Romaaniülikool Saul Bellow “Püüa päeva”


Kuidas püüda päeva: kuidas peaks inimene, ja iseäranis nõrgem isend, hättasattunu, tulema toime rahamooloki türannia alla painutatud, hingelt närtsinud ühiskonnas, nii et temas siiski säiliks inimlikkus.

– Niipea kui jutt läks rahale, muutus mr Perlsi hääl innukusest veelgi teravamaks.  “Noo? Kolmekümne kahe protsendi mees, jah? Või ehk veel kõrgem?” Ta ootas vihjet ega nimetanud arve niisama mokaotsast, vaid tõelise naudinguga. Prrr! Kuidas nad raha armastavad, mõtles Wilhelm. Nad jumaldavad raha! Ilus raha! Püha raha! Asi oli jõudmas niikaugele, et inimesi ei huvitanud enam mitte midagi peale raha. Kui sul raha ei ole, oled sa käkk, käkk oled sa! Korista end siit maamuna pealt!

“No näete,” ütles dr Tamkin võidurõõmsalt muheldes, peaaegu pilkavalt muiates. “Psühholoogiline printsiip on sama. Nad on rikkad sellepärast, et teie pea ei jaga, mis toimub. Aga midagi üleloomulikku siin ei ole, ja kui te natuke raha investeerite ja mõningaid vaatlusprintsiipe järgite, hakkate te ise asja taipama. Abstraktne õpetus siin ei aita. (–––) Et teada saada, mis tunne on olla merevetikas, tuleb vette minna.”

Üks fakt peaks teile nüüd selge olema. Raha saadakse vägivalla teel. See’p see on. Funktsionalistlik seletus on ainuõige seletus. Inimesed tulevad börsile tapma. Nad ütlevad: “Täna tapan ma selle mehe.” See ei ole sõnakõlks. Aga kuna neil puudub tõeline julgus tappa, teevad nad seda ainult sümboolselt. Rahaga. Nad tapavad kujutluses. Arvutamise ja numbrite juures on teatavasti alati tegemist sadismiga. See on nagu peksmine. Piiblis ei lubanud juudid oma arvu üle lugeda. Nad teadsid, et see on sadism.

Need lõigud Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud Saul Bellow’ romaani “Püüa päeva”  eestikeelsest tõlkest sobivad küllap sissejuhatuseks Ameerika kirjaniku romaanidele, milles jutt käib kokkuvõttes ühest ja samast.

Lääne kirjandus kui ulme

Kui toonane viljakas tõlkija, nüüdne poliitikavaatleja Enn Soosaar Saul Bellow’ esimesed romaanid eesti keelde vahendas, loeti meil lääne kirjandust üldiselt nagu mingit ulmet. See oli miski, mis meid ei puudutanud, toimus kusagil kaugel. Meie elasime sotsialismis, kus 1960. aastatel paistis suurte rahvahulkade elu tõesti aina paremaks minevat. Et Moskvast paisati üle maa(ilma) lopsakat sõnavahtu selle kohta, kui kehvalt kapitalismis elatakse, siis muidugi aimati meil, et nii see päris olla ei saanud. No näiteks: romaani “Püüa päeva” peategelasel Tommy Wilhelmil pole õieti sentigi taskus, ta elab aga Broadwayl üsna luksuslikus hotellis Gloriana ja sõidab ringi Pontiaciga, mis isegi vanana olnuks tollal Eesti meeste jaoks ilus unenägu. Ja kui Wilhelm ongi hädas, ei puudu tal võimalus minna õnne katsuma börsile, kus tema tuttava dr Tamkini andmeil võis mõni mees seanahka vedades teenida nädalaga viis või koguni kümme tuhat dollarit. Mida tähendas viis tuhat dollarit 1960-ndate lõpus ühe Nõukogude inimese kõrvule? Tervet varandust! Nõukogudemaal sellist asja ei tuntud. See oli keelatud. Keelatud vili aga on magus.

Tundubki nii, et õige paljud lääne romaanid, mida meil ehk toona loeti muudel põhjustel – näiteks juba ka seetõttu, et nende kirjutamismaneer erines Nõukogudemaal viljeldud üheülbalisest realismist – hakkavad alles nüüd, kui Eesti maitseb lõpuks ise kapitalismi ja turumajanduse vilju, avama oma reaalset tähendust millenagi, mis enam ei ole sugugi ulme, vaid on paljudele meist saanud või saamas igapäevaseks karmiks tõeluseks.

Meil räägitakse varakapitalismist, aga ega see päris nii ikka ole. Varakapitalismist pajatasid oma romaanides Dickens, Balzac ja Zola. Seal on see midagi ajalooliselt kauget, põimunud romantilise hõllandusega, millega sajandi või paari tagune romaan tänapäeva lugejat nii või teisiti kütkestab. Bellow seevastu peegeldab Ameerikat oma vahetus kaasajas, pärast Teist maailmasõda. Tema looming mahub lääne sõjajärgsesse eksistentsialismimaigulisse kirjandusse, kuid ta on vabam, tal pole teeside pateetikat. Ta oskab eritleda inimesi ja olukordi põgusa skeptilise huumoriga, hoides samas alal dramaatilist pinget ja minemata liiga kergeks. Tal on vene kirjanike konkreetsust ja mahlakust, kuid ta ei lasku olu- ega agulirealismi, vaid põimib oma intellektuaalidest peategelaste toel sekka ka “madalama” ühiskonnaosa vaatluse intellektuaalse-filosoofilise arutlusega elu mõtte üle.

Juudilike joonte võlu

Loe veel

Bellow’ kujundeile lisab võlu iidne juudilik joon: tema juutidest peategelased ei põlga ära raha ega maiseid mõnusid, kuid samas unistavad õiglasest ühiskonnast, on mõnetigi ekstsentrilised, neis varjub õrn luulesoon ja igatsus. Arst ja psühholoog dr Tamkin, kes veab Wilhelmi rasvahanke tehinguks börsile, kirjutab luuletusi, väidab, et kõigi ta börsitehingute siht on aidata teisi, räägib kahesugusest hingest, millest üks kehastub armastuses ja luules. Kuigi Wilhelm on oma naise-lapsed maha jätnud, kuuleb ta sealsamas börsil oma naist aastate tagant, teisest ajast, talle ette lugemas luuletust, mille esimene värss kõlab: “Tule siis, Nukrus!” Romaani lõpus satub Wilhelm, keda ta kalestunud rikas isa ei aita ja kelle viimse raha röövivad börs ja dr Tamkin, võõrasse leinarongi, kus teda ta ohjeldamatu nutu pärast peetakse kadunukese lähedaseks sugulaseks.

Muidugi ei ole Wilhelmil, dr Tamkinil ega Saul Bellow’l retsepti maailma kurjuse vastu. Aga nad aitavad elu tundlikumaks muuta. Päev, mida ajendab kasum, libiseb käest. Päev, milles elab armastav hing, on püütav ega kao niisama lihtsalt.

Elust ja loomingust

Saul Bellow

(1915–2005)

•• Sündis Kanadas Quebecis, Venemaalt pärit juudi perekonnas.

•• 1924. aastal asus pere elama USA-sse. Bellow’ noorpõlv möödus Chicagos, hiljem sai ta kodulinnaks New York. Ülikoolides õppis ta antropoloogiat ja sotsioloogiat.

•• Kirjaniku enda tunnistust mööda saavutas ta oma algupärase stiili romaanis “Augie Marchi seiklused“ (The Adventures of Augie March, 1953), mida on peetud üheks XX sajandi kelmiromaani esindusnäiteks. Selle eest sai ta rahvusliku raamatuauhinna.

•• “Püüa päeva” (Seize the Day) ilmus 1956. aastal (eesti keeles 1968. aastal  Enn Soosaare tõlkes).

•• Vahest üldse kõige laiem lugejahuvi on saatnud romaani “Vihmakuningas Henderson” (Henderson the Rain King, 1959; e. k. 2000, tlk Vilma Jürisalu), kuid vaieldamatud tippteosed on “Herzog” (1964, e.k. 1972, tlk Enn Soosaar) ja “Mr Sammleri planeet” (Mr Sammler’s Planet, 1970). Viimati mainitu tõlkis Enn Soosaar tolle aja kohta harukordse kiirusega Loomingu Raamatukokku juba 1973. aastal.

•• Vahetult enne Nobeli kirjandusauhinna saamist (1976) avaldas Bellow romaani “Humboldti pärand” (Humboldt’s Gift, 1975; e. k. 2006, tlk Karin Suursalu).

•• Ligi 90-aastaseks elanud kirjaniku hilisloomest on eesti keeles ilmunud “Vargus” (A Theft, 1989; e.k 1993, tlk Enn Soosaar) ja “Tõeline” (The Actual, 1997; e.k 2004, tlk Lia Rajandi).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare