Romeo ja Julia lugu, kus Romeo vanaisa oli juhtumisi küüditaja


Sarnased, aga samal ajal nii erinevad Nele (Jaune Kimmel) ja Margus (Madis Mäeorg) kohtuvad, karjuvad teineteise peale ja armuvad.
Sarnased, aga samal ajal nii erinevad Nele (Jaune Kimmel) ja Margus (Madis Mäeorg) kohtuvad, karjuvad teineteise peale ja armuvad.Foto: Gabriela Liivamägi

Rakvere teater ja Fine5 seovad etenduses „Puudutada kuud” 1990-ndate kauboikapitalismi ühte tantsuga.

EV100 „Sajandi loo” lavastused jõuavad tänapäevale üha lähemale. Kui NUKU ja Vaba Lava lavastus „Enne meid oli veeuputus” tõi vaataja ette 1980-ndate Õismäe, siis Rakvere teater ja Fine5 on jõudnud ühislavastusega „Puudutada kuud” 1990-ndatesse. Sümpaatne (oletan) kokkusattumus, et kahe lavastuse vahel moodustab silla just tants.

Foto: Gabriela Liivamägi

Etenduse „Enne meid oli veeuputus” üks peategelane on Kristiina, kes vigastuse tõttu balletiõpingud pooleli jätab. Isa lohutab, et ballett ollagi sovetliku riigikorra eripära ja õige noor naine tantsib rahvatantsu. „Rahvatants on ka tants, mitte millegi poolest kehvem!” 1990-ndatest kõnelev „Puudutada kuud” toobki esmalt vaataja ette hoogsalt „Tuljakut” harjutavad rahvatantsijad.

Foto: Gabriela Liivamägi

Sündmuste keskmes on kaks noort, keda ühendab armastus tantsu vastu. Nele (Jaune Kimmel) on rahvatantsija, Marguse (Madis Mäeorg) kogemus tuleb Soome laevade šõuprogrammides osalemisest. Kuna sealt pärineb ka kogemus valge pulbriga, püüab mees seestpoolt tuleva tantsuga välisest sõltuvusest pakku pääseda, aga kuidas sa ikka iseenda eest... Foon armulooks, kus kaks sarnast, aga samas oh-kui-erinevat noort kohtuvad, karjuvad teineteise peale ja armuvad, on igal juhul loodud. Areneb Romeo ja Julia lugu, kus Romeo vanaisa oli küüditaja, Julia isa aga endine sovhoosi esimees.

Foto: Gabriela Liivamägi

Nele tegelaskuju mõjub lapselikult naiivsena. Tema kaudu on püütud joonistada ühe inimese arengulugu, ent paraku näib tulemus olevat „värvi ise” raamatu moodi, kus piltidel on küll piirjooned, ent värvide pealekandmiseni pole veel jõutud ning tegelane toimib peamiselt kahes režiimis: jonnides/vihastades või rõõmustades/õhates. Nele areng peegeldub dialoogist enam tantsus. Margust kehastav Madis Mäeorg on laval huvitav, isikupärane ja jõuline. See ei tule üllatusena neile, kes on näinud teda näiteks Renate Keerdi lavastuses „Pung”.

Foto: Gabriela Liivamägi

Üle aegade kestvale rahvatantsule on vastandatud nüüdistants, mis omakorda mõjub illustratsioonina 1990-ndate ärevatele aegadele, kus senine maailm on läbi, uue maailmaga tulevad aga uued arusaamad, millega kohanemine pole kõigile lihtne. Endisaja järele õhkamist esindab Nele isa, kunagine veendunud kommunist, kes nüüd ei leia tahet isegi ahju parandada (ahi on nähtavasti lagunenud ühes muu süsteemiga), ema (Silja Miks), kes tahaks, et asjad saaksid tehtud ükskõik mis hinnaga, ning tädi, rahvamaja juhataja, kes loodab tantsurühma rahvusromantikast läbiimbunud kavaga Kanadasse esinema viia. Vastaspoolel on narkot pruukivad ja (narko)äri ajavad inimesed eesotsas Nele venna Jaanusega (Margus Grosnõi).

Foto: Gabriela Liivamägi

Lavastust kannab kolm põhiliini. Üks on universaalne (armastus), teine lähtub koostööd tegevatest teatritest (tants) ja kolmas konkreetselt ajastust (kauboikapitalismi tulek vs. rahvamajades endistest aegadest kinni hoidmine). Ajastute vastandlikkust esindab ka esteetika: lynchilikult unenäolises ja sürreaalses atmosfääris esitatavad tantsunumbrid ning argistseenid, mille puhul klassikalist lähenemist rõhutab lavakujundus. Laval on piltlikult (ja kohati otseselt) laud ja toolid ning nende taustal põlvkonnad dialoogi pidamas või tülitsemas. Rahvamajas toimuva näitamiseks on keset tegelikku teatrilava paigutatud rahvamaja lava.

Foto: Gabriela Liivamägi

Paraku mõjub see kõik eklektilisena ja lavastus tervikuna pigem narkolaksuna, kus läbisegi kraam, mis diileritelt on õnnestunud kätte saada. Realistlikesse stseenidesse sõidavad tantsustseenid kohati lihtsalt sisse. Paradoksaalselt muutub peaaegu kolmetunnise lavastuse tempo liiga palju eri maitseid sisaldavast kompotist hoolimata miskipärast ikkagi venivaks (vähemasti 30. aprilli etenduse põhjal, kus mängiti küll võõras saalis – Tartus väikeses Vanemuises Rakvere teatri asemel).

Loe veel

Kahtlemata tuleb Rakvere teatrile ja Fine5-le au anda selle eest, et koostööd on tehtud nii sisus kui ka vormis. Laval näeme nii Rakvere teatri näitlejaid (ja õigupoolest ka kontoritöötajaid, mis on igavesti tore leid) kui ka Fine5 taustaga suurepäraseid tantsijaid. Ent eri liinide ja esteetika ühenduskohad on lavastuses kokku saanud pigem haamriga naelu seina tagudes. Rohkem võiks ikka näha ja tajuda elegantseid õmblusi.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare