Romaaniülikool: Salman Rushdie “Mauri viimne ohe”
•• “Põrgusse kõik need poliitikud!“ hüüdis Abraham. “Kõige õigem on ennast ise aidata.” (---) “Krokodillist on meie noorte silmis saanud postkoloniaalne kangelane,” ütles Abraham mulle, eh-heetades ise saatuse keerdkäikude üle. “Ta sobib hästi nende loosungitega imperialismi tagasilöögist ja ratsa rikkakssaamisest.”
•• “Zeeny, sa oled marksist,” märkisin ma. “Säärane jutt Tõelisest Usust, mille on ära rikkunud igasugu usurüvetajad, oli tüüpiline marksistide jutt. Kas sinu arust siis polegi hindud, sikhid ja moslemid üksteist ka enne vastastikku tapnud?”
“Postmarksistlikud,” parandas Zeenat mind. “Olgu sotsialismiga lugu kuidas on, see fundamentalismijama on igatahes midagi uut.”
•• Bombay oli kõige sõlmpunkt, seda juba oma sünnist peale. Seejuures on too Portugali ja Inglismaa vahelisest abielust sündinud sohilaps kõige indialikum kõigi India linnade seas. Bombays said omavahel kokku ja sulasid ühte kõik Indiad.
•• Ta [Granada Alhambra] on otsekui ammuse kadunud armastuse pärand; armastuse, mis jääb kestma ka pärast lüüasaamist, pärast surma (---), mälestusmärk meie kõige sügavamale vajadusele, koosolemise vajadusele, piiride kaotamise vajadusele, vajadusele kaotada see, mis piirab isiksust.
Rushdie ja lääne romaan
“Mauri viimne ohe” algab Cabrali saarel, mis meenutab Colombia kirjaniku Gabriel García Márqueze romaani “Sada aastat üksildust” müütilist tegevuspaika Macondot selle alghämaruses. Sarnaselt Márqueze teosega arenevad Rushdie romaani esimesed sada viiskümmend lehekülge perekonnaloona, milles jutustaja Moraes Zogoiby (“Maur”) jõuab üsna põhjalikult tutvustada oma hispaania-portugali esivanemaid ja seda, kuidas tema ema Aurora da Gama tegi “saatusliku” vea, abielludes (samuti Hispaaniast põlvneva) juudisuguvõsa võrse, ärimees Abraham Zogoibyga. “Mauri” jutustama panev Rushdie tunneb oivaliselt lääne kultuuri ja kirjandust. Laurence Sterne’i
“Tristram Shandyst” laenab ta “Mauri” võluvõime edasi anda oma sünnieelseid sündmusi just nii, nagu ta ise oleks nende juures viibinud. Ent sedasama süvapsühholoogilises võtmes teinud Marcel Prousti eeskuju järgimast ta hoidub – tema huvi ei ole hingeeluline.
Kõiketeadev jutustaja pendeldab täiusliku priiusega mineviku ja oleviku vahet ning teab ette sedagi, mis toimub tulevikus. Samamoodi on see “Sajas aastas üksilduses”. Värvikatest detailidest tiinesse kirjelduskangasse põimuvad üksikud tugevalaengulised laused otsekõnes – just samamoodi nagu García Márqueze proosa nendes osades, kus valitseb laiemat sotsiaalset plaani haarav satiir, iroonia või grotesk. (Näiteks jutustus “Suure Ema matused”, vt novellivalimik “Kadunud aja meri”.) Selles on colombialast jäljendanud ühtviisi nii E. L. Doctorow (“Ragtime”) kui ka Rushdie.
Pärast pikka perekonnaloolist sissejuhatust läheb Rushdie/ “Mauri” jutustus üle kunstnikuromaaniks, sest tähelepanu keskmesse tõuseb “Mauri” kunstnikust ema Aurora – loomingule pühendunud vabamõtlejast naine, kes ei pea miskit sotsiaalsetest normidest ega tabudest, elab armuelu üheaegselt mitme mehega ning jätab esialgu mulje, et on sarnaselt Iokastega või “Hamleti” Gertrudiga oma poja hüljanud. Teosel ei puudu feministlik värving.
Romaani viimane kolmandik meenutab kelmiromaani – nüüd pajatab “Maur” omaenda heitlikest seiklustest, tõusudest-langustest, ajutisest kohanemisest kurjaga.
Postkoloniaalne mõte
Moodne ida kirjandus ja kultuuriteadus on sujuvalt kohanenud peamiste lääne suundumustega. Ei ole üksnes nii, et mõnigi “kolmandast maailmast” pärit kirjanik, nagu Rushdie või nigeerlane Ben Okri, on toonud läänest pärit jutustamisvõtete abil XX sajandi viimase veerandi ja XXI sajandi alguse maailmakirjandusse uudseid eksootilisi toone ning pannud aluse ühele mõjukamale postmodernistliku kriitilise diskursuse suunale – postkoloniaalsele kultuuri- ja kirjandusteadusele.
Mõnigi lääne ülikoolides töötav ida-taustaga õpetlane, näiteks Homi Bhabha, Gayatri C. Spivak ja Smriti Srinivas, on postkoloniaalse arutluse sõnaseadekunstis saavutanud meisterlikkuse, millele õhtumaalastel ehk polegi midagi vastu panna.
Väga lihtsustatult räägib üks postkoloniaalse kultuurikriitika peateese kultuuride segunemisest postkoloniaalsel (s.o impeeriumide-järgsel) ajastul, mitmekultuurilisusest, kultuurilisest hübriidsusest. Uuritakse mitmesuguseid psüühilisi komplekse eri sotsiaalsetes kihtides, uuenenud klassivahekordades.
Sedasama teeb Salman Rushdie. Ta tuleb postmodernistlikule kriitilisele diskursusele vastu ja kasutab teadlikult selle sõnavara. “Liiga tark olemine” aga kahjustab kirjanduses loovuse spontaansust. Sugeneb ühtlane distants nii kujutatud maailmaga kui ka lugejaga – hoolimata sellest, et tolle ees laotatakse laiali erakordselt värviderohke jutustuskangas.
Intellekt tapab maagia. Müüt ei tule välja nii loomulikult, sellises poeetilises rütmis, nagu on tulnud “Don Quijotes” või “Sajas aastas üksilduses”. Ometi pakub Rushdie teos rohkesti mõtteainet. Nagu selle lõpuosas selgub, ei hüljanud ema Aurora (= emake India) siiski “Mauri”. Tema maali “Mauri viimne ohe” palimpsestikihtide alt avaneb armastuse igavene kutsung. “Kadunud poeg”, ükskõik kui võõrdunud ta poleks oma emamaast ja kui karm oma müüdi- ja ühiskonnakriitikas, jääb lõpuks ikka otsima Kodu ja Ema.
Elu ja looming
Sir Ahmed Salman Rushdie
sündinud 1947
•• Sündinud Bombays muslimi perekonnas. Kooliharidust sai alguses kodumaal Indias, seejärel õppis Inglismaal Cambridge’i ülikoolis ajalugu.
•• Olnud neli korda abielus, viimane lahutus oli 2007. aastal.
•• Kirjanikumenu saavutas romaaniga “Kesköö lapsed” (“Midnight Children”, 1981), mis sai sama aasta Bookeri auhinna. Tema järgnenud panus postkoloniaalse kirjanduse kaanoni kujunemisse on olnud märkimisväärne.
•• 1987. aastal väisas ta Nicaraguat – selle põhjal valmis raamat “Jaaguari naeratus” (1987).
•• “Saatanlikud värsid” ( 1988) vallandas rahvusvahelise poliitilise skandaali ja seadis ohtu kirjaniku isikliku julgeoleku. Iraani usujuht ajatolla Homeini mõistis Rushdie surma. Iraan pani välja autasu kirjaniku tapjale.
•• 1989. aastal katkestas Suurbritannia Rushdie-afääri tõttu diplomaatilised suhted Iraaniga. Rushdie võeti seejärel Inglismaal poliitilise kaitse alla ja ta pidi oma asupaika varjama. 2005. aastal kordas uus Iraani ajatolla taas Rushdie hukkamise nõuet.
•• Kirjaniku uuematest teostest on piisavalt menukad olnud nii “Mauri viimne ohe” (1995; ee Kersti Unt, 2001) kui ka “Kloun Shalimar” (2005). Viimane sai Indias Crosswordi proosaauhinna.
•• Rushdie on tuntud ka esseistlike ja publitsistlike kirjutiste poolest, milles ta on kinnitanud nii oma rassismi- ja fundamentalismivastasust kui ka ateismi.
•• 2006. aastal sõlmis kirjanik Emory ülikooliga viieaastase lepingu, mis kohustab teda igal aastal kuu aega loenguid ja seminare pidama.
•• 2007. aastal ülendas Elizabeth II Rushdie tema kirjanduslike teenete eest rüütliseisusse.
