Rootslase raamat Eesti saatusaastatest


arvustus
Tartu Ülikoolis 1930. aastail rootsi keele ja kirjanduse professori ametit pidanud Per Wieselgreni (1900–89) raamat “Vasarast haakristini. Eesti 1939–1941” mõjub Läänemere siinpoolsel kaldal üksjagu üllatuslikult.

Avaldatud Stockholmis rootsikeelsena juba 1942. aastal, suleti selle vähesed Eestisse jõudnud eksemplarid ligipääsmatuisse erifondidesse.

Raamatu missiooni ja tähendust silmas pidades võiks seda võrrelda mitme teise katsega Eesti olukorda neil aastail maailma avalikkusele tutvustada. Ilmus ju samal 1942. aastal Soomes Jaan Siiraku pseudonüümi all August Annisti “Viro neuvostokurimuksessa”, millele järgnes Ants Orase hiljem ka Põhjamaade keeltesse tõlgitud “Baltic Eclipse” (1948). Menukas soome kirjanik Mika Waltari oli aga juba 1941. aastal Nauticuse pseudonüümi all avaldanud ettenägeliku ja suures osas Eestile pühendatud raamatu nõukogude okupatsioonist Balti riikides.

Iseasi muidugi, kui palju need raamatud avalikku arvamust ja sõjaaegset või -järgset poliitikat mõjutada suutsid. Wieselgreni valgustustööst hoolimata imestasid rootslased ju ikka, miks eesti pagulased ei rõõmusta sõja lõppemise üle või miks nad küüditajate tulekul politseid ei kutsunud.

Wieselgren tuli Eestisse aastal 1930 ja lahkus detsembris 1941, seega oli tal piisavalt aega siin koduneda ja Eesti olusid ka stabiilse riikluse tingimustes tundma õppida. Raamatus kirjeldatud 1940. aasta suvesündmuste aegu istub ta Riias arhiivis, 1941. aasta suvel otsib oma sõbra Paul Aristega põhjarannikul eestirootslaste kohta etnograafilist ja keelematerjali. Saame ülevaate siinsetest koolioludest, külalisõppejõududest Tartus, Eestis elanud riigirootslastest, mõlema okupatsiooni aegsest bürokraatiast, 1940. aasta valimiste farsist, küüditamisest hoolimata ehk mõnetise naiivsusega kommunismi suhtes, mida Wieselgren asjakohaseid võrdlusi esile tuues käsitab religioonina.

Eriti huvipakkuvalt detailsed on võimuvahetustega kaasnenud olmeliste muutuste kirjeldused. Ei meenugi ühtki teist allikat, kus nii selgelt ja näitlikult oleks kõrvutatud palkasid, makse ja hindu Eesti aja lõpus ning nõukogude ja saksa okupatsiooni tingimustes. Raamatu lõpus on need August Reilt ja Stockholmi eestlastelt täpsustatud andmed antud omaette lisadena, rõhutamist väärib ka oskuslikult valitud ja hea kvaliteediga fotomaterjal.

Emotsionaalse sideme aegade vahel loob autori tütrepoja, rootsi kirjaniku Jan Henrik Swahni eessõna.

Ometi nõudnuks raamat nüüd, 60 aastat hiljem vabas Eestis väljaantuna ka veidi norivamat kommentaatori või toimetaja kätt. Joonealused seletavad lugejale küll üht-teist Rootsi kultuuriloosse puutuvat, ent jätavad korrigeerimata mõnegi küllap nii konspiratsioonist (kõiki nimesid polnud ju mõistlik sõjaolukorras paberile panna!) kui ka teabepuudusest tingitud ütlematajätmise. Kui tekstis mainitud magister N. tuvastamine Pent Nurmekunnana ei tekita teatmeteoseid lehitsemata raskusi, siis võinuks ju jälile saada ka teistele initsiaaliga märgituile. Mitmetimõistetavalt eksitavad on sellised väited, nagu lennanuks kirjanik August Jakobson 1941. aastal Eestist lahkudes õhku (lk 235) või et kooliõpetajast, hilisemast keeleteadlasest USA-s Gustav Mustast sai enamlaste ohver (lk 44).

Raamatu oletavat adressaati sellised pisiasjad loodetavasti siiski ei eksita. Eesti sõber ja neil saatusaastail eestkõneleja Per Wieselgren on “Vasarast haakristini” tõlke ilmumisega siinmail saanud enesele väärilise tähise.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare