Romaaniülikool: Selma Lagerlöf “Nils Holgersson”

 (2)

Nagu autor kohe romaani algul viitab – raamatut lugedes tuleb meeles pidada, et see on kirjutatud ka ettelugemiseks –, on Nils Holgersson popsipere laps. Selma Lagerlöfi sünnikodu Mårbacka ise oli vana kirikumõis.

Järelikult tundis kirjanik popse lähemalt kui tervet Rootsit. Mõis polnud jõukas ega suurgi (võrdluseks – luuletuse “Armas isakohakene” autori, Anseküla pastori Martin Körberi kirikumõisal oli maad üle 60 hektari, kolm korda vähem kui Villem Reimanil Kolga-Jaanis ainuüksi metsa) ja oli ajal, mil Lagerlöf romaani kirjutas, müüdud. Niisiis jutustab “Nils Holgersson” popsipoisi vabadusest, millest mõisapreili võis vaid unistada.

Nilsi vabadus näha Rootsit nii kõrgelt kui ka maa ligidalt on aga väga mitmekihiline. Oli seda juba romaani kirjutamise ajalgi. Nilsi seiklused – iga reis, mille puhul ei ole midagi täpselt ette teada, on seiklus – algavad ju sellest, et tal on valida, kas jutlus kirikus või jumalasõna kodus. Teismelise poisi seadmist niisuguse valiku ette võib tõlgendada kui ajastuomast kõhklemist protestantlikus dogmaatikas ja see kõhklemine polnud sugugi ainult Rootsi-sisene.

Nende semiootilise sõnavara entusiastide jaoks, kes lotmanlikku mõtlemisviisi ikkagi ei valda, oleks väga peibutav öelda, et Nils Holgersson on pandud oma maad (ta ei tea ju veel, et see on tema riik; ta on hingeke, mitte kodanik) nägema taevastest avarustest ehk ülevalt ja piklikult maalapilt kivise mulla pealt ehk alt. Seda igipõlist vastandumist (ehk binaarset opositsiooni) võiks kõrvaldada ainult küünik, mida Lagerlöf ei ole. Tema  näitab, kuidas olemine on kategoorilisem kui unistuste paindlikkus.

Teise kihi moodustab Rootsi avastamine. Nils Holgersson ei lenda hane seljas niisuguse tarkusega nagu maa peal 30-aastane filoloogiadoktor Mihkel Veske, kes aastal 1873 hõiskas: “Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt...?” Rootsi otsis ennast eelviimasel sajandivahetusel kõikjalt, sest kogu Euroopa kääris ja eriti noorsoo jaoks polnud sugugi selge, mis jääb püsima.

1905. aastal sündis Norra kuningriik ning esimene oma kuningas Haakon VII pärines Taani kuningakojast (oli hilisema kuninga Christian X noorem vend). Monarhistliku võimu ehk teiste sõnadega meie kuninga mõttes ei olnud Rootsi enam kogu Skandinaavia poolsaar Norra merest Taani väinadeni, vaid ainult selle idasem pool. Euroopa ämm, Taani kuninganna Louise oli surnud 1898, Euroopa vana-

ema, kuninganna Victoria suri 1901, Euroopa äi, Taani kuningas Christian IX suri 1906. Monarhism murenes, aga privilegeeritud pärilus on ju monarhismi alus.

Ongi mõtlemapanev, et hane turjale mahtuv Nils ei mõtle nagu lojaalne rojalist. Oma vanuses ei tohiks Nils loomi enam karta, kuid kõik ei ole talle ühtviisi tuttavad. Ent hani, oma tähtsusest väga teadlik lind, kes võib olla kurjem kui pehmeloomuline pontu, on Nilsile siiski lähedasem kui kuninglik õukond. Võib-olla peitub siin Selma Lagerlöfi irooniat monarhismi range, kuid ka inimlikku vabadust piirava korra suhtes. See, millele tuleb tema järgi olla truu, on Rootsi kui maa, mitte võimukandja ajalikkus.

Leidub kolmaski kiht, nimelt Rootsi avastamine tema ajaloo kaudu. Esimene linn, millega Nils kokku puutub, on Karlskrona sadamakoht Läänemere (rootslastel Idameri) läänepoolel. Mitte pealinn riigis, vaid tugikoht ühe mere valitsemiseks.

Selma Lagerlöf polnud omaaegsetest kirjanikest sugugi esimene, kes jõudis Rootsi suuruse juurde, aga kui Verner von Heidenstam (1859–1940) kirjeldab oma romaanis “Karli poolehoidjad” (1897–1898; eesti keeles “Karl XII sõjakaaslased” (1937)) Rootsi aega valitud inimeste ja epohhi olulisuse kaudu, siis seab Lagerlöf esikohale hoopiski tavalise inimese epohhist sõltumatult. See pole väike inimene hilisemate saksa eks-

pressionistide tähenduses (inimmassi üks element), vaid argitegelane, kellele hani on arusaadavam kui suurtükid ja sõjalaevad. Ses suhtes on Selma Lagerlöf antiaristokraat, keda suurriiklik minevik maapealses olevikus ei rahulda, sest see pole praktiline.

Loe veel

Mõnd asja me enam kindlaks ei tee. Asta ja Kalju Lepiku kodus Rågsvedis, nende elutoas, toakeses, kus Kalju Lepik vanemana magas, ja tema kabinetis leiduvad kõik olulisemad rootsikeelsed käsiraamatud rootsi ja maailma kirjanduse kohta. Meil ei tulnud kunagi jutuks, kui hoolikalt Kalju Lepik neid läbi töötas. Samamoodi jäi jutust välja ka see, kui vanalt luges temasugune “Nils Holgerssoni”. Usutavasti alles pärast seda, kui oli Rootsit juba tundma õppinud. Kas tema jaoks oli Lagerlöf naiivne või õpetas siiski midagi säärast, mille peale eesti pagulased ei osanud tulla?

Eesti kirjanduses “Nils Holgerssoni” analoog puudub. Selle asemel on meil tänu Heino Pedusaarele ja ajakirjale Akadeemia Nilsi reisist täiesti erineva teekonna kirjeldus märksa varasemast ajast. Mõtlen katkendeid Carl von Linné ”Rännakust Lapimaale” (1732; Akadeemia 2007, nr 5, lk 923–966). Ent Linné matkab nagu taimeuurija. Lagerlöf tahab, et laps õpiks rändama.

Lagerlöfi Rootsi ja meie

•• Eestikeelsel lugejal on imeline võimalus võrrelda seda, millest jutustab Selma Lagerlöf, meie inimeste loodud kirjeldustega.

•• Ringlennul ümber Rootsi jõuab Nils nimelt ka metsasoomlaste juurde, kelle asuala lõunapiir jääb Vänerni järve kanti. Esimene eestlasest uurija, kes nende juures käis, oli pagulaseks saanud prof Julius Mägiste (1900– 1978), töökas läänemeresoome keelte uurija ja etümoloog. Tema viibis nois paigus 1947–1951 ja avaldas hiljem mitu köidet sellealaseid murdetekste ja kohanimekäsitlusi.

•• Suvel 1949 ja uuesti sügisel 1954 uuris metsasoomlasi prof Ilmar Talve (1919–2006), kes kirjutab oma matkadest autobiograafia teises osas, raamatus ”Kutsumata külaline” (1998). Lk 166–170 ja 219–221 põhjal on õpetlik kõrvutada, kuidas näevad sama piirkonda ja sama rahvast kirjanik, kes polnud õpetlane, ja õpetlane, kes oli ühtlasi ka kirjanik. Kirjaniku puhul teismeline õhust, õpetlase puhul magister maa peal.

Elust ja loomingust

Selma Ottilia Lovisa Lagerlöf

(20. XI 1858  Mårbackas —

16. III 1940 sealsamas)

•• Pärines Kesk-Rootsist Värmlandi maakonnast. Sai koduse kasvatuse.

•• 1881-1882 tütarlastegümnaasium Stockholmis, 1882-1885 kuninglik pedagoogium sealsamas, 1885-1895 rahvakooliõpetaja Landskronas.

•• Tema loomingust, mida on mõjutanud kohalikud pärimused ja muistendid, on tuntud ka romantiline romaan “Gösta Berlingi saaga” (1891; eesti keeles 1939, 1958, 1971, 2006), mis kujutab tugevate iseloomude ja kirgedega inimeste võitlusi enda ja oma saatusega.

•• Lisaks kuulub tema pagasisse romaan “Jeruusalemm” (ee 1936, 1997), mille tegevus toimub 19. sajandil Rootsimaal ja kirjeldab ärkamisliikumise teket ja rootslaste väljarändu Palestiinasse. Teosest tehti 1996. aastal ka ekraniseering.

•• Eesti keelde on tõlgitud ka tema romaanid “Anna Svärd” (1940), “Charlotte Löwensköld” (1937, 1994), “Löwensköldi sõrmus” (1940), “Helga” (1910), “Hüljatu” (1931, 1939), “Kindrali sõrmus” (1927) jt.

•• “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi” (ilmus Rootsis 1906-1907, eesti keeles 1911, 1932, 1958, 1971, 2006). Romaan on tõlgitud enam kui 40 keelde.

•• 1907. aastal valiti Lagerlöf Uppsala ülikooli audoktoriks, 1909 sai esimese rootslase ja esimese naisena Nobeli kirjandusauhinna ning 1914 valiti Rootsi akadeemia liikmeks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare