Romaaniülikool: Michael Cunningham “Tunnid”
– Siin nad siis Teise maailmasõja alguses kõik on: poisike ja ema sillal, pulgake veepinnal, Virginia laip jõe põhjas, otsekui näeks ta unes vett, pulka, poissi, ema, taevast ja vareseid. (—-) Kõik see tungib sillasse, kaigub läbi puu ja kivi, imbub Virginia surnukehasse. Samba vastu surutud nägu imab endasse kõik: veoki, sõdurid, ema ja lapse.
– Temale, Laurale, meeldib kujutleda (see on kõige paremini hoitud saladusi), et temaski on andesära, õige veidi, ehkki ta teab, et arvatavasti peitub enamiku inimeste südamesopis samasugune lootusrikas kahtluskänkar nagu pisike kokkupigistatud rusikas, millest iial ei räägita.
– Ei ole tõde (kahjuks) ka Leonardi poolel, andeka ja väsimatu Leonardi poolel, kes ei tee vahet ebaedu ning katastroofi vahel; kes jumaldab üle kõige meisterlikkust ja käitub teiste inimestega talumatult, sest usub siiralt, et juurib välja ning vormib ümber kogu inimliku saamatuse ja keskpära.
See ei ole tavaline elulooromaan, nagu neid tänapäeval minevikukuulsuste elu- ja loomelugude põhjal virnadena vormitakse. Cunningham lähtub inglanna, ühe moodsa süvapsühholoogilise proosa rajaja Virginia Woolfi (1882–1941) romaanist “Proua Dalloway” (1925; ee 1998, 2007). Töövariandis oli selle pealkiri “Tunnid”.
Ameeriklane Cunningham üritab kanda Woolfi kui loova, “oma tuba” otsiva naise sisekaemuslikud tunnid Inglismaalt USA-sse, tabada transatlantilisel angloameerika vaimusillal nende ümberkehastumisi. Eeldused selleks ei puudu, sest ka Ameerika kirjanike endi seast tundis näiteks Henry James tugevat Euroopa-tõmmet ning rajas XIX sajandi lõpupoole oma psühholoogilised romaanid Vana ja Uue Maailma vaatepunktide suhestamisele.
Cunningham püüab tabada Woolfi olemust sellega, et matkib osalt inglanna stiili. Siiski on see märksa lihtsam kui Woolfil – ameerikalikum, vastavuses post-modernismi põhihoiakuga, mis on pidanud varasema (maailmasõdadevahelise) modernismi vormiotsinguid liialdatult elitaarseks. Cunningham on poeetiline, aga teatava piirini. Kusagil reedab tema proosa, et kirjutaja on mees. Woolf ei oleks iial mõtelnud ega suhu võtnud seda, mida Cunningham paneb mõtlema üht oma romaani naistegelast: “Ei, p….e see suuremeelsus. (---) Palju etem on olla siiras ja aval mölakas, palju parem on olla homo, kes k…b teist homo.”
(Oh neid tänapäeva anglo-ameeriklasi oma väsimatute k..ijuttudega! Näen, et mu arvuti emakeelne tekstikorrektor “k….mist” ei tunnista – nii nagu Virginia Woolfilgi tekkis omal ajal tõrge modernistliku sulevenna James Joyce’i suguelupainete üle-määra toore sõnastamise ees…)
Woolfi ümberkehastamine
Nii peeni üleminekuid ühelt vaatepunktilt ja teadvuselt teisele, nagu Woolfi enda teostes, Cunninghami romaanis ei ole. Õigupoolest ei näigi peataotluse juurde kuuluvat “teise” avastamine, vaid pigem ühe ja sama teadvuse ümberkehastumiste ja laienemiste jälgimine. See toimub jutustuslike “plokkide” (“Proua Woolf”, “Proua Dalloway” ja “Proua Brown”) kiire vaheldumisena.
“Proloog” tabab Virginia Woolfi hetk enne tema enesetappu 1941. aastal. Seejärel juhatatakse sisse proua Dalloway lugu – aga see proua Dalloway ei ole briti üliku abikaasa, nagu Woolfi romaanis, vaid XX sajandi lõpu New Yorgi angloameeriklanna. Tema luuletajast sõber Richard saab luuleauhinna, mis juba varem on antud nendele luuletajatele, kelle loominguga eesti lugeja saab tutvuda äsja ilmunud “Ameerika luule antoloogias”: Ashbery, Merrill, Rich, Merwin.
Clarissa Dalloway kohtab tänaval filmistaari Meryl Streepi – niisiis Cunninghami romaan justkui ütleks-ennustaks, et selle põhjal tehakse film “Tunnid”, kus Nicole Kidmani/Virginia Woolfi kõrval on pearollis Meryl Streep…
Proua Brown, romaani kolmas peategelane, on ka anglo-ameeriklanna, kuid teda esitletakse 1949. aasta Los Angeleses, kus ta, otsides vabu hetki kesk koduperenaisetoimetusi, loeb Woolfi romaani “Proua Dalloway”.
Miks enesetapp?
SüÏeeline segadus saab selgeks romaani lõpus. Proua Dalloway sõber Richard, kes on jõudnud Virginia Woolfiga sarnaselt hingekriisi, libiseb aknalaualt ja saab surma. Selgub, et tema matustele saabunud proua Brown on tema ema. Luulelaureaadi auks kavatsetud pidu muundub peiedeks neljale. Nagu proua Dalloway Woolfi romaanis, nii peab saatuse löökidele vastu ka Clarissa Dalloway Cunninghami romaanis. Romaanide tegelased elavad üle oma loojad. Kirjanikud surevad, aga nende sõnadest ja kujunditest sündinud elud jätkuvad, annavad hingetuge elavatele, kui ka elu nende ümber kokku variseb.
Cunninghami rohketest vihjetest hoolimata võib lugejal siiski kripeldama jääda küsimus, miks võttis Virginia Woolf endalt ikkagi elu? Ta ju armastas oma meest Leonardit ja oma lapsi. Tema abielu oli nii kooskõlas, kui see üldse olla võis. Postmodernismi õhustikus kirjandusse tulnud Cunningham tüürib kõik kolm naiselugu sinnapoole, et hingekriisi põhjus oli pärsitud lesbiline, samasooline armukirg, võimatus lembe-täiuseni jõuda.
Clarissa öökapil on “Kuldne märkmeraamat”. Cunningham paneb Clarissa arvama, et “Lessing on juba ammu jäänud teiste kirjanike varju”.
Meie teame nüüd, et nii see ei ole. Woolfi ja Lessingi “kuldseis märkmeraamatuis” avaneb maa-ilm tuleviku poole märksa avaramalt kui ühe soo, olgu vähemuse või enamuse, vaatenurgast.
Elu ja looming
Michael Cunningham
sündinud 1952 Ohio osariigis Cincinnatis, kasvas üles Californias Pasadenas
Haridus:
Õppis Stanfordi ülikoolis inglise kirjandust, Iowa ülikoolist sai magistrikraadi.
•• Tegutseb õppejõuna Provincetowni kaunite kunstide keskuses (Massachusettsis) ja Brooklyni kolledÏis (New Yorgis).
•• Kirjandusliku debüüdi tegi 1980-ndate alguses, kuid laiemat tähelepanu äratas alles 1990. aastal romaaniga “Kodu maailma serval” (A Home at the End of the World; ee tlk Ketlin Priilinn, 2006). 1995. aastal avaldas mahuka romaani “Ihu ja veri” (Flesh and Blood).
•• Tõelise menu tõi romaan “Tunnid” (The Hours, 1998; ee Karin Saarsalu, 2003). See sai 1999. aastal nii Pulitzeri, PEN-i Faulkneri kui ka soovähemuste auhinna.
•• 2002. aastal valmis Stephen Daldry samanimeline film, kus naistegelaste kolmikut kehastasid Nicole Kidman, Julianne Moore ja Meryl Streep. Kuldgloobuse auhinna said nii film kui ka Virginia Woolfi kehastanud Nicole Kidman.
•• Kirjaniku uuemate teoste seas on romaan “Erilised päevad” (Specimen Days, 2005; ee Urve Hanko, 2007). Selle inspiratsioon pärineb Walt Whitmani sama pealkirjaga päevikutest. Muu hulgas on Cunningham koostanud Walt Whitmani luule- ja proosaloomingu valimiku.
