Winston Churchilli mälestused “Tormihoiatus” (tlk Henno Rajandi 1995) tolle ajastu tundmaõppimiseks paraku ei sobi, kuigi Churchill oli viktoriaanluse kasvandik. Mõnikord on viljakas süveneda ajalukku aga hoopiski tema vastaspoolelt. Sellist võimalust pakub George Bernard Shaw (1856–1950) “Pygmalion” (1912, ee 1972), lustlik näidend sellest, kuidas prügivedaja tütrest tehakse naine, “autoriteks” sõjaveteran ja memmekast professor (kui Shaw seab esikohale naise tegija, siis muusikalis “Minu veetlev leedi” asub esikohale naine ise).

Naise tegemine

Kas Tess on shawlikus mõttes tehtud? Pigemini näitab Hardy seda, kuidas alateadlikult teeb Tess ennast ise, ent olud ei jäta talle vabadust. Romaani lõpuks saab Tessist tapja, kes seejärel võtab aegamisi karistuse omaks. Erinevus Tolstoi “Anna Kareninast” (EPL 11.01) on väga selge: Anna karistab ennast ise. Tess ei ole iseenesest samavõrd teadlik küllalt lihtsal põhjusel: tema seisuslik päritolu pole galeriiline – säärane, et riputad oma esivanemate paraadportreed järjest seinale. Tess on maatüdruk, kes teab igapäevase leiva hankimisest ja lehmadest põhimõtteliselt rohkem kui teoloogilistest vaidlustest näiteks seeüle, mis on predestinatsioon ehk ettemääratus.

Tuglas osatab ettemääratust sarkastilisemalt: fatalism teise naha kulul. Tess niimoodi ei oska, sest temataolise jaoks oleks täiesti loomuvastane elada teadmises “minu päralt on kättemaks” (vrd 5 Mo 32; 35). Öelda Tessi kohta, et ta on puhas, võib tähendada ka, et Hardy järgi puuduvad Tessil intellektuaalsed “pahed”, näiteks leidlikkus olla kaval (mida Shaw’ Eliza kahtlemata on).

Niisugused pahed ehk normi teispoolsus oli Victoria ajastu argipäev enam-vähem samal kombel nagu praeguses Eestiski. Ka meil on tihtipeale jõukohasem olla salakaval või teisisõnu topeltmoraalne, sest selle välistamine on enamasti äärmiselt kurnav. Kuivõrd Hardy kujutabki oma nimikangelast ja peategelast kui olemise alamat, kelle elukäik jääb moraali ja topeltmoraali vahele, siis saab väita, et ses võtmes on Hardy õigupoolest ka viktoriaanluse kriitik, skeptik müüdavuse suhtes.

Eneseteostus võiks olla alati ideaal, kui ta ühtlasi oleks üldine hüve. On mõeldav, et Hardy kahtles selles ja D’Urberville’ide Tess ongi vastav illustratsioon. Säärast järeldust toetab tõsiasi, et Hardy on oma romaanis ennekõike kirjeldaja, s.t Tess on meile antud eemalt, ta ei ole meie keskel vahetult endana. Kui oleks, siis missugusest hetkest alates algaks Tessi minajutustus? Võib-olla karistuse lävest?

Sel juhul tekib aga alati küsimus vea algusest. Vaevalt on võimalik kinnitada ühemõtteliselt, et Tess tegi ennast valesti. Ainult et Hardy ei ründa keskkonda. Ta on ettevaatlik psühholoog, mitte naturalist nagu tema eakaaslane mandril – Émile Zolá.

Sentimentaalne romaan?

Kirjandusloo periodiseerimine vooluloolise hierarhia järgi (nt enne romantism, millalgi hiljem sümbolism) ei selgita ilmaski, kuidas saab Homeros olla täiuslik ammu enne mis tahes “isme”. Lugeja, kelles D’Urberville’ide Tess äratab esmajoones kaastunnet, pole sugugi tingimata primitiivne. Tess on naine, kes ei sobi hea saatuse kontseptsiooni alla, ja olla inimesena tema poolel on täiesti loomulik. See võib tähendada nukrust, liigutatust ning isegi haledust.

Ometi ei lähe Hardy Tessi kujutades niikaugele kui Laurence Sterne (1713–1768), Sutton-on-Foresti kirikuõpetaja ja Yorki prebendaar, kelle jutustus “Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia” (1768, ee 1972) lõpeb just hetkel, mil mees hakkab kobama naist. Sterne on niisama vallatu kui Tobias George Smollett (1721–1771) oma romaanis “Roderick Randomi seiklused” (1748, ee 1957), kus kogu lugu päädib juba sellega, mis saab pärast seda, kui mees ongi naist kobanud.

Nende eelkäijate kõrval on Hardy märksa, võrreldamatult vaoshoitum. Võib-olla on see lõiv viktoriaanlusele, mil leskkuninganna valitsemise ajal valitses samasugune emotsionaalne surutis kui näiteks president Urho Kekkose aegu Soomeski. Ka Hardyt võib tõlgendada sentimentaalsena, ehkki vooluloolise dogmaatika järgi pidanuks sentimentalism olema ammugi ületatud.

Kuid sentimentalism polegi olnud eeskätt ajaviide koos taskurätiga. Tüpoloogiliselt on ta meeldetuletus sellest, kuidas tunded tekivad ratsionaalsest mõtlemisest lahus, kusjuures  inimene ise ei oska siin kohtumõistja olla.

Elu ja looming

Thomas Hardy

2. VI 1840 Stinsford, Dorchester - 11. I 1928 Max Gate, Alington Avenue, Dorchester

•• Ehitusmeistri poeg, hiljem ise mitmel pool kaasarhitekt

••  1848-1850 kodualevi koolis, 1850-1856 koolis Dorchesteris

•• 1862-1867 Londonis. Pärast seda pendeldanud Londoni ja Dorchesteri vahet.

•• 1885 kodu Max Gate’is

Teoseid:

•• “The Poor Man and the Lady” (1867), “Under the Greenwood Tree” (1872), “Far from the Madding Crowd” (1874), “The Return of the Native” (1878, ee 2000, tlk Helga Kross), “The Mayor of Casterbridge” (1886, ee 1988, tlk Kersti Unt), “Tess of the D’Urbervilles” (1891, ee 1979, tlk Helga Kross ja Minni Nurme), “Jude the Obscure” (1895), “Wessex Poems and Other Verses” (1898), “The Dynasts I–III” (1904-1908), “Moments of Vision” (1919)

Ajastute lahknevusest

•• Inglismaa viktoriaanlikule ajastule vastavad meil ärkamis-aeg Aleksander II tiiva all, Aleksander III venestamisaeg ja Vene impeeriumi põhjaminek Nikolai Verise ajal. Umbkaudu veerand sajandit Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimeste köidete ulatuses. Ei Vargamäe Krõõt ega Mari ole aga kuidagi tessilikud.

•• Ometi on tollane epohh pärandanud meile neli väga inimlikku kirjavahetust. Ajalises järgnevuses: Jakob Hurt - Eugenie Hurt alates 1866. aastast; Lydia Koidula - F. R. Kreutzwald 1867-1873; C. R. Jakobson – Julie Thal 1870-1874 ja Juhan Liiv - Liisa Golding 1885-1893. Koidula ei jaksa talitseda valu maailma pärast, kuid kõigis teistes kirjavahetusteski on maailm suurem kui rada tare eest aidani ja kaevule.

•• Aastal 1891 vaatas Eduard Vilde andekus tema naljajuttudest juba ettepoole. See andis talle õiguse kirjutada: “Tõsine kirjanik, kellel tõesti kirjaniku silm, vaimu tundmine on, pruugib aga pihu kodurahva elusse pista ja ta tõmbab alati suure saagi välja. Kes otsib, see leiab, aga otsija peab ka otsida ja leida o s k a m a - seep see on!” Oleks Hardy saanud seda Postimehes ilmunud artiklit lugeda, küllap oleks ta möönnud, et vanuse poolest talle pojaks sobinud Vildel on õigus. Iseasi, et Vilde naistegelased on alati lihtsamad. Vilde ei tee naist. Tammsaare teeb, kuigi pole Hardy õpilane.