Röövlitütar Ronja ja Shakespeare’i kuningate võidukäik suveteatris
Saarlaste “Kuningas John” tõestas, et harrastusteatrit saab tõsta profikonkurentsi
Kui eelmise suve tipplavastus oli kodune klassika: Tammsaare “Tõde ja õigus” Vargamäel (lavastaja Andres Noormets, Ugala), siis tänavu üllatasid meeldivalt Shakespeare’i kahe vähetuntud näitemängu esmaettekanded Eestis. Kaks erinevat kuningalugu, mõlemad hästi lavastatud. VAT-teatri “Cymbeline” Mustpeade maja õlletoas Rein Aguri lavastuses on totaalne teater, ülemeelik mäng mängus, mis noorele trupile hästi passib – tulvil võimu ja armu, pööraseid kirgi ja kiimasid.
Suvekuningas William Shakespeare
Ajalookroonikat “Kuningas John” etendas Saaremaa Rahvateater Kuressaare lossi müüri ääres, Ingo Normeti täpses, selge kujundikeelega lavastuses. Saarlaslik huumor kumas mängust läbi ka traagilistest sündmustest. Juba sissejuhatus, kus osatäitjad tutvustasid end stiilis “Igapäevaelus müün viina, aga täna mängin kuningat!”, mõjus muhedalt. See proloog võinuks olla ka harrastusteatri eelvabandus, aga polnud põhjust. Saarlased olid kauge Inglismaa sajanditetaguse saatuse endale lähedaseks mõelnud-tundnud. Sisseelamine rollidesse oli “Kuningas Johnis” ehedam kui eestimaises “Mahtra sõjas”! Eesti Harrastusteatrite Liidu suur vaatemäng Mahtra mõisas oli hoopis hajusamalt lavastatud (lav Aare Laanemets ja Ahti Puudersell). Koha vaim ja ajaloo hingus hakkasid Mahtras siiski kaasa mängima, suuresti tänu Siiri Sisaskile ja tema lauludele Juliette Marchand’i rollis.
Kõige suvetujulisem lavastus oli “Ronja, Röövlitütar” Emajõe Suveteatris Toomemäel. Ain Mäeotsa kahest suvelavastusest on “Ronja” hoogsam, terviklikum. Ent ka mullu esietendunud “Robin Hoodi” eelviimane etendus oli mänglevam kui varem.
Selle suve suurrolliks jääb aga Elina Reinoldi tuliselt mängitud Ronja. Vahvad partnerid olid Ronjale Birk – Ardo Ran Varres, isa Mattis – Indrek Taalmaa ja ema Loviis – Liina Tennosaar. “Ronja” lavastuses on Astrid Lindgreni raamatu lapsepõlveusaldust ja elutõsidust.
Üks suveteatri tunnusteemasid oli kino, otsesem või kaudsem vihje (elu) filmilikkusele.
Otse kinotegemise köögipoolele sattus vaataja Pirita kloostris “Viimsel võttepäeval” – idee ja teostus Margus Kasterpalu ja Ilmar Raag, mitmekihiline tekst Jüri Ehlvestilt. Lavastus pühendati Eesti kultusfilmile “Viimne reliikvia” (1969), muigvel lugupidamisavaldusena 30 aastat hiljem. Vaimukaima rolli lõi võtteplatsil Raivo E. Tamm – külalisartist, kes mängib Gabrieli. Ka kõige jantlikumas kinokaoses on Gabrieli näitleja-edevuses ja siiras taipamatuses mingi avaram üldistus. “Viimne võttepäev” andis hea võimaluse mõtestada vaba mehe valikuvõimalusi ja põgenemisillusioone omas ajas. Aga ka aega seiskavas-ületavas kinokunstis.
Ei saa teater kinota
Kaudsem filmihõng on Meir R. Zibalowi paroodilise vesternikoodiga näidendis “Päikesehelk”, mida esitas Rakvere Teater Altja kõrtsis (lav Rein Oja). Ereda tragikoomilise rolli mängis seal Eduard Salmistu kõrtsi peremehena.
Linnateatri suvelavastuses “Öö hommik” (lav Jaanus Rohumaa) oli köitvaim tegelaskuju endine kuulus kinoreÏissöör Bi Bo (Kalju Orro), kes on filmielu tühisusest lahti ütelnud. Milleski olid musta huumoriga “Päikesehelk” ja hele “Öö hommik” isegi sarnased – vaoshoituse, suveteatrile justkui ebatüüpilise mõtliku helistiku poolest. Ka oli mõlemas lavastuses midagi ebamäärast, lõpetamatut.
Kaht mannetut suvelavastust pole põhjust mäletada – need olid “Legend printsessi sõrmusest” Nukuteatri suveõues (lav Urmas Allik) ja Vaba Lava “Naeruväärsed eputised” (lav Heino Torga).
Suvetunde loovad enamasti vabaõhu– või erandlikuma mängupaiga lavastused. Draamateatri “Tribaadide öö” kuulus vaid tinglikult suveaega, seda intiimproovi Strindbergiga võib samamoodi talvelgi vaadata. 18. lennu diplomilavastus “Kuradieliksiir” haakus suvemeeleolu teistsugususega paremini: Hoffmanni-Kõivu-Pedajase (ruumi)maagiline teater, kus publik istus pöörleval laval ja näitlejad mängisid nii saalis kui lava taga.
Võrreldes varasemate aastatega oli tänavune suveteater avaram nii Ïanriliselt kui mängureeglites. Süvenes veendumus, et vabaõhulavastus ei ole pelgalt pealiskaudne meelelahutus, suvine sõltumatus ei välista süvenemist.