Kahtlemine, kui see just ei ole umbusaldamise kramp, ei ole iseenesest nõrkuse tunnus. Seevastu nn po...ism, Jumala saatmine sinna, kust me kõik oleme eostatud ja veelgi kaugemale, on päris kindlasti nihilism, sest see eitab sünni vajalikkust.

Kuna Tolstoil oli ka nihilisti kuulsus, siis kuidas ühendada tema moraalsust ja võimalikku nihilismi? Ülesanne on raske, sest “Anna Karenina” ei käsitle moraalsust ega kõige jäägitut eitamist eraldi kui antinoomilisi positsioone. Probleemi tublisti lihtsustades võiks väita, et “Anna Karenina” on jutustus paljudest inimestest üldise kättemaksu tõotamise ja Anna enesetapu vahel ning sellest, mis sai edasi.

Oleks meie käes armastusromaan, ei algaks ta motoga, mis kätkeb endas nii hoiatust kui ka needmist, sest kättemaksuõiguse meeldetuletamine on hoiatus. Armastada pärast seda, kui enne on öeldud, et “minu päralt on kättemaksmine ja mina tasun”, on olemuselt kontroversne.  Armastus on, kõlagu see pealegi romantiliselt, alati ilus. Kättemaks pole seda kunagi, sest ta sisaldab vägivalda – mille kasuks Anna otsustabki. Enesetapp on vägivalla äärmus, sest teda pole võimalik tagasi võtta.

Apostel Paulus käsitleb kättemaksu oma kirjas roomlastele peatükis “Kristliku elu juhised”. Seal ta manitseb: “Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: “Minu käes on kättemaks, mina tasun kätte!” ütleb Issand.” See võib tähendada pikka viha ehk andestamise lükkamist igavikku. “Anna Karenina” sündmustik algabki andestamise võimalikkusest, ja see teema läbib kogu romaani. Anna Karenina vend on petnud oma naist, Anna ise petab abielutruuduse mõttes oma meest. Kas andestamine on igavesem kui pettus?

Paradoksaalne romaan

Romaan oleks läbinisti traagiline, kui Tolstoi käsitaks niisuguseid petmisi nagu ettemääratud pattu. Ta ei tee seda, sest ta pole aksioomiline. Tolstoi moraal (sündsuse-tõlgendus) on ühtaegu isiklik, seisuslik, ajastuomane ja üldine, kusjuures kõik need kihid kujunevad ega ole valmis. Seisuslik moraal tähendab, et iga mis tahes seisuse esindaja peab mõtlema ka seisuse püsimisest. Mitte selle kinnistumisest, vaid jätkumisest – probleem, mis on nüüdisaegses Eestis seda teravam, et teda häbenetakse. Tolstoi oli aristokraat, kuid aristokraatia ei saa minna laiali lihtsalt niisama. See, mida Anna Karenina tegi, on Tolstoi seisukohalt vale, sest enesetapp on alati ka ülimalt egoistlik.

Võimalik, et romaani kirjutades vaidles Tolstoi sisimas ka Arnold Schopenhaueriga (1788–1860), kelle maailmakäsitus lubab põhjendatud egoismi. Tihtipeale mõistetakse egoismi kui avatud ühiskonnas ainult näotut tegurit, millenagi, mida tegelikult ei tohiks üldse olla. Kui aga omakasu on algusest peale patune, siis kust algab enese maksmapanek väärikuse mõttes? “Anna Kareninas” on see probleemiks nii Tolstoi kaasaja kui ka inimloomuse tõlgendamise tasemel. Käitumisviisi poolest saame romaani tegelaste juures eristada vähemalt viit astet: alandlikkust; kahetsemist; mõistvust; uhkust ja kammitsatest vabanemist.

Viimast näitab Tolstoi kahes vormis, mille vahel puudub sümmeetria: Anna vabanemiseks on tema surm, Levini kestvaks olevikuks on maa. Seda asümmeetriat saab tõlgendada kui vastuvaidlust romaani lähtekohale, sest Anna surm maksab kätte ainult talle enesele. Pärast seda on uhkusel igavene lõpp ja kahetsus jääb üksnes teistele. Andestada pole kellelegi (siinkirjutaja palub arvestada, et on ateist).

Füüsika-alaste raamatute autorid osutavad sageli, kuidas nad on viinud matemaatiliste seoste sümbolkirjelduse miinimumini, kuid siiski mitte nulli. Umbes nii, et muist valemeid tuleb paraku omaks võtta. “Anna Karenina” valemiks võiks olla skeem  ristteest  aristokraatliku loomuse saatuses, kuid Tolstoi ei paku seda. Skeem tekiks siis, kui seos surma kasuks otsustamise ning elu jätkuvuse vahel oleks lineaarne. Selline skeem oleks romaani surm. Säärasest vaatenurgast on “Anna Karenina” kui romaan täiesti paradoksaalne, sest on saanud pealkirja tegelase järgi, kes ei ole ühene dominant ja kelle saatuslik surm ei ole kogu narratiivi kulminatsiooniks.

Vastupidisel kujul peaks eeldama, et Tolstoile oli kõik selge juba varakult. Ei olnud. Tagantjärele iroonilisel viisil tuletas talle endale seda meelde vene õigeusu sinod, mis 1901. aastal Tolstoid kirikust välja visates viitas Pauluse teisele kirjale Timoteosele. Selles on hoiatatud riiu eest sõnade pärast ja soovitatud põgeneda noorusea pattude eest. Iseäranis noorem sugupõlv käsitles seda tookord Tolstoi suhtes ilmse ülekohtuna.

Meisse puutub see niivõrd, kuivõrd “Anna Karenina” ilmumise ja Tolstoi hilisema elulooga samasse aega jäävad Eesti venestamine, sotsialismi jõudmine Ida-Euroopasse ning Noor-Eesti ideoloogia eellugu. Vaevalt oli Tuglas lugenud Tolstoi surmaks läbi kõik ta teosed. Kui ta 1911. aastal lootis kirjutada Tolstoist kui kirjanikust, siis tõenäoliselt oleks ta midagi refereerinud. Kuid Tolstoi otsingud küsimuses, mida inimene tohib teiste ja iseenda suhtes otsustada, kuulusid nooreestlaste haridusse. Sama võiks käia ka meie kohta.

Kajastusi Tartus

••  Tartu ülikooli nõukogu otsusega 4. novembrist 1902 on Lev Tolstoi Tartu ülikooli auliige.

••  Tema ajaloolisus on põlistatud ka Karlovas temanimelise tänavaga. See on nüüdse semiootikaprofessori Peeter Toropi noorpõlve-ala. 

••  Firmarooga “Seened Tolstoi-päraselt” pakutakse söögimajas Rasputin, mille näljane inimene leiab Barclay platsi servast. Tolstoilust tuleb Emajõe Ateenas otsida aga kaugemalt.

••  Tartusse on kolinud elama omaaegne Rootsi riigi- ja pärastine Soome rahvusarhivaar dr Kari Tarkiainen (1938), nimekas Soome-Venemaa suhete uurija ilma poliitiliste spekulatsioonide ja päevakajata. Tema vanaisa oli Helsingi ülikooli kodumaise kirjanduse kauaaegne professor Viljo Tarkiainen, vanaema viljakas kirjanik Maria Jotuni (1880–1943), kes sobib nii feministidele kui ka just tolstoilastele. Arvamata, et Kari Tarkiainen on omakorda tolstoilane, tunnistan siiski, et kirjutades vanavanematest on moralismi jäikus jäänud talle südamele.

••  Lugemist lisaks: August Annist, Tatjana Volkova “Leo Tolstoi kirjavahetus eestlastega” (Keel ja Kirjandus 1964, nr 6, lk 321–333; Jaan Depman “L. Tolstoi ja Tartu ülikool” (Keel ja Kirjandus 1961, nr 3, lk 159–165).

Elust ja loomingust

Lev Tolstoi

28. VIII 1828 Tuula oblast,

Jasnaja Poljana — 20. XI 1910

Lipetski oblast, Astapovo

•• 1844–1847 õpingud Kaasani ülikoolis, mis jäid lõpetamata

•• 1851–1855 suurtükiväelane ja ohvitser; Krimmi sõja veteran

•• 1857–1861 Lääne-Euroopas: Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, Sˇveitsis, Itaalias

•• 1862 abiellus Sofia Bersiga. Neil oli 13 last.

•• 1901 heideti välja vene õigeusu kirikust

•• 1910 põgenes kodust üksildusse, kuid suri teel. Tolstoi viimsel teekonnal saatsid teda valged krüsanteemid, mille oli kasvatanud raudteeaednik Juhan Tael.

•• Lev Tolstoi oli krahv ehk kohtuautonoomiaga suurmaaomanik. (Krahv oli ka näiteks Vene sandarmeeria rajaja Alexander von Benckendorff, kellele kuulus Keila-Joa. Näitleja Peeter Volkonski on isa poolt aste kõrgemal, vürst.)




•• Teosed: “Lapsepõlv” (1852), “Poisiiga” (1854), “Sevastoopoli jutustused” (1855), “Tuisk” (1856), “Noorus” (1857), “Kasakad” (1863), “Sõda ja rahu” (1867–1869), “Kaukaasia vang” (1872), “Anna Karenina” (1878), “Holstomer ja Ivan Iljitsˇi surm” (1886), “Kreutzeri sonaat ja Hariduse vili” (1890), “Hadzˇi-Murat” (1896), “Ülestõusmine” (1899), “Elav laip” (1911)

•• “Lev Tolstoi. Kogutud teosed 14 köites” (1954–1959, tlk Erni Hiir, Selma Holberg, Eduard Hubel, Friedrich Kõlli, Väino Linask, Jüri Piik, Otto Samma, Marta Sillaots, Eduard Suursepp, Oskar Truu)  

•• Vt ka: Tatjana Suhhotina-Tolstaja. “Minu isa surm ja tema lahkumise tagapõhi” (Loomingu Raamatukogu 1978, nr 34, tlk Lembe Hiedel)