Romaaniülikool: Miguel de Cervantes “don Quijote”
– Ta rändas peaaegu kogu selle päeva, ilma et talle midagi nimetamisväärset oleks juhtunud, ja see viis ta meeleheitele, sest ta igatses kohe kellegagi kokku sattuda, kelle vastu oma tugeva käsivarre jõudu proovida. Mõned autorid ütlevad, et esimene seiklus, mis talle juhtus, oli Lápice mäekuru oma, teised jälle, et tuuleveskite oma.
– Kogu selle öö don Quijote ei maganud, vaid mõtles oma käskijannale Dulcineale, püüdes niiviisi järele aimata seda, mida ta oli lugenud oma raamatuist rüütlite kohta, kes saatsid palju öid mööda metsades ja üksikuis paikades, andudes mälestustele oma daamidest. Hoopis teisiti saatis öö mööda Sancho Panza. Kuna tal oli kõht tublisti täis […], siis magas ta magusasti terve öö läbi, ja poleks ta isand teda hüüdnud, ei oleks suutnud teda äratada päikesekiired, mis talle näkku paistsid, ega rohkearvuliste lindude laul, kes rõõmsasti uue päeva tulekut tervitasid. Tõustes kobas ta veinilähkrit.
– Kuuldes Toboso Dulcinea nime, ma imestasin ja jahmusin, sest mulle tuli kohe mõte, et need vihikud sisaldavad don Quijote lugu. Selle aimusega kiirustasin moriski algust lugema. Ta tegigi seda, ja tõlkides kohe araabia keelest kastiilia keelde, ütles teose pealkirja olevat nii: “La Mancha don Quijote lugu, kirjutatud Cide Hamete Benengeli, araabia jutukirjutaja poolt”.
– “Jämedam ots tuleb takkajärele,” ütles Sancho. “[…]eile õhtul jõudis nimelt koju Bartolomé Carrasco poeg, kes õppis Salamancas ja on nüüd bakalaureus, ja kui ma läksin teda tuleku puhul tervitama, ütles ta mulle, et teie helduse lugu on juba raamatutesse üles pandud nime all “Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast”.
Unt, Borges ja Cervantes
Cervantes on selliseid kujundeid-mõtteid järelilmale jätnud märksa suuremal hulgal kui Mati Unt ja isegi vist rohkem kui XX sajandi teise poole mängulis-intellektuaalse proosa suurmeister, argentiinlane Jorge Luis Borges, kelle juttude seas leidub uuema aja vaimurahvast üha intrigeeriv “Pierre Menard, “Don Quijote” autor”. Jutu peategelane sai kuulsaks sellega, et kirjutas uue “Don Quijote”, mis langes sõna-sõnalt kokku Cervantese algupärandiga. (Vt eesti keeles J. L. Borges, “Fiktsioonid”. Aleph, 2000.)
Unt ja Borges koos kõigi “Don Quijote” lugejatega mahuvad Cervantesesse.
Cervantesel läks korda luua illusioon müüdi ja ajaloo täielikust kokkulangevusest. Nagu uus testament jäädvustab Kristuse elu neljas versioonis, nii tekitab Cervantes mulje, et don Quijote ja Sancho Panza seiklustest on loodud õige mitu versiooni, millest tähtsaim kuulub araabia kroonikule Cide Hamete Benengelile. Cervantese minajutustaja “Don Quijotes” taandab oma rolli üksnes hispaaniakeelse tõlke edasiandmisele. Näeme siis, et juba eos läheb müüt üle läänest itta, ületab “enda” ja kaasab “teise”. Cervantes autorina salgab end maha – selleks et tema raamatust saaks müüt, ajalookammitsaist vabastatud tõelus, mida läbi elada ja iseendas (taas)luua, on kõigil lugejail ühesugune voli.
Baski kirjanik-mõtleja Miguel de Unamuno ristis don Quijote hispaania Kristuseks, kuid Cervantese kangelane oli ammugi enne Unamunot saanud müüdiks, mille tähendus ei piirdu Hispaaniaga.
Nagu eeltoodud tsitaadidki vihjavad, oli Cervantese müüdiloomise mehhanism keeruline. Uusaegse lääne romaani ajaloos pole keegi osanud seda korrata, kuigi inspireerinud on see küll mõndagi, näiteks inglast Laurence Sterne’i ja sedasama Miguel de Unamunot.
Maagiline realism
Elu oma juhuste virvarriga ütleb mõndagi ette. Saanuks Cervantes kirjutada oma raamatu n-ö ühes tükis ja ühe hooga, poleks ta ilmselt saavutanud müüdi ja ajaloo ühtesulamise maagilist efekti. Tema elu oli aga raske, ta pidi teenima elatist maksukogujana ja mereväe moonavarustajana, veel ei olnud asutatud Nobeli ega Cervantese preemiat, mis on tänapäeval mõnegi Cervantese sulevenna paremale elujärjele aidanud. Kulus ligi kümme aastat, enne kui Cervantes sai hakata kirjutama järge oma “Don Quijote” esimesele osale. Tollal polnud olemas ka mingeid autoriõiguse või -kaitse seadusi. Vahepeal kirjutas Avellaneda nime taha varjunud kirjamees vale-“Don Quijote”. Cervantes pidi end kaitsma ka plagiaadi eest.
Cervantes teeb “Don Quijotest” “maagilise realismi” lätte seeläbi, et paneb teose teises osas tegelased don Quijote ja Sancho Panza lugema ja arutama romaani, mis Cervantes ja Avellaneda on neist kirjutanud, aga mis, nagu viidatud, oli algselt kirjutatud vist hoopiski araabia keeles… Metafiktsioon on üks postmodernistliku sõnavara lemmiktermineid. “Don Quijote” on niisiis ehtsaimal viisil postmodernistlik teos, aga tulles tagasi ratsionalismikahtlustuse juurde, nimetaksin “Don Quijotet” sürratsionalistlikuks ses mõttes, et siin pole tegemist lihtsalt mõistusega, vaid jumaliku loovmõistusega. Ainult selline võis panna rändrüütli ja tema kannupoisi rollis täiesti reaalsele uusaegsele ajaloomaastikule seiklema “hullupaari” don Quijote ja Sancho Panza ning muuta kolmanda peategelase, tegelikult kogu romaani ja selle seikluse käskijanna Dulcinea – nüüd astume feminismi valdusse! – “nähtamatuks”, nii et ta kehastab “kehatuna” seda ollust, armastust, mis on müüte ja ajalugu nende sügavuses ikka liikuma pannud.
Elust ja loomingust
Miguel de Cervantes Saavedra
(1547–1616)
•• Cervantes sündis renessansiaegses ülikoolilinnas Alcalá de Henareses. Ülikoolis ta ise ei käinud, aga sai piisavalt hea hariduse ühes Madridi humanitaarkallakuga koolis.
•• Tema vaimses kujunemises sai otsustavaks sattumine 1569. aastal Itaaliasse. 1571. aastal võitles ta Lepanto merelahingus türklastega. Hispaaniasse naasmisel võtsid Cervantese vangi Alzˇeeria mereröövlid, vangist vabanes ta alles 1580. aastal.
•• Rööbiti leivateenistusega maksu- ja varustusametniku armetus rollis hakkas Cervantes kirjutama näidendeid, luulet, romaane ja jutustusi.
•• Esimesena ilmus pastoraalromaan “Galatea” (1585), mis jäi lõpetamata.
•• Silmapaistev on ka lühiproosa tsükkel “Näitlikud jutustused” (“Novelas ejemplares”, 1613). Sellest on raamatus “Koerte kõnelus” Aita Kurfeldti tõlkes lugeda kaks: nimijutustus ja lisaks raamiv lugu “Petlik abielu”.
•• Samaaegselt “Don Quijote” II osaga kirjutas ta rüütliromaani “Persilese ja Sigismunda kannatused” (“Los trabajos de Persiles y Sigismunda”, 1617).
•• Cervantesele maailmakuulsuse toonud “Don Quijote” I osa ilmus 1605, II osa 1615. Eestis avaldati sellest 1900. aastal Eduard Bornhöhe lühimugandus. Vahetult enne Teist maailmasõda (1939–1940) avaldas Aita Kurfeldt romaani I osast täieliku otsetõlke. Pärast sõda viis Kurfeldt oma suurtöö lõpule. Esimene täielik eestikeelne “Don Quijote” ilmus aastail 1946–1947. Nüüd Eesti Päevalehe sarjas ilmuv on 4. täielik eestikeelne väljaanne Cervantese suurteosest.
•• Tema seiklusrikka elu kohta leidub eesti keeles rohkesti materjali: sakslase Bruno Franki biograafiline romaan “Cervantes” (1966), Aita Kurfeldti monograafia “Miguel de Cervantes Saavedra” (1934), pikem ülevaade Jüri Talveti raamatus “Hispaania vaim” (1995).
