Romaaniülikool: Thomas Mann “Doktor Faustus”


Tekstina on “Doktor Faustus” kirjutatud ilma n-ö loomingulise puhkuseta – ent siiski kõhklemisi. Mõnevõrra avab romaani sünnilugu Manni hilisem teos, mis originaalis kannab pealkirja “Die Entstehung des Doktor Faustus. Roman eines Romans” (1949).

Eesti keelde võiks seda tõlkida kui “Doktor Faustuse” genees”, kui poleks alapealkirja. “Romaan romaanist” pole seesama, mis romaan romaanis või ka novell novellis (vrd Tuglase “Arthur Valdes”, 1916). Ehkki Manni selle teose aineks on ta enese romaan, jutustab ta sellest mitte kui kirjandusloolane, vaid kui kirjanik, kellele meeldib olla ka ise tegelane. Niisiis peab lugeja, kes tahab “Doktor Faustust” lugeda mõtiskledes, minema teda kommenteerivast romaanist süvemale.

Liiati kuna see pole dokumentaalne. Nimelt lõpeb teos tõdemusega, et korrektuuri lugemisega sai “Doktor Faustus” valmis ja algas tema iseseisev elu. Nii lihtne see polnud, sest Thomas Mannil tekkis terav vastasseis helilooja Arnold Schönbergiga (1874–1951), kellele tundus, nagu oleks “Doktor Faustus” tema biograafia, kusjuures halb. Tegemist on vääritimõistmisega alates tõsiasjast, et Leverkühni elu on romaanis lõpetatud, ent Schönberg elas edasi. Mann püüdis asja selgitada romaani tekstile hiljem lisatud märkusega ja mitmes erakirjas ning palus Schönbergilt vabandust, kuid haav jäi.

Kas me teame, mis on patt?

Mis tahes kunstilise teksti ees on lugeja alati nagu koolipoiss – iseasi, kas ta seda tunnistab – ja pealegi võib ka tavaline naakmann olla väga leidlik. Tahab ta seda või mitte, kuid arvestada tuleb tal vähemasti kuut asjaolu. Need on 1) ajastu, mil teos on kirjutatud; 2) autori isik; 3) teose ajalooline valmimiskäik; 4) tema varasema seletamise kogemus; 5) teksti poeetiline tehnoloogia ja 6) teose funktsioon lugeja enda jaoks. Viimasest alustades: kas meil Eestis on kolmanda aastatuhande algul vaja teha oma südamele ja mõistusele selgeks, mis on patt? Spontaanselt vastaks “Jah, on!”, aga miks seda siis ei tehta, sest vastasel korral me peaksime nägema ka patukahetsust, mis tähendab alati allumist teatavale keelule ja lunastamist? Niiviisi tõlgendades on igasugune patt ennekõike võlg. Kas see kustutatakse tegudega või alandliku käitumisega, oleneb iga inimese võimalustest, kuid sellise võla kustutamine peab olema näha. Tartu ülikooli eesti kirjanduse dotsent Ants Järv jutustas kord, kuidas tema kodus käisid enne oma surma, juba raskesti haiged olles vabandust palumas kaks ta ülikoolikaaslast. Mõlemad väga tuntud inimesed, kellest pattu ei oska oodata. Kui paljud meie hulgas võiksid jutustada midagi sel-list?

“Doktor Faustust” tekstina kirjutades oli Thomas Manni jaoks patu probleem aktiivselt  olevikuline ning samas hoopis teistsugune kui XX sajandi algul, kui ta tegeles Nietzsche saatusega, mida võib käsitleda kui üht selle romaani embrüot. “Doktor Faustus” on sündinud paguluses ajal, mil Teise maailmasõja käik muutus kolmanda võimuriigi kahjuks, lõhestades niiviisi maailma, Euroopa, Saksamaa ja sakslased. Argiaskeldustes mitte nii väga filosoofiliselt, aga paljude mõelda oskavate inimese sisemuses tekkis kaks küsimust, mis on kordunud ka hiljem: kes on süüdi ja kes vastutab? Kumbagi küsimust pole päris õige tõlgendada ainult traagilisena, sest üks pääsetee olemise ummiklainete matva surve alt on ikka ja jälle eepiline naer, oskus kummastada maailma anekdoodist isikupärasemalt ja põhjalikumalt. Thomas Mann ei olnud eepilise naeru isa, ta lihtsalt jätkab traditsiooni. Kõige lähemalt tundis Mann seda traditsiooni ehk just Nietzsche loomingu kaudu, Homeros ja Goethe pigem taustaks kui allikaks.

Mann ei loe moraali

“Doktor Faustuses” algab eepiline naer juba kompositsioonist: Adrian Leverkühni eluloo jutustab meile mitte muusa nagu Homerosel, vaid Homerost lugenud iroonilisevõitu pedagoog, kelles ei puudu tahtmine olla teistest targem ja kes on seega ülejäänud maailmast veidi üle. Ta meenutab, et on klassikalist filoloogiat tundma õppinult (nagu Nietzsche!) humanitaar, kes erinevalt reaalteaduste vallas liikujast võib alati olla nii õpetaja kui ka kasvataja (seda viimast reaalteadlane tema järgi olla ei saa).

Loe veel

Seega läheneb dr. phil. Serenus Zeitblom oma ülesandele jutustada nagu koolipapa inimese olemusest niisuguse näite varal, mida ta enda arvates väga hästi tunneb, juba ette aksiomaatiliselt. Kas ta on renessanslikult vaatekohalt skolast, igavuse isa? Ei, sest ta tegeleb – tõsi, nagu kõik vanad pedagoogid ja edevad peaministrid, pisut patravalt – küsimusega, mis saadab inimkonda algusest peale: kust läheb mis tahes korrapäras suletuse ja avatuse vaheline piir?

Thomas Mann ei loe meile ühemõttelist moraali sellest, kuidas surm tõmbab oma piirid nii ehk teisiti. Oleks see nii, puuduks “Doktor Faustusel” moto. Niisiis jääb romaani raamistik Dante ja Schönbergi vahele, Thomas Mann ise keskel.

Motiiv, mis kord on, kuid mõnikord puudub

••  “Doktor Faustus” algab tsitaadiga Dantelt. Tema, kes ta “Jumaliku komöödia” autorina lõi fantaasiarikka minajutustaja, laseb tollel “Põrgu” alguses leida hea õpetaja, roomlaste klassiku Vergiliuse.

••  Õpetajast üksi ekslejale aga ei piisa ja nii ta pöördubki muusade poole – et ka need aitaksid. Muusadelt palus abi juba Homeros, see motiiv on kirjandusega umbes ühevanune. Mann ei uuenda seda, vaid seob ennast nõnda nii antiigi kui ka keskajaga.

Uuendajaks eesti kirjanduse mastaabis oli huumorimeelne Faehlmann, kelle sõnastatud algus “Kalevipojale” rõhutab mitte muusa naiselikku ülevust, vaid laulujumala ärilist jõukust: “Laena mulle kannelt...” – mõttekäik, mis olnuks Horatiusele täiesti võõras. Meie rahvuseepos on kirjutatud niisiis vaese mehe alamas seisuses.

••  Alandlikkust muusade ees, ent mitte sellega leppimist tunnistas Juhan Sütiste (“Arm”). Seevastu Hando Runnelil tuleneb luuletaja väljavalitus temast enesest: “Kel on laulud laulda ...”. Aastaid enne Runnelit lahendas August Sang sama küsimuse aga hoopiski paradoksaalsel viisil. Temal (“Eile öösel”, 1958) kingib loomisrõõmu jumalanna asemel Kondimees, kes selles luuletuses mõtleb väga sotsialistlikult!

Elust ja loomingust

Paul Thomas Mann

6. VI 1875 Lübeck —

12. VIII Kilchberg

(Zürichi lähedal)

••  Isa poolt sakslane, ema poolt Brasiilia juurtega

••  1893 lõpetas Lübeckis gümnaasiumi

••  1893–1933 elas Münchenis

••  1905 abiellus juudi päritolu Katia Pringsheimiga. Neil oli kuus last: Klaus, Erika, Golo, Monika, Elisabeth ja Michael.

••  1929 sai Nobeli preemia

••  1933 emigreeris Sˇveitsi Küsenachti

••  1939 emigreeris Ameerika Ühendriikidesse, algul Princetoni, hiljem Pacific Palisade’i

••  1952 kuni surmani elas Sˇveitsis Kilchbergis

••  Tal oli suvemaja Leedus Nidas

••  Teosed: “Der kleine Herr Friedemann” (1897), “Buddenbrooks. Verfall einer Familie” (1901, ee “Buddenbrookid: ühe perekonna langus”, 1936 ja 1993, tlk Jaak Kangilaski), “Tonio Kröger” (1903), “Königliche Hoheit” (1909), „Der Tod in Venedig” (1912, ee “Surm Veneetsias”, 1998 ja 2005, tlk Heli Mattisen), „Betrachtungen eines Unpolitischen Herr und Hund” (1918, ee “Peremees ja koer”, 2003, tlk Eve Sooneste ja Heli Mägar), “Der Zauberberg” (1924, ee “Võlumägi”, 1937–1939 ja 1995, tlk Marta Sillaots), “Mario und der Zauberer” (1930, ee “Mario ja võlur”, 1982, tlk Vilma Jürisalu), “Joseph und seine Brüder” (1933–1943), “Lotte in Weimar” (1939, ee “Lotte Weimaris”, 2001, tlk Leo Metsar), “Doktor Faustus” (1943–1947, ee 1987, tlk ja järelsõnastanud Helga Kross), “Das Gesetz” (1944, ee “Seadus”, 1975, tlk Lii Ojamaa, järelsõna Ülo Tedre), “Meine Zeit” (1950), “Der Erwählte” (1951), “Bekenntnisse des Hochstaplers Felix Krull” (1954, ee “Seikleja Felix Krulli pihtimused”, 1959 ja 1995, tlk Edgar Oissar)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare