Roostes Ruhrpoti tööstusmaastikel võrsub kultuur
Kas või juba sellepärast, et Ruhri, Reini ja Lippe jõgede vaheline piirkond, kunagine maailmaliider söekaevandamises ja terasetootmises, otsib juba mõnda aega uusi väljundeid, et kehtestada ennast kultuuri väärtustava piirkonnana, kus ei sära ainult urbaniseerunud Köln ja Düsseldorf, vaid ka kohad, kus käed kunagi tõsiselt mustaks tehti.
Nagu mitmel pool mujalgi maailmas, otsustati lasta industriaalset minevikku sümboliseerivatel hoonetel anda oma panus uude, kultuursesse ruumi. Midagi samasugust on tekkimas ka Tallinna elektrijaama katlamajja, kuid ilma suurte omavalitsuste finantseeringute ja moraalse toeta.
Sõitsin vaatama PACT Zollvereini Essenis, 1920. aastatel arhitektide Fritz Schuppi ja Martin Kremeri projekteeritud endise söekaevanduse ruumides asuvat etenduskunstide ja koreograafia keskust, mis ainukesena Saksamaal annab nii residentuuri- kui ka esinemisvõimalusi professionaalsetele tantsu- ja performance’i-kunstnikele. Paari aasta eest resideerisid seal ka Tallinna ja Viljandi tantsuüliõpilased.
Mastaapne Zollvereini tööstuskompleks, kus PACT asub ning millest peaks lähiaasta(kümne)tel saama disainikeskus, kõrgub Esseni äärelinnas võsa vahel. Argipäeva hommikul võib seal kohata üksikuid ekslevaid siseturiste.
PACT Zollvereini kunstiline juht on viiendat aastat Stefan Hilterhaus, endine tantsija ja koreograaf, kes on õppinud ka Jean Cébroni käe all. Juba kohtumise esimestel minutitel selgub, et Hilterhaus on hea suhtleja, kelles on tubli annus lavainimestele ainuomast sarmi. Asun tema slepis söekaevanduse kunagises pesulas asuva PACT-i valdusi üle vaatama.
Mida teha kehaga?
Punastest tellistest hoone esimesel korrusel asuvad administratiivruumid, stuudiod resideerivatele kunstnikele ja suur fuajee. Teise korruse suure saali seinad on kaetud valgete kahhelkiviplaatidega, mis on igati loogiline – kuni 1960-ndateni asus selles ülikõrge laega ja vaheseinteta du‰iruum, kuhu mahtus korraga seebitama sadu mehi. Vähimatki privaatsust eiranud ruum erineb esimese korruse direktorite du‰iruumidest nagu öö ja päev – tollaste ülemuste lemmikmäng oli powerplay. Kuid suure saali paiknemine endises pesuruumis justkui rõhutaks, et nii koreograafi kui ka kaevuri esimene tööriist on inimkeha.
Küsin Hilterhausilt, mis on tema kunstikreedo, millest lähtuvalt ta PACT-i juhib. Vastus on ootuspärane: “Mind huvitab, kuidas tänapäeval kehaga ringi käiakse. Mis toimub kehaga maailmas, kus ühiskond ja majandus püüavad selle pealt kõ-vasti raha teha? Meie siin ei näita ilu ega ilusat keha. Teiseks peame mõtlema, kuidas tegeleda oluliste mõistetega, nagu surelikkus või üha kiirenev elulaad. Kuidas orienteeruda selles suures segaduses? Äkki võiks lahenduseks pakkuda aeglast elu?”
Näiteks aegluse olulisusest räägib Hilterhaus paar päeva tagasi PACT-is etendunud Briti kunstnike rühmituse Forced Entertainment lavastuses “Exquisite Pain” (“Hõrk valu”), mis põhineb ühe naise lool, kelle mees telefoni teel maha jätab. Kahetunnises etenduses kirjeldab naine detailselt oma tundeid järgneva 98 päeva jooksul. Kõlab piinarikka kogemusena ka publiku jaoks, kuid nii see mõeldud ongi. ““Exquisite Pain” peaks teravdama vaataja tundlikkust, et leida uusi aspekte tema kindlaksmääratud olekus. See võib aidata vaatajal leida lihtsamat teed tuhande võimaliku hulgast,” selgitab Hilterhaus.
Uurin temalt, kuidas või kas üldse on sellelaadsed etendused mõjutanud PACT-i publikut. “Ma ei tea, kuidas nad publikut mõjutavad, aga mind küll. Iga uus etendus annab värske impulsi, võib isegi öelda, et ma arenen koos nendega. On oluline, et inimesed saaksid paremini aru, mis laval toimub. Seetõttu on PACT-is suur rõhk teoreetilisel osal,” rääkis ta.
Zollverein on imponeeriv ka puht arhitektuuriliselt, kuid sellel, et nüüd asub seal kultuuri-, mitte söetehas, on ka sümboolne tähendus. Loodetavasti näitab see teatud kvaliteedinihet ühiskonnas ning pole lihtsalt klanitud pealispind, suurte summadega loodud illusioon uuest paremast maailmast.
Reisi rahastas Tallinna Goethe instituut
