Rõve ilm mängis HÕFF-iga kokku. Muljeid festivalilt



"Kuso" näitas tõelist fantaasialendu aga ka peidetud sisu.
"Kuso" näitas tõelist fantaasialendu aga ka peidetud sisu.foto: kaader filmist

12. HÕFF-i kaks viimast päeva möödusid filmi- ja publikurohkelt. Kui laupäevaks olid korraldajad Haapsallu tellinud festivali teemale sobivalt erakordselt õudsa ja rõveda ilma, siis pühapäev tervitas mudapealinna saabunud filmihuvilisi juba maheda päikesepaistega. Siin võitegi lugeda meie viimaste festivalipäevade muljeid kahekõne kujul.

Katariina, kuidas tundus laupäev HÕFF-il?

Katariina: Olgugi, et reede lõppes öödiskoga, oli kella kaheseks seansiks saal rahvast täitsa täis. Film oli „Nähtamatu külaline“ - kvaliteetselt tehtud ja stiiline thriller-põnevik, mis sobiks vabalt ja ehk veel enamgi tavakino programmi. Edukas ärimees Adrian peab tõestama, et ei tapnud oma armukest. Selleks paneb karm advokaat, kes pole seni ühtegi kaasust kaotanud, ta tõtt rääkima. Mida tegi mees koos armukesega hotellis; milleks oli neil kaasas kohver rahaga; kellel oleks veel olnud motiiv armukest tappa – lahti koorub lugu veel ühest mõrvast, kinnimätsimisest, petmisest, hirmust ja kahtlustest. Kas Adrian on ohver või külmavereline mõrvar? Ühesõnaga pöördeid jagub, kuigi osa neist on etteaimatavad. Kellegi alla ajamise ja seejärel põgenemise lugusid on nõnda palju. Samuti lugusid meestest, keda kahtlustatakse oma naise või armukese tapmises. Alati ripub õhus küsimus, kas ta on süüdi või mitte? Ja kui, siis miks ta seda tegi? Kiremõrv või väljapressimine? Sellised lood, mis mängivad puhtalt elementidega, mida oled juba kahekümnes varasemas filmis näinud, jäävad alati keskpäraselt nauditavaks, kuna selles on palju etteaimatavat ja tuttvalikku.

Mari: „Nähtamatus külalises“ olid minu jaoks jälle esil pereteemad: armastus oma perekonna vastu, mis võib kaasa tuua ekstreemseid tagajärgi, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Aga tõesti, tegemist oli laiale publikule mõeldud draamaga, mida ei oskaks seostada ei õuduse ega fantaasiaga, aga millel on HÕFF-i programmis kindel koht. Järgmisena läksime vaatama Flying Lotuse tehtud kurikuulsat „Kusot“. Seda filmi ootasin siin festivalil kõige enam, ja kuna mulle Flyng Lotus muusikuna meeldib, siis ma pole võibolla päris erapooletu hindaja. Aga mida sa „Kusost“ arvad?

Katariina: „Kuso“ on Flying Lotuse esimene täispikk mängufilm, mida saatis Sundance´i filmifestivalil meeletu ebaedu: rahvas lahkus massiliselt saalist ja „Kusot“ nimetati kõige vastikumaks filmiks. Mulle näib, et kui rääkida filmikunstist, siis võiks rõhutada sõna teist poolt „kunst“ julgemat. Erinevalt suurstuudiote kulunud šabloonide järgi valmis vorbitud kassahittidest, milles ei ole tilkagi kunsti, on „Kusos“ kunsti palju.

Kui võib tunduda, et „Kusos“ ei ole mõtet, leiab siit eri teemasid, ja paljud neist puudutavad inimsuhteid – sõprade, pere, kallimate, laste-vanemate vahel. See on film hirmudest ja himudest. Jah, võibolla on „Kuso“ kohati natukene vastik – kõik tegelased on meelega grimeeritud eriti koledaks ja rõvedaks, aga miks? Ehk kuna oleme harjunud ekraanil nägema liialt lihvitud nägusid.

Mari: Jah, film oli lisaks ka poliitiline ja ühiskonnakriitiline. „Kusos“ oli kasutatud palju animatsiooni, see võimaldas eriti kõrget fantaasialendu. Veidi meenutas see animatsiooniosa mulle Nõukogude Eesti multikaid, need olid ka mõnikord veidrad ja õõvastavad. Võibolla ei tulnud eestlastel tahtmist saalist lahkuda ka sellepärast, et taoline visuaalne keel juba lapsepõlvest tuttav?

Katariina: Jah, et teha midagi „Kuso“ taolist, on vaja ikka meeletut fantaasiat, ja juba selle eest suured plusspunktid. Üdini originaalne ja kuigi see kõlab ehk imelikult – mõnus vaatamine. Tripp alateadvusesse, kus lendavad ringi sünnitavad broilerid. Ameerika filminduses liigub palju eraraha, mitte nagu meil, kus filmid valmivad peamiselt riigi toel. Mind ajas naerma mõte, et kuidas Eesti Filmi Instituudi või Kultuurkapitali komisjon reageeriks, kui keegi üritaks neile sellist ideed maha müüa.

Mari: „Jah, ma tahan teha mängufilmi, kus inimeste hirme ravitakse neile peale sittudes ja kus noore abielupaari armastuse paneb proovile tüdruku kaela sees elav meelas koletis, kellega mees hiljem ühtib.“ Ilmselt järgneks kohe küsimus, et mis on selle kõige tähtsus väiksele Eestile? Ühesõnaga, see film jääks siin tegemata. Aga ka Mart Sanderi film „Juhuslik nimetaja“, mis laupäeval linastus, valmis vist erarahastusega? Kas seal oli ka märgata „Kuso“ stiilis vallatlevat sügavust?

Mart Sander esitles lisaks filmile HÕFF-il ka ulmeromaani. Foto: Silver Raidla

Katariina: Ei, see oli siiski hoopis teist tüüpi film. Usun, et tegijatel oli tore seda teha ja kui aplausi järgi arvestada, siis ka publikule meeldis, kuid fantaasialendu oleks kindlasti võinud enam olla. Filmi lugu meenutab thrillerit „The Others“, kus peaosalised taipavad filmi lõpuks, et nad on kummitused, aga kahjuks vähem atraktiivses ja põnevas kastmes. Lugu baseerub Sanderi mononäidendil ning võttis ehk liialt elemente just teatrist – tegevust oli minimaalselt ja suur osa sellest toimus staatiliselt ühes ruumis, kus Sanderi kehastatav tegelaskuju sai kummalisi telefonikõnesid ja harutas vaikselt lahti enda lugu. Ei ole just visuaalselt väga paeluv vaadata ühte tegelast istumas tugitoolis ja jutustamas, aga ehk tingisid väikesed rahalised vahendid sellise minimalistliku lahenduse? Sama aga ei saa öelda laupäeva õhtul retroprogrammis linastunud „Killer workout´i“ kohta. See oli super retrolaks ja hea tuju film või kuidas sulle tundus?

Enne filmi "Killer workout" toimus fuajees kohalik trennisessioon. Foto: Silver Raidla

Mari: Esimese asjana peab ütlema, et „Killer workout“ oli väga hästi tehtud film! Olgugi, et süžee oli pigem friigifilmilik ja oleks eeldanud, et ka pildikeel on oskamatu vüi siis meelega kämp. Kes veel ei tea, siis „Killer workouti“ tegevus leiab aset aeroobikakultuse kõrgajal, 1980-ndate Ameerikas. Aga kus on palju ilu ja trimmis tagumikke ja biitsepseid, siis seal on ka palju kadedust ning mõrvajada ei lasknud ennast kaua oodata. Film oli hoogne, meelelahutuslik, loogikaauke ma tähele ei pannud ja lõpplahendus oli piisavalt üllatav. Uuesti vaadata ei viitsiks, aga olen ka ise üllatunud, et nii seksistlik film mulle meeldis. Pühapäeval linastunud „Evolutsioon“, mis jäi meile sel festivalil viimaseks, oli jälle hoopis teine tera. Ilus ja müstiline, samas jättis vaataja liiga pikaks ajaks teadmatusse.

Evolutsioon pakkus lisaks müstilisele silmailule kauneid kaadreid ning häid rollisooritusi. foto: kaader filmist

Katariina: Jah, „Evolutsioon“ kulges aeglaselt, ei andnud vastuseid kandikul kätte ning tegelikult ei teinud seda lõpuni välja. Mingit puust ja punaseks seletust ei saabunud. Lugu keerles ümber selle, et ühel kummalisel saarel elavad ainult naised ja pojad, aga mida need naised nende poistega teevad ja miks nad seal üle üldse on ning kas nad ikka on nende poiste emad ja miks nad ütlevad, et poisid on haiged - palju küsimusi ja vähe vastuseid. Aga see iseenesest ei häirinud, igaüks võis soovi korral ise killukesed tervikuks kokku punuda. Müstiline lugu mutatsioonist või evolutsioonist kauni mere taustal, aga lugu ka ühe naise ja poisi vahel tekkinud soojast suhtest, hoolimisest ja pääsemisest. Teisest ooperist märkusena – sellel seansil vooris ikka liialt palju inimesi edasi-tagasi. Üldse torkas silma, et kuigi festivalil oli tore ja entusiastlik publik, siis kohati suhtuti kino headesse tavadesse väga lõdvalt – mitmetel seanssidel inimesed lobisesid kõva häälega ja jalutasid sisse-välja häirides neid, kes tahtsid filmi vaadata.

Mari: Mul on HÕFF-i publikust ainult head muljed. Jah, vooriti saalidest sisse-välja ja nii kui tuled ära lasti, kõlasid õllepudeli avamisele iseloomulikud helid. Aga ma ise käisin ka seansi ajal korra väljas ja jõin saalis viinakokteili. Mulle ongi selle festivali peomeeleolu sama sümpaatne kui programm, kuid otseselt matslik tõesti olla ei tasu. Rõõmsaks teeb muidugi see, kui palju inimesi seanssidel käis, ja kuna õudus ja fantaasia on demokraatlikud žanrid, oli kohale tulnud tõesti igat masti publikut. Mis on minu meelest pigem hea. Järgmine aasta jälle!

HÖFFi saalid olid täis ja publik väikeste eranditega üldiselt muhe. Foto: Silver Raidla

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare