Romaaniülikool: Vladimir Nabokov “Kutse tapalavale”


Metafiktsioon, autori pihtimus sellest, kuidas ta end kunstilist teksti luues parajasti tunneb, võib olla nii vorm kui ka printsiip.

Vorminäiteks sobib Toomas Raudami järelsõna “KS. Kõhklev essee heitlusest ajaga” Vladimir Nabokovi “Läbipaistvate asjade” eesti tõlkele (1992). Selles kirjeldab ta niisuguse saatesõna kirjutamise võimalusi ja oma valikuid. Lühidalt – teeb ka iseendast ühe tegelase. Paljudel juhtudel väljaspool saatesõnu teeb iseendast tegelase Madis Kõiv.

Printsiip avaldub isegi Dumas’ “Kolmes musketäris”, näiteks peatükis “”Punase tuvimajakese” kõrts”, kus autor tunnistab, “et meie ei kavatse kirjutada /La Rochelle’i/ piiramise päevikut, vaid vastupidi, esitame ainult need juhtumid, mis on seotud meie poolt jutustatud looga, piirdume vaid paari sõnaga”. Vormis on autori kujund nähtaval kogu aeg, printsiibis esineb ta episoodiliselt. Nõnda ka romaanis “Kutse tapalavale”, kus seda markeerib juba teise lõigu algus: “Niisiis, me läheneme lõpule. Parempoolne, veel alustamata romaani osa, mida me keset lugemise mõnu põgusalt näppisime...” Eesti keeli on metafiktsioon seega jutustamiskunsti kommenteerimine sellesama kunsti sees. Teist järku mina. Umbes nagu Mustjala pulmalauludes vastalise kohta: “Mis sa muidu laulu solgid, / sul on paljad laulujulgud!”

“Kutse tapalavale” ei ole romaan surmast. Oma musketäri-sarjas kirjeldab Dumas hukkamist vähemasti kaks korda ja surma tulekut kolm korda – ehkki mitte nii põhjalikult, nagu seda teeb Roger Martin du Gard (1881–1958) romaanis “Perekond Thibault”. Tapmisi esineb Dumas’l rohkem, kuivõrd see kuuluski musketäride töö juurde. Ühes hilisemas episoodis juba vananev d’Artagnan kahetseb, et tapmise-aeg on möödas, teises ütleb ta otse: “Alati kummitas meid surm, sõda tegi meid karmiks ja kardinal sundis meid kiirustama.”

Nabokovi Cincinnatus (ladina keelest tõlgituna Käharpea) ei otsi surma, see ei ole tema töö. Ta on pandud surma ootama ruumis (ma mõtlen vanglat, mitte kongi), kus ta peaks olema, totter küll, vabam kui tapalaval. Ometi areneb sündmustik vastupidi: just tapalaval saab Cincinnatus – tõsi, vaimne pool temast – vabaduse ja läheb oma teed. Totaalne surm jääb ära (August Sanga luuletustes seekord). Miks, selle loogilist põhjendust oleks naiivne otsima hakata.

“Kutse tapalavale” ehk ettevalmistus lõpliku otsuse täideviimiseks on romaan teadmatusest. Kafka “Protsess” ilmus

August Sanga tõlkes 1966, rohkem kui kolmkümmend aastat enne Rein Saluri tõlget “Kutsest”. Mida tähendab irratsionaalne, ent apellatsioonita otsus, teadis eestlane aga ka ilma Kafkata, sest just niisugune oli küüditamine. “Protsess” ise ilmus postuumselt 1925, kuid nagu Nabokov on väitnud, polnud ta “Kutset” kirjutades seda veel lugenud. Motiiv seisundist, kus sa oled vastakuti tegelikkusega, millest sa aru ei saa ja mida ükski sulle ka seletada ei oska, ongi üldisem ning vana.

Kirjeldamata seda, kuidas säärase seisundini jõutakse, algab “Kutse tapalavale” tõsiasjast, et seisund on juba käes (see on minu arvates ka romaani ainuke ühisosa “Protsessiga”). Nabokovi teksti kõrvale pannes – inimene saab tihti, vahest koguni enamasti teada esmalt üksnes otsuse, mille tagajärgi ei oska keegi ette põhjendada. Mõnikord on see traagiline (näiteks letaalne diagnoos), teinekord jälle inspireeriv (näiteks abielu). Küünilisest vaatekohast ei ole teadmatus sugugi alati halb, sest ta võib lubada ka muretust. Ning Cincinnatus lahkubki lavalt ühest murest vabanenuna.

Kakotoopia probleem

Ajalooline Lucius Quintius Cincinnatus (V saj eKr) valiti kahel korral diktaatoriks ning pöördus pärast oma ülesannete täitmist põllutööde juurde tagasi. Kui seda idealiseerida, võiks järeldada, et võimul tuleb olla ainult konkreetsete asjade pärast, mitte selleks, et istuda tema otsas igavesti (põhimõte, mis tundub tänapäeva Eestis väga võõrastav). Väita, et “Kutse tapalavale” on niisuguse põhimõtte karikatuur, oleks väär, pealegi ei kirjuta Nabokov diktaatori elulugu. Romaani Cincinnatus on utoopiline, mis  tähendab, et ta on  projekteeritud olevikust parema väljavaatega. Tõsi, õieti ainult teksti lõpul. Nabokovi järgi ei saa surm olla parem kui elu. Cincinnatus lähebki surma valitsemise alt ära.

Loe veel

Kui nii, siis on igasugune antiutoopia alati irooniline, sest ta on utoopia paroodia. Kuna antiutoopia mõistest selliste vahekordade kirjeldamiseks ei piisa, ongi tulnud käibele ka mõisted kakotoopia ja düstoopia, mille sisu võiks kokkuvõttes sõnastada järgmiselt. Utoopia rajaneb kujutlusel, et tulevikus on maailm parem eeldusel, et teda sääraseks ka ehitatakse. Kakotoopia ja düstoopia seavad niisuguse ilusa unistuse kahtluse alla ehk lähtuvad skeptilisest vaatekohast. Ses suhtes oli näiteks Artur Alliksaar aeg-ajalt ilmne kakotopist.

Väita seda Nabokovi kohta jääb vaieldavaks, sest pole kerge näidata, kus ta naerab ja kuivõrd ta jagab sõnu sureva Mazarini ja rahandustegelase Colbert’i dialoogist (“Kümme aastat hiljem”, ptk “Kingitus”): “Igaüks on eksinud ... kui seistakse surma lävel.” – “Surmgi on viga, Colbert.” Nabokov on pillerkaaritaja. Sedaviisi on “Kutse tapalavale” järelikult lõbus lugemine.

Kunst ja loodus

•• Eesti kunstiinimestest on botaanikas maailmanimeks näitleja Albert Üksip (1886-1966). Tema koostatud on “Eesti NSV floora” 7. köide (1961). Oma herbaariumi kinkis ta Tartu ülikoolile.

•• Liblikakoguja oli kuulus graafik Günter Reindorff (1889-1974), kelle kogust kuulub üks osa Eesti loodusmuuseumile.

•• Õppinud zooloog oli Tallinna reaalkooli ja pärast Tallinna toomkooli direktor Wilhelm Petersen (1854-1933), kelle käsiraamatut “Lepidopteren-Fauna von Estland (Eesti)” I-II (1924) on põnev lugeda selle järgi, kus ja millal ta mõnda liblikat nägi.

•• Osa loodusteadlasi on pidanud olema väga täpse kunstnikukäega, näiteks professor Olev Henno (1914-1994), vaadakem tema omakäelisi joonistusi raamatus “Puude ja põõsaste välimääraja” (2. tr 1995)

Elu ja looming

Vladimir Nabokov

23. IV 1899 Peterburi - 2. VII 1977 Lausanne

•• Pärit tatari ülikutest. Vanaisa oli 1878-1885 tsaarivalitsuse justiitsminister, isa üks kadettide partei (vene liberaalid) juhte

•• Liblikahuviline varakult, kuid kui lepidopteroloog on iseõppija.

•• Noorpõlve lõpuni viibis väga palju Sälujõe (vn Oredeš) ääres Ingerimaal Batovos.

•• 1911-1916 Peterburis ettevõtja ja filantroobi Vladimir

Teniševi rajatud reaalkoolis

•• 1917-1919 põgenikuna Krimmis

•• 1919-1922 õpingud Cambridge’i Trinity College’is

•• 1922-1937 Berliinis, 1937-1940 Pariisis jm Euroopas

•• 1940-1961 Ameerikas, aastast 1945 USA kodanik 

•• 1941-1948 õppejõud Massat-chusettsis Wellesley College’is, samal kümnendil ka Harvardi ülikooli võrdleva zooloogia muuseumi liblikakogu korraldaja ja täiendaja. Kitsamaks valdkonnaks lycaediae, sinilibliklased

•• 1948-1958 Vene ja Euroopa kirjanduse professor Cornelli ülikoolis Ithacal, NY

•• 1961 kuni surmani Šveitsis Montreux’s, hotellis Palace

Valik teoseid

“Värsid” (1916), “Lužini kaitse” (1930, ee 1990 Mare Mauer),  “Kangelastegu” (1932, ee 1999, Rein Saluri), “Kutse tapalavale” (1938, ee koos eelmisega), “Lolita” (1955, ee 1990, 4. tr 2005 Hans Luik ja Märt Väljataga), “Pnin” (1957).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare