Romaaniülikool: Oscar Wilde “Dorian Gray portree”
– Pole olemas kõlbelist ega ebakõlbelist raamatut. On vaid hästi kirjutatud raamatud või halvasti kirjutatud raamatud. Ei midagi muud.
Kui kriitikute arvamused lahku lähevad, siis on kunstnik iseendaga kooskõlas.
Igasugune kunst on täiesti kasutu.
– “Jah,” jätkas lord Henry, “see on üks elu suuri saladusi. Tänapäeval sureb suurem hulk inimesi mingisse kaine mõistuse vähki ja alles liiga hilja avastavad nad, et ainsad asjad, mida inimene kunagi ei kahetse, on tema eksimused.”
– Hing ja keha, keha ja hing – kui saladuslikud nad on! Hinges on midagi loomalikku ja kehal on omad vaimsuse silmapilgud. Meeled võivad peeneneda ja mõistus hääbuda. Kes võib öelda, kus lõpeb lihalik ajend ja kust algab hingeline? Kui pealiskaudsed on tavaliste hingeteadlaste meelevaldsed määratlused!
– Ta vaatas ringi ja märkas nuga, millega ta oli surnuks pistnud Basil Hallwardi. (---)
Ja nagu ta oli tapnud kunstniku, nii tapab see kunstniku teose – kõige ta tähendusega. See tapab mineviku, ja kui minevik on surnud, siis on ta vaba. See tapab senise jälgi varjuelu, ja vabanedes neist võikaist hoiatustest, leiab ta rahu. Ta haaras noa ja lõi selle pildist läbi.
Kostis karjatus ja kukkumiseprantsatus. (---)
Kui nad sisse astusid, nägid nad seinal suurepärast portreed, mis kujutas nende peremeest niisugusena, nagu nad teda viimati olid näinud – kõiges ta võrratus nooruses ja ilus. Põrandal lebas õhturiietuses laip, nuga südames. See oli närtsinud, kortsus ja eemaletõukava näoga. Alles sõrmuste järgi tundsid nad ära, kes see oli.
Siivutu Wilde
Oscar Wilde pandi väidetava homoseksuaalsuse pärast vangi. Mõnedki briti kirjanikud said veel vähemalt 1920-ndateni tunda oma kodumaa võimumeeste puritaanlikku jäikust. Erootiline teema oli tabu, see kuulutati pornograafiaks, mida võis kohtulikult karistada. Wilde suri viletsuses Pariisis, Inglismaast hüljatuna. Tema päriskodu Iirimaa oli tema surmani Briti ülemvõimu alla painutatud, nagu juba sajandeid varem. James Joyce, esimene iirlasest avangardikirjanik pärast sajandivahetuse kuulsat kolmikut – Wilde, G. B. Shaw ja W. B. Yeats –, ei saanud Inglismaal avaldamisluba oma epohhiloovale “Ulyssesele”, sest sedagi peeti pornograafiliseks. Teos ilmus Pariisis 1922. aastal.
Meie kirjandusklassik Anton Hansen Tammsaare, kes Wilde’i kuulsa romaani “Dorian Gray portree” tõlkis ja 1929. aastal avaldas, kirjutas tõlke juurde pikema saate-essee (see on avaldatud näiteks ka “Dorian Gray” kordustrükis, mis ilmus “Varamu” sarjas 1972. aastal). Kuigi Tammsaare pajatab seal pikalt Wilde’i allakäigust, sellest, kuidas ta viitis oma lühikese elu lõpus aega “hulkumisega, logelemisega, joomisega, söömisega, magamisega ning alamates ja tumedates kihtides ümberkolamisega”, ei võta ta kusagil suhu sõna “homoseksuaalsus”. Ju olnuks seegi natuke kahtlane noorukeses Eesti Vabariigis, mis hakkas endale vaimset ja ühiskonnakorralduslikku eeskuju otsima just Inglismaalt. Selle aja eesti kirjanduse peaautoriteete Ants Oras näiteks pidas Oscar Wilde’ist suuremaks kirjanikuks estetismi teoreetikut Walter Paterit. Pärast sõda tuli peale kommunistlik puritaanlus – mis oma silmakirjalikkuses Briti puritaanlusest maha ei jäänud. Esimesena tõi soolise vähemuse ehk siis lihtsalt öeldes homoseksuaalsuse teema eesti kirjandusse alles Emil Tode alias Tõnu Õnnepalu Eesti uue iseseisvuse hakul.
Kunst ja kupeldamine
Sel taustal tundub mulle vaimse kupeldamise eriti jälgi liigina see, kui järgides ajastu kaubanduslikke käske, tehakse kannapööre mineviku suhtes ja hakatakse ka sealt välja koukima peamiselt ainult seda, mida praegune ajastu heaks kiidab ja mille eest raha maksab. Oscar Wilde’i elukäigu käsitlused uusimas elulookirjanduses on selle näide. Iseendast ju andeka kirjamehe Peter Ackroydi “Oscar Wilde’i viimane testament“ (1983; ee 1992) peavõti Wilde’i juurde on ärasegamatult iiri kirjaniku homoseksuaalsus. Veel kõmukamalt “paljastab” sedasama Neil McKenna “The Secret Life of Oscar Wilde” (“Oscar Wilde’i salaelu”, 2003).
Oscar Wilde’i väidet, et igasugune kunst on täiesti kasutu, ei tuleks võtta liiga sõna-sõnalt, vaid pigem kui ehtsa kunsti valukarjatust loominguga kupeldamise pärast – mis ju igasugune massikultuur ongi. Wilde ise trotsis “ajastu käske” nii oma käitumisega kui ka teostega. Tema looming ei saanudki olla kuigi mahukas, aga kõigel, mis ta kirjutas – olgu kunstmuinasjutud, salonginäidendid või seesama “Dorian Gray portree” –, oli eriline sisemine sära. Seda ei saavuta see, kes kirjutab moevoolus, kasumi pärast.
Wilde’i sära allikas oli tema loomulik vaimuteravus. See põhines tema ea kohta tähelepanuväärselt targal eluvaatlusel, aga veel enamgi oskusel neid järeldusi paradokside, täpselt tabavate vastanduste kaudu väljendada. “Dorian Gray portree” tervikunagi on selline paradoks. Tammsaare oma saate-essees osutab Wilde’i võimele jagada oma teadvus romaani kolme peategelasse nii, et lugeja ei saa päris täpselt teada, kelle “taga” on Wilde ise. See ongi “moraaliülese” kunsti peamisi tingimusi – mis endastmõista ei tähenda, et moraal kui kõlbelisus Wilde’is puuduks. Vastupidi, igaüks, kes “Dorian Gray” läbi loeb, saab aru, et teos on rajatud just võimsale moraalsele sümboolikale. Selle lõpplahendust ei loo muinaslooline, vaid maagilis-realistlik kujund.
Elust ja loomingust
Oscar Fingall O’Flahertie
Wills Wilde
(1854–1900)
•• Sündis Dublinis. Tema isa oli avarate vaimsete huvidega arst, ema aga pastori tütar, luuletaja ja Iiri vabadusaadete kirglik pooldaja.
•• Wilde õppis alguses Dublinis Trinity kolledzˇis, seejärel Oxfordis. Varakult paistis ta silma ekstravagantse käitumise ja sõnaandega ning hiilgas aristokraatlikes ja boheemlikes salongides. 1884. aastal abiellus. Oma kahele pojale kirjutas ta kunstmuinasjutte, mis on ilmunud raamatutes “Õnnelik prints” (“The Happy Prince and Other Stories”, 1888) ja “Granaatõuntest maja” (“A House of Pomegranates”, 1891). Need ilmusid eesti keeles 1935. aastal Oskar Truu tõlkes, uuemal ajal on Wilde’i muinasjutte tõlkinud Krista Kaer ja Valter Rummel.
•• Paljumängitud on Wilde’i vaimukad seltskonnakomöödiad “Leedi Windermere’i lehvik” (“Lady Windermere’s Fan”, 1892), “Tähtsusetu naine” (“A Woman of No Importance”, 1893), “Ideaalne abikaasa” (“An Ideal Husband”, 1895) ja “Kui tähtis on olla tõsine” (“The Importance of Being Earnest”, 1895).
•• Wilde’i ainsast romaanist “Dorian Gray portree” (“The Picture of Dorian Gray”, 1891) on eesti keeles Anton Hansen Tammsaare nüüdseks juba klassikaline tõlge (1929; kordustrükid 1957, 1972, 1996, 2002, 2004). Nüüd ilmub teos EPL-i romaanisarjas Krista Kaera tõlkes.
•• Wilde’i elu võttis kurva pöörde sestpeale, kui ta hakkas sõbrustama lord Alfred Douglasega. Tolle isa süüdistused viisid Wilde’i 1895. aastal vangi, kust ta vabanes 1897. aastal. Vanglas on kirjutatud “Readingi vangla ballaad” (“The Ballad of Reading Gaol”, 1898) ja dramaatiline monoloog “De Profundis” (1905; ee K. Kaera tõlkes 1992).
