Jutustava proosa paljude üksikvormide hulka kuuluvad ka teekonnanovell ja -romaan (road novel või road story). Need ei ole mõeldud reisilektüüriks ega lugemiseks allmaaraudteel. Teekonnajutustuse aluseks on väljavõte inimeste elukäigust selle nähtavas ulatuses mingil suurel teekonnal – põgusalt, kuid vaheldusrikkalt ja selles pikkuses, mille määravad kas surm, teadmatus või igavik.

“Kim” ei ole kirjutatud India pärismaalastele, vaid inglastele, iseäranis neile, kellel puudus maast ja inimestest samasugune kogemus nagu Kiplingil endal. Teiste sõnadega, meie käes on romaan Indiast  väljapoole  neile, kes võivad siiski Indiaga kokku puutuda. Lugu saladustest, mida tahaks lahendada, kuid et selleni jõuda, peaks tulema teekonnalt ära ja jääma paigale. Seda saatus ei luba.

Üksikasjade meelespidamiseks ja tõlgendamiseks nõuab “Kim” kannatlikkust, mida võib vähendada, kui lugeda enne teda nagu aabitsat Dumas’ musketäride-sarja. Nõukogude ajast pärinevad luuramise kohta mõned kinniskujutlused, mis on enam kui ajast ja arust. Umbes nii, et luuraja on maad ligi vastase poolele roomav sõdur, kes peab vaenlase tagalas tegema võimalikult palju kurja ja enne, kui ta tabatakse, imekähku omade poole tagasi ujuma. Tegelikult peab luuraja oskama võõral territooriumil toimuvat seestpoolt nii täpselt kirjeldada, et saladusi ei jääks.

Kuidas niisugused luurajad käituvad ja kuivõrd neid õpetatakse, võibki Dumas’lt lugeda, sest d’Artagnan käis luurel vähemasti kolm korda – ühe korra kaardiväekadetina, teise korra kuninga ihukaitseväe endise leitnandina ja kolmandaks sellesama väe tulevase kaptenina. Kiplingi Kim analoogilist väljaõpet ei saa ja kui vene keelest eesti keelde tõlgitud väliskirjanduse õpik väidab, et “Kim on sündinud luuraja”, siis pole selle peatüki autor ei kirjandusteadlane ega KGB-lanegi. Kim on noormees, kes vajab eluteele saatjat, sest ta ei tea, mis kõik võib juhtuda. Uudishimutseja, keda ettevaatlikkus alati ei pidurda.

Mida oli Indias luurata? Vana-aasta viimasel päeval 1600 asutati Elizabeth I heakskiidul Briti Ida-India Kompanii, mille eesmärk oli kontrollida India ookeani rannikut ning vürtsi-, tee- ja kivisoolakaubandust (kivisool on püssirohus väga tähtis komponent). ”Ida-India” tähendab selles diskursuses pärismaalaste alasid Afganistanist idamale, Indoneesia ja Austraalia vahel. Järelikult peab kuskil asuma ka Lääne-India, kuid neid on koguni kaks: Kariibi mere saarestik Miami ja Caracase vahel tõesti läänes ja piirkond Mumbai ehk Bombay kandis, Hindustani poolsaare lääneservas. Kiplingi noorpõlves Elizabethi-aegset kompaniid enam ei olnud, kuid püsis Inglise kolonisatsioon ja oli lisandunud Vene impeeriumi surve.

Viimast on eriti rõhutanud need ajaloohimulised, kes näevad Venemaa tungimises India ookeani äärde juba Peeter Suure tahet. Tema nn testamendi – mis on võltsing – 9. punkt “ütleb” selgesti: kes saab enda kätte India, on maailma valitseja, sest ta valdab siis tolle maa rikkusi ja ühtlasi ajaloolist kaubateed Süüriast Aasia otsa (võltsingu teksti eestikeelse tõlke leiab lugeja ajalehe Rahvuslik Koguja 2006. a oktoobrinumbrist). Kõike seda Kipling ei käsitle, kuid see on Kimi tegevuspiirkonna ajalugu, mida Kipling pidi olema kuulnud oma kodust. See oli “Kimi” autori tegelik haridus.

Mõnikord on Inglismaa ja Venemaa maadejagamist küsimuses, kellele kuulub India, nimetatud ka suureks mänguks. Inglismaal oli ses suhtes mitu partnerit, kellest Holland on meile tuttavam kui Portugal. Kuni Bangladeshi iseseisvumiseni 1971 ei teinud suurriigid aga suuremat küsimust sellest, et Hindustani poolsaar kuulub ju õigupoolest sealsetele pärismaalastele, kelle suhtes inglased on samasugused kolonisaatorid nagu madalmaalased Indoneesias ja – läheks väga pikale lugeda üles kõik need piirkonnad, mida on koloniseerinud venemaalased. Argipäevas on Kim seega muhv pärismaalaste ja kolonisaatorite vahel; mitte niivõrd luuraja, kuivõrd kahekordne partisan.

“Luureteenistuse üks hea külg on see, et seal ei tunta tülikat arvetekontrollimist,” kirjutab Kipling autoritekstis. Kuna ta nii arvas, pidi ta asja tundma, ent mitte läbini. Igaüks, kes on vaevunud lugema materjale keiserliku Vene armee polkovniku, hilisema Soome Vabariigi presidendi marssal Carl Gustav Emil Mannerheimi luurekäigu kohta 1906–1908 Tasˇkendist Hiinasse, võib ise veenduda, kuidas ka luurel ollakse rahaasjades väga täpne, sest kui sa kohalikest ärikommetest õigeid järeldusi ei tee, läheb sinu operatsioon sinu enda arvelt väga kalliks maksma.

Kipling on humorist. Tavaliselt peetakse humoristiks autorit, kes kirjutab veeruvesteid ja ajab naerma kohe. Kipling on pigemini muigaja, kes kirjutab asjadest, mis nagu võiksid olla arusaadavad – kuid mine võta kinni... “Kim” ei ole hüvastijätt Indiaga, vaid kutse igavesti voolava jõe äärde kuskil meist kaugemal. Romaani autor on romantik keset pragmatismi. Sellest ka huumor.