Rootsilik lapsepõlv ängi ja päikesepaiste vahel


Tuntud rootsi poeedi Tomas Tranströmeri haikudes ilmutab end ikka ja jälle surm.

Siinpool Läänemerd võivad lapsepõlve kajastused Rootsi kirjasõnas seostuda kahe üpris erineva ettekujutusega. Ühelt poolt tunneme Astrid Lindgreni lapsepõlvemaailmu, mis näivad koonduvat üheksainsaks päikesepaisteliseks Bullerbyks. Seega võiks Rootsi lapsepõlv olla midagi helget kakao ja kuklite seltsis. Mälestuskirjandusest aga meenuvad pigem Ingmar Bergmani äng ja pained. Seega võiks Rootsi lapsepõlv osutuda hoopis lahendamatute pingete ja allasurutud frustratsioonide allikaks. Nende kahe üsnagi äärmusliku lapsepõlvemudeli vahel võttis hiljuti koha sisse mainekaima nüüdisrootsi luuletaja Tomas Tranströmeri õhuke memuaarivihik.

Tranströmeri versioon Rootsi lapsepõlvest “Mälestused seiravad mind”, mis koondab endasse hetki Stockholmi Södermalmi linnaosast 1930.–1940. aastatel, on eelkõige midagi ühiskonna ja inimestega seotut. Selles liigutakse linnatänavatel, käiakse koolis, külastatakse rahvale avatud muuseume ja raamatukogusid, elatakse üle sõjaaeg ja väljendatakse kompromissituid poliitilisi hoiakuid. Tähtsal kohal on tulevase luuletaja tunnetus- ja mõtteilma kujunemisele olulist mõju avaldanud muuseumikollektsioonid, aimeraamatud ja kaugete avastamata maade kutse. Nende loetelu lõpetab peatükk “Ladina keel” – meenutus sellest, kuidas gümnaasiumiõpilaste kohmakasse rootsi keelde tõlgitud ladina värss võis üksnes oma algkeelse nõtke vormi tõttu muutuda ülelugemisel taas imeliselt täpseks ja ülevaks. Tranströmeri sõnutsi õpetas argi- ja luulekeele selline vaheldumine ladina keele tundides talle selgeks poeesia tingimused, mis luuletaja jaoks võrdsustuvad elu enese tingimustega.

Luule nagu maastikumaal

Ka Tranströmeri mälestustekimp sarnaneb tema tehniliselt viimistletud, lakoonilise ja kujundikeskse luulekeelega oma nappuses ja keskendumises kõige olulisematele üksikasjadele. Ning need mälestused astuvadki Loomingu Raamatukogu väljaandes lugeja ette alles luule järel – “Mälestused seiravad mind” on avaldatud ühiste kaante vahel Tranströmeri viimase luulekoguga “Suur on mõistatus”. Enamik selle kogumiku luuletustest on kontsentreeritud kujundlikkusele üles ehitatud haikud – zˇanr, milles argipäevasust selle taga peituva teispoolsuse mõistatusega siduv ning vormitäpsust hindav Tranströmer on katsetusi teinud juba 1959. aastast alates. Lühike, vormiliselt nõudlik ja täpselt fookustatud haiku on luuletaja jaoks eriti oluliseks muutunud aga pärast osalise halvatuse põhjustanud ajuverejooksu 1990. aastal. On ju kirjutamine selles väliselt lihtsas, kuid tehniliselt nõudlikus minimalistlikus vormis ka füüsiliselt vähem kurnav.

Haikutekstide taga vilksatavad tranströmerlikud maastikud on aga jäänud tuttavaks, neis korduvad tuul, männid ja meri. Muide, sel sügisel ilmus Rootsis bibliofiilne väljaanne, mis seabki Tranströmeri haikud kõrvu neist inspiratsiooni leidnud kunstniku Peter Frie maastikumaalidega. Samas on haikude alatoon tõsine, päikesepaiste põhjustab tihti ka varje ning ikka ja jälle ilmutab end surm, kes nagu Bergmani “Seitsmenda pitseri” tegelaskujugi teab malemängude lahendusi.

Tranströmerit on tõlgitud palju. Järjekordne Tranströmeri-vahendus inglise keelde oli Corneliu M. Popescu tõlkeauhinna võitnud Ilmar Lehtpere tõlgitud Kristiina Ehini luuletuste kõrval üks tõsisemalt võetavaid auhinnakandidaate. Eesti keelde on teda varem tõlkinud Jaan Kaplinski, praegused haikud ning mälestuskillud on Lennart-Hans Jürgensoni soovitustele toetudes lugejani toonud Tõnis Arnover – tõlkija, kelle loomingulises bibliograafias seisab teisigi nõudlikke rootsi autoreid, näiteks Torgny Lindgren, ning soomerootslasi nagu Lars Sund.

Tranströmeri-raamatu puhul väärib eraldi mainimist tõlkijapoolne teaberohke järelsõna.

Kes ta on?

Tomas Tranströmer

rootsi luuletaja

ja psühholoog

•• sündinud 15. aprillil 1931 Stockholmis

•• pälvinud mitu kirjandusauhinda, sealhulgas Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna ja Neustadti auhinna ning

•• olnud korduvalt Nobeli kirjandusauhinna kandidaatide seas.

“Suur on mõistatus. Mälestused seiravad mind”

Tomas Tranströmer

Loomingu Raamatukogu

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare