja “Draama Liivimaal”. See on ühelt poolt roimaromaan, aga teisalt sotsiaalpoliitiline teos, mille avalehekülgedel kohtame Tsaari-Venemaa võimude eest pagenud noormeest, kes Peipsi järve talvisel kaldal peab elu eest võitlust huntidega.
Selleks ajaks oli Verne eemaldunud aimeproosast ja hakanud viljelema tõsisemaid teemasid. Ta oli juba maailmakuulus. Tema ligemale poolesajast romaanist tõlgiti vähemalt pooled peaaegu kohe teistesse suurtesse keeltesse. Just oli asutatud Nobeli auhind. Nagu iga kirjanik, igatses Nobeli aupaistet küllap Verne’gi.
Seikluse ja teaduse abielu
Kas aimekirjandus ei ole siis “tõsine”? Aimekirjanduse keskmes on teadus, mis on teinud imesid, pööranud maailma pea peale. Romaani küsimus on aga selles, kuidas teadustõsidust lugejale nii serveerida, et sel igav ei hakkaks. Vanemate sajandite aimeromaanides oli fantastiline seiklus materialistlik-ratsionalistlikule filosoofiale kaitserüüks, et mõjuka kirikuvõimu raevu talitseda. Verne’i kaasmaalase ja eelkäija Cyrano de Bergeraci (17. sajandi keskpaik) romaanid seiklustest kuu peal ja päikeseriikides said ilmuda alles pärast kirjaniku surma.
Verne’il ei läinud ses mõttes kaitserüüd vaja, sest just tema eluajal toimus läänes võimas teaduslik läbimurre, mille järelvees suundus maailm juba pöördumatult “progressi” radadele. Teaduse potentsi tunnustasid võrdselt “suurte ajaloonarratiivide” peategelased stalinism ja hitlerism. Teadus on kapitalistliku äri alustala, teaduse loodud virtuaalmaailmas on end mugavasti sisse seadnud postmodernism.
Küsimus oli pigem selles, et teaduse annid, niipea kui nad on käes, muutuvad millekski triviaalseks, labasekski. Neid hakkavad kasutama suured massid. Mass aga toodab vältimatult keskpära. Tähendab, aimeromaanis ei piisa kättesaadust, vaid kirjaniku mõte peab lakkamatult viskuma kaugele ette, tundmatusse, kus elab seiklus. Seikluseta poleks aimekirjandust.
Seikluse ja teaduse põimingu kunsti valdas Verne täiuslikult. Seda imetlusväärsemalt, et mahuka “Saladusliku saare” lehekülgedele ei ilmu ainustki naishinge, ükski viiest mehest ei unista kordagi oma mahajäänud armsamast. (Tänapäeval võiks neile langeda homoseksuaalsuse kahtlus...) Erinevalt Defoe “Robinson Crusoest” ei kohta valged mehed saarel ka ühtki pärismaalast, orangutani aga teevad nad pikemata oma teenriks.
Seevastu on meestel tegemist teiste valgete meestega – piraatidega, kes on ju ajaloos ikka kehastanud kapitalismi maailmavallutuse tsiviliseerimata kaksikvenda. Asi ei lähe aga naturalistlikuks, sest 19. sajandi alguspoolest kogu läänemaailma vaimuellu küündinud romantilise hinguse – õilsusepüüde – vastu ei suutnud midagi isegi fin-de siècle’i dekadents.
Sellepärast on Verne’i kapten Nemo (kes lapsepõlvelektüürist meenutab mulle veel Scotti “Ivanhoed” ja “Musta rüütlit”) hindu – “teine”. Võidelnud asjata oma kodumaa vabaduse eest, tõmbub ta veealusesse üksildusse. Ent isegi sealt aitab meid, maapealseid, tema üllas vaim.
Elust ja loomingust
Jules Verne
(1828–1905)
Sündis Nantes’is.
•• Õppis ülikoolis õigusteadust, kuid hakkas varakult kirjutama näidendeid ja ooperilibretosid.
•• Et isa pidas tema teatrihuvi kerglaseks ja keeldus ta õpinguid toetamast, hakkas Verne rahateenimiseks kirjutama aimeproosat. Sellejuures mõjutas teda iseäranis ameeriklase E. A. Poe looming, millega ta tutvus Charles Baudelaire’i tõlgete kaudu.
•• Menu tõi juba esikromaan “Viis nädalat õhupallis” (1863). Sellele järgnes ligemale poolsada romaani.
•• Verne ammutas oma ainest raamatutest. Ta ei reisinud kunagi neisse kaugetesse maadesse, millest kirjutas.
•• Verne’i üle maailma tõlgitud romaanide seas on tuntumad “Reis maakera südamesse” (1864; ee 1928, 1996, 1999, 2003), “Kapten Hatterase seiklused” (1864; ee Urmas Rattus, 2004), “Maalt kuule” (1865),
“20 000 ljööd vee all” (1869; ee 1885; Ott Ojamaa tõlge 1958, 1982, 2007), “Kaheksakümne päevaga ümber maailma” (1873; ee Otto Treu, 1924, Helle Michelson, 1994), “Kapten Granti lapsed” (“1867/68; ee lühendatult 1932; Marta Sillaotsa tõlge 1958, 1979, 2004), “Lõuna-Aafrika savannides” (1872; ee Aleksander Aspel, 1934, 1995), “Saladuslik saar” (1874; ee Alma Ainomäe, 1929, Silvia Tui, 1954, 1956, 1993, 1997, 2005), “Tsaari kuller” (1876; ee Juta Kurfeldt, 1933, 1994), “Viieteistkümneaastane kapten” (1878; ee S. Tui 1956, 1975, 2005), “Hiinlase eksirännakud Hiinamaal” (1879; ee U. Rattus, 2004), “Robur Vallutaja” (1886; ee U. Rattus, 2004), “Draama Liivimaal” (1904; ee Jaan Vahtra, 1937, 1994).
