Romaaniülikool: Thornton Wilder “Märtsi iidid”
[Caesari päevik-kirjast] Ma olen toonud maailmale rahu. Ma olen kinkinud Rooma seaduse hüve loendamatutele meestele ja naistele. Trotsides ägedat vastuseisu, tahan ma neile nüüd kinkida ka kodanikuõigused. Ma panin maksma uue kalendri ja meie päevi korraldab nüüd päikese ja kuu liikumiste töökõlblik arvestus. Ma sean asju nii, et maailm saaks ühtlaselt toidetud. Minu seadused ja laevastik tasandavad ebaühtlased saagid ja ülejäägid ühiskonna vajaduste kohaselt. Tuleval kuul kaotatakse nuhtlusseadustikust piinamine.
[Caesari päevik-kirjast] (---) üks asi, mida ma siin ilmas kõige enam kadestan, on anne, millest võrsub suur luule. Möönan, et suurtel luuletajatel on võime üksisilmi jälgida kogu elutervikut ning viia see, mis on nende sees, kooskõlla sellega, mis on nendest väljaspool. (---) Väejuhist ja riigivalitsejast üksildasem on vist ainult luuletaja, sest kes võib talle nõu anda selles lugematute valikute ahelas, millest vähehaaval saab luuletus. Just selles mõttes seisneb vabadus vastutuses.
[Caesari päevik-kirjast] Leidku iga naine iseenda sees oma jumalanna üles – selline peaks olema nende rituaalide tähendus.
Rõveduse väljajätmine oleks esimene samm selle eesmärgi poole. Olgu meil vähemalt õigus usundi kohta öelda, et see tähendab iga kehaosakese hingestatust meie mõtte läbi, mitte aga meie mõtte orjastamist keha poolt ja uppumist sellesse. Sest esmane jumalik atribuut meie ümber või meie sees on meie mõte.
Saatesõnas Thornton Wilderi menukaima romaani “San Luis Rey sild” eestikeelsele tõlkele märgib Enn Soosaar, et Wilderit on ühekülgselt ala- või ülehinnatud. Filosoofilis-sümbolistlik alltekst kahandab Wilderi teoste spontaansust, samal ajal oleks liialdus otsida temas prohvetit, kes teab ajaloo kõigile sõlmküsimustele vastuseid.
Wilder ja Kross
Midagi on ses mõttes lähedast meie Jaan Krossiga. Seda enam, et mõlemad liiguvad sügavuti ajaloos, seal end ehk kodusemaltki tundes kui oma elupäevades. Kuigi “Märtsi iidide” lühikeses eessõnas Wilder kinnitab, et ajalooline rekonstruktsioon ei kuulunud tema romaani põhitaotluste hulka, on teos ometi nauditav kahe tuhande aasta taguse Rooma eluolulistegi seikade mitmekülgse esilemanamise poolest.
USA noorte kirjanike eredast plejaadist, kes kerkisid esile kahe maailmasõja vahel, on küllap Wilder ja Dos Passos need, kel jäi Nobeli kirjandusauhind kõige ebaõiglasemalt saamata. Teise maailmasõja järel mängiti paljudes maades menukalt näidendit “Meie linnake”, Wilderi tähtsamad teosed anti varakult välja kõigis suurtes ja mõnedeski väiksemates keeltes.
Nobeli auhinna said tollal, kui see võinuks minna Wilderile, USA kirjanikest William Faulkner (1949), Ernest Hemingway (1954) ja John Steinbeck (1962). Kõik eeskätt tänu romaaniloomingule. Wilderit tõmbas aga ligi teater. “Märtsi iidid” ei sobiks lavastamiseks põrmugi vähem kui näiteks Jaan Krossi “Pöördtoolitund” või mõni muu romaanina loodud teos. Et kõrvaltjutustamist asendab tegelaste (sise)kõne, siis on sellised teosed lugemiseks mõneti ebamugavad, vajavad suuremat sisseelamise pingutust.
Sarnaselt Ene Mihkelsoni “Ahasveeruse unega” mängib Wilder “Märtsi iidides” ühe ja sama tragöödia eelloo läbi mitu korda iga kord ajas natuke kaugemale tagasi minnes ja ette haarates. Muidugi on Caesari päevikud ja teiste tegelaste kirjad, mille kaudu romaan ja tragöödia end avavad, Wilderi väljamõeldis. Ent tõsiasjaks jääb seegi, et kui me tänapäevast vaadates soovime möödaniku suurisiksusi ja nende tegusid mõista-hinnata, ei rahulda see andmestik, mille on toonud päevavalgele arheoloogid, ajaloolased ja teised, kes üritavad tugineda faktidele.
Caesar ja Kristus
Faktid ei toida meie hingevajadusi. Inimkonna teadlikum osa on läbi aegade ahminud sõnumeid prohvetitelt, usukuulutajatelt, luuletajatelt. Kui mõni väidab, et tänapäeval see nii enam ei ole, siis ta eksib. Pigem on asi selles, et meile pole antud elada samas õhustikus Gaius Julius Caesariga või tollest vaid sada aastat hiljem sündinud Jeesus Kristusega. Uusi Caesareid ja Kristusi pole (veel) ilmale tulnud. Hilisemad diktaatorid on olnud Caesari karikatuur, Kristuse hinge- ja vaimusuuruse lähedusse pole uuemate aegade pühameeste enamik pääsenud.
Hingelis-vaimse pideme otsing ühiskondades ja riikides ongi ehk “Märtsi iidide” peateema. Wilder näitab, kuidas polüteismi ja selle riituste küljes rippuv preesterkond kaotas jalge alt vaimse pinna ja kuidas see juhtis ühiskonda pööramatult langusele. Võib-olla oli Caesar Kristuse eelkehastus? Nagu Kristus, tundis Caesar inimest rohkem kui keegi teine enne teda – ehk just sellepärast, nagu muide Wilder näib rõhutavat, et inimene Caesari käsitluses ei samastunud mehega, vaid kaasas mehega peaaegu võrselt naist, koolutamata samas naist tavapärasesse mehelikku mõttemudelisse, jättes talle vabaduse mehest erineda. Caesar toetas Hea Jumalanna tseremooniaid. Koos Kristusega tuli lääne kultuuri naine, jumalaema. Ülekohus on vaid, et teoloogide meesvägi jättis ta järgnevalt püha kolmainsuse müsteeriumist välja.
Caesari ja Kristuse mõistmiseks on vaja õilsameelsust – selle tunnistamist, et on suurvaime, kellele sobib ka demokraatia seaduste mõistuspärastes raames teha erandeid. “Märtsi iidid” võiks olla kosutav kodulektüür kõigile maailma poliitikutele – eeskätt ülluse koolina.
Elust ja loomingust
Thornton Wilder
(1897–1975)
•• Sündnud Wisconsini osariigis Madisonis ajakirjaniku ja poliitiku pojana.
•• Hariduse sai Ohios Oberlini kolledžis ja Yale’i ülikoolis, mille lõpetas 1920. aastal.
•• Esimeses maailmasõjas teenis rannakaitse suurtükiväes, lahingupiirkonda jõudmata.
•• Vaimses kujunemises oli otsustav viibimine arheoloogiastipendiumiga Roomas.
•• 1920-ndatel tegutses Wilder muu hulgas prantsuse keele õpetajana. 1926. aastal sai ta Princetonis magistrikraadi. Seejärel teenis ta elatist kirjandusõppejõuna Chicago ülikoolis.
•• Sõprusvahekorras Hemingway, Joyce’i, Freudiga.
•• Teises maailmasõjas oli lennuväe luureohvitser, sõja lõpu eel tõusis kolonelleitnandiks.
•• Looming. Wilderi esikromaan oli “Kabala” (1926). Samal aastal ilmus esiknäidend “Pasun hüüab”.
•• Menu saabus romaaniga “San Luis Rey sild” (1927, Pulitzeri auhind; ee 1975, tlk Enn Soosaar), mille sündmused toimuvad XVIII sajandi alguse Peruus.
•• Antiigiteemaline oli romaan “Naine Androse saarelt” (1930), esimest korda käsitles Wilder nüüdisaegse USA tegelikkust romaanis “Taevasse olen teel” (1935).
•• Menukaim näidend “Meie linnake” ilmus 1938. aastal. Kõrgelt hinnatud on samuti näidendit “Üle noatera” (1942).
•• Teise maailmasõja järgsetest Wilderi teostest on tunnustatuim “Märtsi iidid” (1948; ee 1983, tlk Henno Rajandi, E. Soosaare pikema saatekäsitlusega), ent laiema publiku seas on Wilderile suuremat kuulsust toonud jantlik näidend “Kosjasobitaja” (1955). Sellel põhineb ülipopulaarne muusikal “Hallo, Dolly!” (1964).
•• Wilderi hilisteostest on eesti keelde jõudnud poolautobiograafiline “Theophilus North” (1973, ee 1995, tlk Victoria Traat).
