Romeo ja Julia lugu, kus Romeo vanaisa oli juhtumisi küüditaja

Rakvere teater ja Fine5 seovad etenduses „Puudutada kuud” 1990-ndate kauboikapitalismi ühte tantsuga.

EV100 „Sajandi loo” lavastused jõuavad tänapäevale üha lähemale. Kui NUKU ja Vaba Lava lavastus „Enne meid oli veeuputus” tõi vaataja ette 1980-ndate Õismäe, siis Rakvere teater ja Fine5 on jõudnud ühislavastusega „Puudutada kuud” 1990-ndatesse. Sümpaatne (oletan) kokkusattumus, et kahe lavastuse vahel moodustab silla just tants.

Etenduse „Enne meid oli veeuputus” üks peategelane on Kristiina, kes vigastuse tõttu balletiõpingud pooleli jätab. Isa lohutab, et ballett ollagi sovetliku riigikorra eripära ja õige noor naine tantsib rahvatantsu. „Rahvatants on ka tants, mitte millegi poolest kehvem!” 1990-ndatest kõnelev „Puudutada kuud” toobki esmalt vaataja ette hoogsalt „Tuljakut” harjutavad rahvatantsijad.

Sündmuste keskmes on kaks noort, keda ühendab armastus tantsu vastu. Nele (Jaune Kimmel) on rahvatantsija, Marguse (Madis Mäeorg) kogemus tuleb Soome laevade šõuprogrammides osalemisest. Kuna sealt pärineb ka kogemus valge pulbriga, püüab mees seestpoolt tuleva tantsuga välisest sõltuvusest pakku pääseda, aga kuidas sa ikka iseenda eest... Foon armulooks, kus kaks sarnast, aga samas oh-kui-erinevat noort kohtuvad, karjuvad teineteise peale ja armuvad, on igal juhul loodud. Areneb Romeo ja Julia lugu, kus Romeo vanaisa oli küüditaja, Julia isa aga endine sovhoosi esimees.

Nele tegelaskuju mõjub lapselikult naiivsena. Tema kaudu on püütud joonistada ühe inimese arengulugu, ent paraku näib tulemus olevat „värvi ise” raamatu moodi, kus piltidel on küll piirjooned, ent värvide pealekandmiseni pole veel jõutud ning tegelane toimib peamiselt kahes režiimis: jonnides/vihastades või rõõmustades/õhates. Nele areng peegeldub dialoogist enam tantsus. Margust kehastav Madis Mäeorg on laval huvitav, isikupärane ja jõuline. See ei tule üllatusena neile, kes on näinud teda näiteks Renate Keerdi lavastuses „Pung”.

Üle aegade kestvale rahvatantsule on vastandatud nüüdistants, mis omakorda mõjub illustratsioonina 1990-ndate ärevatele aegadele, kus senine maailm on läbi, uue maailmaga tulevad aga uued arusaamad, millega kohanemine pole kõigile lihtne. Endisaja järele õhkamist esindab Nele isa, kunagine veendunud kommunist, kes nüüd ei leia tahet isegi ahju parandada (ahi on nähtavasti lagunenud ühes muu süsteemiga), ema (Silja Miks), kes tahaks, et asjad saaksid tehtud ükskõik mis hinnaga, ning tädi, rahvamaja juhataja, kes loodab tantsurühma rahvusromantikast läbiimbunud kavaga Kanadasse esinema viia. Vastaspoolel on narkot pruukivad ja (narko)äri ajavad inimesed eesotsas Nele venna Jaanusega (Margus Grosnõi).

Lavastust kannab kolm põhiliini. Üks on universaalne (armastus), teine lähtub koostööd tegevatest teatritest (tants) ja kolmas konkreetselt ajastust (kauboikapitalismi tulek vs. rahvamajades endistest aegadest kinni hoidmine). Ajastute vastandlikkust esindab ka esteetika: lynchilikult unenäolises ja sürreaalses atmosfääris esitatavad tantsunumbrid ning argistseenid, mille puhul klassikalist lähenemist rõhutab lavakujundus. Laval on piltlikult (ja kohati otseselt) laud ja toolid ning nende taustal põlvkonnad dialoogi pidamas või tülitsemas. Rahvamajas toimuva näitamiseks on keset tegelikku teatrilava paigutatud rahvamaja lava.

Paraku mõjub see kõik eklektilisena ja lavastus tervikuna pigem narkolaksuna, kus läbisegi kraam, mis diileritelt on õnnestunud kätte saada. Realistlikesse stseenidesse sõidavad tantsustseenid kohati lihtsalt sisse. Paradoksaalselt muutub peaaegu kolmetunnise lavastuse tempo liiga palju eri maitseid sisaldavast kompotist hoolimata miskipärast ikkagi venivaks (vähemasti 30. aprilli etenduse põhjal, kus mängiti küll võõras saalis – Tartus väikeses Vanemuises Rakvere teatri asemel).

Kahtlemata tuleb Rakvere teatrile ja Fine5-le au anda selle eest, et koostööd on tehtud nii sisus kui ka vormis. Laval näeme nii Rakvere teatri näitlejaid (ja õigupoolest ka kontoritöötajaid, mis on igavesti tore leid) kui ka Fine5 taustaga suurepäraseid tantsijaid. Ent eri liinide ja esteetika ühenduskohad on lavastuses kokku saanud pigem haamriga naelu seina tagudes. Rohkem võiks ikka näha ja tajuda elegantseid õmblusi.

"{SAJANDI LUGU}: PUUDUTADA KUUD"

ETENDUS

Urmas Lennuk, Peeter Raudsepp

Lavastaja: Peeter Raudsepp

Koreograafid: Rene Nõmmik, Tiina Ollesk

Kunstnik: Lilja Blumenfeld

Valgus: Arne Maasi

Osades: Helgi Annast, Richard Beljohin, Margus Grosnõi, Jaune Kimmel, Simo Kruusement, Kristo Kruusman, Märten Matsu, Silja Miks, Madis Mäeorg, Olga Privis, Anneli Rahkema, Helen Reitsnik, Eduard Salmistu, Triinu Sikk, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets

Esietendus 13. aprillil 2018 Rakvere teatri suures saalis.

Rakvere teatri ja Fine5 tantsuteatri ühisprojekt sarjas „Sajandi lugu”.