Romaaniülikool: Mark Twain – “Jänki kuningas Arthuri õukonnas”

 (4)

Kuidas (mitte) muuta maailma Ameerikaks?: Ene Mihkelson arvas hiljuti, et eesti rahvas on Andrus Kivirähki “Rehepapist“ valesti aru saanud: lagistab naerda ja samastab end rehepapiga, tegelikult aga on see andekalt kirjutatud lugu eesti rahva allakäigu tragöödia.

Minul on samasugune tunne pärast Mark Twaini romaani “Jänki kuningas Arthuri õukonnas“ värsket lugemist: autor võis tahta öelda üht, välja aga on tulnud minu meelest vastupidine. Või siiski ei? Oleneb, kes loeb, kus loeb, kuidas loeb.

Mitmemõtteline filosoofia

See ongi üks kirjanduse võlusid, ühtlasi erinevusi “puhtast filosoofiast”. Filosoofia kisub mõtted meelelisest, elusast ainest vägivaldselt lahti. Laipa on lihtsam lahata kui elus olevust. Ideedega võib teha mis tahes vigureid, aga nad ei tekita valu. Kirjanduses sulab mõte keha, vere, närvide ja meeltega kokku. Aine vananeb – kes meist ei vananeks? – , reedab mõtte. 

Twaini “Jänki kuningas Arthuri õukonnas“ (1889) sündis noore, erakordselt võimeka ja tugeva kehaga ühiskonna optimismist. Twain suri enne, kui puhkes Esimene maailmasõda ja hakkas kasvama kommunismivaim. “Jänkit kuningas Arthuri õukonnas” võiks käsitada prohvetliku ettehoiatusena sellest, milleni kaks maailmasõda valla päästnud Vana Maailma mandumine võib lääne tsivilisatsiooni tõugata.

Kui Cervantes parodeeris juba XVII sajandi hakul rüütliromaane ja rändrüütelluse ulma, siis võiks küsida: mis vajadus oli Mark Twainil teha sedasama XIX sajandi lõpul, kui moodsat maailma lahutas keskajast tervelt neli sajandit?

Ent juba Walt Whitman, esimene suur Ameerika luuletaja, kes oli Twainist 16 aastat vanem, pihtis oma elu lõpupoole essees “Demokraatlikud väljavaated“ (1871), et Ameerikal oleks nagu aina paisuv keha, mille hing aga närtsib. Kas ei hakka Ameerika ise XXI sajandi hakul vägisi meenutama mingit keskaegset lummutist? See ei taha eriti midagi teada “teisest”, vaid  surub maailmale peale “oma” – takkatõukajaks aina kasum maiseimas mõttes. Äri on muutunud Ameerika religiooniks – moodsa analoogiana Euroopa keskaja raudse kirikuvõimuga, mida Twain oma romaanis pilkab.

Kas aimas Twain vaistlikult, et materiaalse ja tehnilise progressi uus usk, mida tema kodumaa Ameerika ju XIX sajandi lõpul kehastas, pole siiski veatu ja et selle abielu demokraatiaga ei olegi nii kindel, nagu esialgu võinuks paista? Ei maksa unustada, et maailmademokraatia eestvõitlejaks kuulutas end ka NSVL, ja et selle ametliku filosoofia nurgakivid olid materialism, teaduslik-tehniline progress ja looduse heroiline alistamine. NSVL-is olid au sees lihtsad tööinimesed, kirikut põlastati. Twaini jänkigi püüab kuningas Arthuri riigi lihtrahvast viletsuseilmast, kiriku ja rüütelkonna türannia alt siiralt välja aidata.

Mitu paroodiat korraga

Nii et Twaini romaanis leidub küllaga seda, mille üle XXI sajandi alguses mõtiskleda. See romaan ongi mõtlemiseks, alates juba teadlikust võõritusvõttest, mida autor kasutab, saates oma kaasaegse Connecticuti jänki VI sajandisse, muistsete brittide legendaarse kuninga Arthuri õukonda.

Võõritus osutab paroodiale keskaegse ilmavaate ja pimeduse üle, aga ka nende ajalooromaanide üle, mis alates Walter Scottist on püüdnud lugejat püüda muistsete aegade nostalgilisse ulma. Rüütliromaanide ja romantismist sündinud ajalooromaani armuidüllil ei ole Connecticuti jänki ehk Bossi (nagu teda kuningas Arthuri nõunikuna kutsuma hakatakse) teaduslik-kaines ilmavaates kohta. Või siiski? Raamatu lõpupoole selgub, et nagu muuseas on Sandy-nimeline noor daam, Bossi truu saatja ja abiline, Bossilt lapsukese saanud. Selle nimeks pannakse Hallo-Keskjaam – Bossi tehnoloogilise geeniuse auks...

Boss rajab Camelotti Inimestevabriku – selle vaste tänapäeval võiks olla USA vägev filmitööstus, mis üritab maailmas juurutada tubli ameerikaliku inimese standardit. Jänki imetleb Prantsusmaa revolutsiooni, mis “üheainsa hoogsa verelainega pühkis minema terve aastatuhande nurjatusi” – minule tulid kohe meelde Jaapanit laastanud aatomipommid, Vietnam ja Iraak.

Hakkasin kahtlustama, et Mark Twaini geenius, näiliselt küll keskaja paines, küünitas end ehk hoopis sada aastat oma ajast ette – lisaks romantilisele keskajahõllandusele parodeerima Ameerikat, hoiatama, et maailm ei saaks Ameerikaks.

Loe veel

– Kui me teineteisele lähemale jõudsime, nägin, et ta kandis suletutiga kiivrit ja näis ka muidu raudriides olevat, ent peale selle oli tal üll kentsakas lisand – mingi jäik nelinurkne riietusese nagu heeroldi vammus. Aga kui ma veelgi lähemale jõudsin, pidin oma mälunõrkuse üle imestama: vammusele oli kirjutatud järgmine kuulutus:

P E R S I M M ON S I

S E E P

Seda tarvitavad kõik primadonnad

See oli minu oma pisi-idee, mille üldkasulikuks eesmärgiks oli selle rahva tsivilisatsiooni- ja kultuuritaseme tõstmisele mitmeti kaasa aidata.

– Kuid ma ei raisanud aega. Tõstsin mõlemad revolvrid üles ja hakkasin sihtima... Kõhklev parv jäi veel viivuks paigale, siis pudenes laiali ja põgenes.

Olin võitnud. Rändrüütelluse saatus oli otsustatud. Oli alanud tsivilisatsiooni võidukäik. (—-)

Ja Brer Merlin? Ta autoriteet oli jälle valusa müksu saanud. Millegipärast tuli välja, et iga kord, kui mustkunst katsus jõudu teadusmaagiaga, sai mustkunst pika nina.

Elust ja loomingust

Mark Twain

(1835–1910)

•• •• Kodanikunimega Samuel Langhorne Clemens. Pärit Floridast, Missouri osariigist.

•• Oli nooruses trükkalisell, seejärel loots Mississippil (sealt pärineb pseudonüüm – Mark Twain tähendab kahe sülla sügavuse märki), vabatahtlik sõja-

väes, kullaotsija Nevadas, lõpuks püsivamalt ajalehereporter.

•• Kirjanikumenu Ameerikas tõi talle raamat “Calaverase maa kuulus hüppav konn” (The Celebrated Jumping Frog of Calaveras County, 1865).

•• Tema mahlakas huumorisoon tuli ilmsiks raamatus “Võhikud võõrsil” (The Innocents Abroad, 1869; e. k. Hardi Tiiduse tõlkes 1963).

•• Maailma noorsookirjanduse armastatud klassikuks tegid Twaini kaks raamatut, milles ta toetus oma poisipõlvemälestustele: “Tom Sawyeri seiklused” (The Adventures of Tom Sawyer, 1876) ja “Huckleberry Finni seiklused” (The Adventures of Huckleberry Finn, 1884). Mõlemat on Eestis koos ja eraldi korduvalt tõlgitud.

•• Samuti on laialt tuntud noorsooraamat “Prints ja kerjus” (The Prince and the Pauper, 1882), mille vahendas esimesena eesti keelde Hans Gottfried Oras 1922. aastal.

•• Eestikeelsele Mark Twainile pakuvad lisa “Valitud jutustused” (1953, Valda Raud) ja “Kirjad maa pealt” (1966, Hardi Tiidus).

•• “Jänki kuningas Arthuri õukonnas“ (Connecticut Yankee in King Arthur’s Court, 1889) on eesti keelde tõlkinud Juhan Lohk.

•• Eelmisel aastal ilmus Lauri Pilteri eestinduses “Elu Mississippil” (Life on the Mississippi, 1883).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare