Rõve ilm mängis HÕFF-iga kokku. Muljeid festivalilt
Katariina, kuidas tundus laupäev HÕFF-il?
Katariina: Olgugi, et reede lõppes öödiskoga, oli kella kaheseks seansiks saal rahvast täitsa täis. Film oli „Nähtamatu külaline“ - kvaliteetselt tehtud ja stiiline thriller-põnevik, mis sobiks vabalt ja ehk veel enamgi tavakino programmi. Edukas ärimees Adrian peab tõestama, et ei tapnud oma armukest. Selleks paneb karm advokaat, kes pole seni ühtegi kaasust kaotanud, ta tõtt rääkima. Mida tegi mees koos armukesega hotellis; milleks oli neil kaasas kohver rahaga; kellel oleks veel olnud motiiv armukest tappa – lahti koorub lugu veel ühest mõrvast, kinnimätsimisest, petmisest, hirmust ja kahtlustest. Kas Adrian on ohver või külmavereline mõrvar? Ühesõnaga pöördeid jagub, kuigi osa neist on etteaimatavad. Kellegi alla ajamise ja seejärel põgenemise lugusid on nõnda palju. Samuti lugusid meestest, keda kahtlustatakse oma naise või armukese tapmises. Alati ripub õhus küsimus, kas ta on süüdi või mitte? Ja kui, siis miks ta seda tegi? Kiremõrv või väljapressimine? Sellised lood, mis mängivad puhtalt elementidega, mida oled juba kahekümnes varasemas filmis näinud, jäävad alati keskpäraselt nauditavaks, kuna selles on palju etteaimatavat ja tuttvalikku.
Mari: „Nähtamatus külalises“ olid minu jaoks jälle esil pereteemad: armastus oma perekonna vastu, mis võib kaasa tuua ekstreemseid tagajärgi, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Aga tõesti, tegemist oli laiale publikule mõeldud draamaga, mida ei oskaks seostada ei õuduse ega fantaasiaga, aga millel on HÕFF-i programmis kindel koht. Järgmisena läksime vaatama Flying Lotuse tehtud kurikuulsat „Kusot“. Seda filmi ootasin siin festivalil kõige enam, ja kuna mulle Flyng Lotus muusikuna meeldib, siis ma pole võibolla päris erapooletu hindaja. Aga mida sa „Kusost“ arvad?
Katariina: „Kuso“ on Flying Lotuse esimene täispikk mängufilm, mida saatis Sundance´i filmifestivalil meeletu ebaedu: rahvas lahkus massiliselt saalist ja „Kusot“ nimetati kõige vastikumaks filmiks. Mulle näib, et kui rääkida filmikunstist, siis võiks rõhutada sõna teist poolt „kunst“ julgemat. Erinevalt suurstuudiote kulunud šabloonide järgi valmis vorbitud kassahittidest, milles ei ole tilkagi kunsti, on „Kusos“ kunsti palju.
Kui võib tunduda, et „Kusos“ ei ole mõtet, leiab siit eri teemasid, ja paljud neist puudutavad inimsuhteid – sõprade, pere, kallimate, laste-vanemate vahel. See on film hirmudest ja himudest. Jah, võibolla on „Kuso“ kohati natukene vastik – kõik tegelased on meelega grimeeritud eriti koledaks ja rõvedaks, aga miks? Ehk kuna oleme harjunud ekraanil nägema liialt lihvitud nägusid.
Mari: Jah, film oli lisaks ka poliitiline ja ühiskonnakriitiline. „Kusos“ oli kasutatud palju animatsiooni, see võimaldas eriti kõrget fantaasialendu. Veidi meenutas see animatsiooniosa mulle Nõukogude Eesti multikaid, need olid ka mõnikord veidrad ja õõvastavad. Võibolla ei tulnud eestlastel tahtmist saalist lahkuda ka sellepärast, et taoline visuaalne keel juba lapsepõlvest tuttav?
Katariina: Jah, et teha midagi „Kuso“ taolist, on vaja ikka meeletut fantaasiat, ja juba selle eest suured plusspunktid. Üdini originaalne ja kuigi see kõlab ehk imelikult – mõnus vaatamine. Tripp alateadvusesse, kus lendavad ringi sünnitavad broilerid. Ameerika filminduses liigub palju eraraha, mitte nagu meil, kus filmid valmivad peamiselt riigi toel. Mind ajas naerma mõte, et kuidas Eesti Filmi Instituudi või Kultuurkapitali komisjon reageeriks, kui keegi üritaks neile sellist ideed maha müüa.
Katariina: Jah, „Evolutsioon“ kulges aeglaselt, ei andnud vastuseid kandikul kätte ning tegelikult ei teinud seda lõpuni välja. Mingit puust ja punaseks seletust ei saabunud. Lugu keerles ümber selle, et ühel kummalisel saarel elavad ainult naised ja pojad, aga mida need naised nende poistega teevad ja miks nad seal üle üldse on ning kas nad ikka on nende poiste emad ja miks nad ütlevad, et poisid on haiged - palju küsimusi ja vähe vastuseid. Aga see iseenesest ei häirinud, igaüks võis soovi korral ise killukesed tervikuks kokku punuda. Müstiline lugu mutatsioonist või evolutsioonist kauni mere taustal, aga lugu ka ühe naise ja poisi vahel tekkinud soojast suhtest, hoolimisest ja pääsemisest. Teisest ooperist märkusena – sellel seansil vooris ikka liialt palju inimesi edasi-tagasi. Üldse torkas silma, et kuigi festivalil oli tore ja entusiastlik publik, siis kohati suhtuti kino headesse tavadesse väga lõdvalt – mitmetel seanssidel inimesed lobisesid kõva häälega ja jalutasid sisse-välja häirides neid, kes tahtsid filmi vaadata.