Ruja väärib tagasivaatamist
Rujalise roostevaba maailma tagasituleku ettekuulutused jõuavad homme kogupauguni, Pirital Kalevi vanas jahtklubis esitletakse eesti rockmuusika legendi Ruja 17 tegutsemisaasta kogumikku "Need ei vaata tagasi". Viit laserplaati saadavad raamat ja videokassett.
Sündmus on kogupauku väärt. "Ruja" kogumiku ilmumisele pole meie rockmuusika loos ilmselt võrdset vastu panna. Täna tundub isegi uskumatu, et midagi niisugust on eesti muusikas üldse tehtud. Seda enam, et "vaimuvaestel 1970–80-ndatel" raudse eesriide taga. Et ei olnud ainult "plaadimägi", kus toonased muusikafriigid hõlma all Led Zeppelini, Yesi ja Genesise plaate vahetasid, vaid et oli ka Ruja – eesti rahvuslik rockmuusika.
Rannap ja Nõgisto matsid sõjakirve
Kogumiku panid kokku põlised rujarivaalid Rein Rannap ja Jaanus Nõgisto, heli kohendas plaatidele Priit Kuulberg. Viis plaati, kuus tundi muusikat.
Esimesel plaadil kõlavad varajase Ruja, raadioeetris vähekulutatud lood. Rannapi klaveripassaazhid võtavad avalugudes võdinad seljale. Nagu ka nüüd otsekui sealpoolsusest kõlav Urmas Alenderi pühamehe hääl. Kohe alguses kõlab Rannapi üks üldtuntumaid ballaade "Nii vaikseks kõik on jäänud".
"Need ei vaata tagasi" rehabiliteerib Eesti (muusika)elus 1970-ndad. Oli ka aeg, sest senine retrolaine on esitanud tolle aja muusikast üsna üheülbalise pildi, tantsule kutsuvaid horoskoobi-lugusid üles soojendades. Teisalt on eesti asja 1971. aastal ajama hakanud ja poolteist kümnendit tõusude ja langustega lippu hoidnud Ruja jäänud kuidagi tänamatult tema järel kerkinud laulva revolutsiooni tähtede Tõnis Mägi ja Alo Mattiiseni isamaaliste laulude varju.
Plaate saadab Peeter Sauteri kokkupandud raamat. Ruja põhitegijate – Rein Rannapi, Jaanus Nõgisto, Margus Kappeli ja Igor Garshneki intervjuukatkeid vaheldades ja vastandades on Sauter kirjutanud lihtsas keeles haarava loo, mis pakub sisevaadet Ruja parematest ja halvematest päevadest.
Ruja annab Lääne-maailma traditsioonis rockgrupi mõõdu välja ka oma liikmete suurte vastasseisudega. "Mehed olid kirglikud, vastuolulised, iroonilised ja ei tahtnud kuidagi ühte tuppa ära mahtuda," kirjutab Sauter saateks. Intervjuudest joonistuvad välja Ruja vastandlikkuseni erinevad marraskil loojaegod.
Nii Rannapi ja Nõgisto, aga ka lihtlabasema ütlemisega Kappeli meenutused pakatavad igaühele iseloomulikust enesekindlusest. On ka põhjust.
Rujalised taassünnid
Meestel on õigus väita, et Rujaga jõudis eesti isamaaline luule rahva hulka laiemalt ja jõulisemalt kui kunagi varem ja ilmselt ka hiljem.
Rujal õnnestus eesti luule alates Koidulast, Suitsust, Liivist Viidinguni rockmuusika ruuporis kõlama panna. Tänagi võib kahelda, kas praegu on Eestis enam põhjust nii südamest "oh,vabadust!" ohata või siis hardunult Alenderi kombel laulda ".
Praegusel küünilisel ajal ümbritseb Ruja laule samasugune kaugete vaimu-kuldaegade aupaiste nagu Suitsu või Liivi. "Mis oli see on läinud, mis tuleb, alles ees." Ruja kogumik kinnitab, et ülevus ei kao, vajab eri aegadel ainult eri vormi tõlkimist. Ehk nagu Alender laulab: "Aga päike on ikkagi sama nagu aegade alguses."
Ruja-lugu paneb mõtlema aegade müstikale. Sünget prohvetlikkust kuuleb nüüd selles, kui Alender laulab Talviku teksti: "Ah, ma teadsin juba noorelt, raheroost mu nopib noorelt, ja ma kukun maha toorelt ja mu laul jääb valmimata". Nii nagu Ruja õilistas eesti luulet, nii teenib Alenderi saatuselugu praegu Rujale populariseerivat tähelepanu.
Õhus oli laulev revolutsioon
Olgu pealegi, et Ruja legendi ilmestavad päevavalgele toodud akadeemilise kooliga pianisti Rannapi ja autodidakti kirega kitarristi Nõgisto lepitamatu vastasseis. Mõlemad on publikut teavitanud oma loojaegode püsivast disharmooniast. Ent nagu paljude maailma rockgruppide puhul, tundub ka Ruja algusaastate looming just see kõige õigem.
Kolmandal plaadil haakuvad Ott Arderi vemmalvärsi lihtsuses vaimukad tektid hästi "pop"-Ruja perioodiga. Kohati tekib mulje, et pole suuremat vahet Rock Hoteliga.
Mis kõige kummalisem: kui mujal maailmas sündis ridamisi futubände, tegid Eestis ilma kaks rock n rolli ansamblit. Olgugi, et Rock Hotel tegi mõnuga puhast retrot, Ruja vabandas teismeliste poole palge pööramise enese jaoks välja iroonilise suhtega. Hümnilik-ballaadlikumad "Rahu" ja "Suudlus läbi jäätunud klaasi" mõjuvad "pop"-Ruja plaadil erandina.
Ülekaalukamalt tehtud igapäevase rocki ("läeb lahti päkapikurokk....") kõrval annab iroonilise suhte kätte: inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. Toonase elu konnasilmi tabanud "Dr Noormann" ja "Tule minuga sööklasse" vajab tänastele noortele juba tõlkimist. Nii nagu julgeoleku mustad volgad, ülekuulamised ja esienemiskeelud Ruja-raamatus on tänaseks müstiline ajalugu.
Neljandalt plaadilt on kuulda 1980-ndate lõpu Ruja identiteedi heitlused, pillimeeste ja lauljatevahetused. Ruja püüdis end muuta, et Eestis ja ka Venemaal publikut uuesti võita, ja lõpetas 1988 fiaskoga. Tagantjärele tundub see imelik: õhus oli ju laulev revolutioon, Ruja oleks "üles läi-
nud" just iseendana.
"Need ei vaata tagasi"
Plaadid: viiel plaadil on Ruja 17 "roostevaba" aasta looming jaotatud viieks, kokku hõlmab kogumik 104 laulu – kuus tundi muusikat.
"Parandamatud" – 1971–76 "varane" Ruja
"Üle müüri" – 1976–80 "proge"-Ruja
"Pop-Ruja" – 1981–84 "pop"-Ruja
"Sildade põletaja" – 1985–88 "hiline" Ruja
"Tundmatu ruja" – seni plaadistamata ja vähem tuntud lood
Videokasett "Rujavisioon": pakub valikut Ruja filmi- ja videoesinemistest. Roostevaba raamat: sisaldab Peeter Sauteri kokku pandud intervjuukatkeid Ruja esitähtede Rein Rannapi, Jaanus Nõgisto, Margus Kappeli ja Igor Garshneki ning Urmas Alenderi tütre Yokoga.
Ruja läbi aegade: Urmas Alender, Rein Rannap, Andrus Vaht, Paul Mägi, Toomas Veenre, Andres Põldroo, Tiit Haagmaa, Jaanus Nõgisto, Margus Kappel, Gunnar Graps, Peeter Volkonski, Priit Kuulbrerg, Ivo Varts, Jaan Karp, Ivo Varts, Ain Varts, Igor Garshnek, Toomas Rull, Margus Minn, Raul Joasoo, Indrek Patte, Siiri Sisask, Nevil Blumberg
Varasemad Ruja plaadid: Singel "Ruja" 1979, LP "Ruja", 1981, LP "Kivi veereb" 1987, LP "Las jääda kõik" 1989, CD "Must lind" 1994
Osalemised teatrilavastustes: "Protsess" (1975, Noorsooteater), "Gulliver ja Gulliver" (1979, Nukuteater), "Johnny" (1980, Noorsooteater), "...ja ahne naine (1981, Nukuteatri lavastus Linnahallis)
"Lõpetage lõhkumine, või ma kutsun miilitsa!"
Oli sügistalv 1981, Ruja jõudis oma "Doktor Noormanni" ja "Musta ronga" menu laineharjal kontserdiga ka Rakvere 1. Keskkooli.
"Metsloomad, mitte inimesed," kisendas õpetaja uksel, püüdes kogu rajoonist kohale voolanud noorust peatada, et pileteid kontrollida. Muidu alati väljapeetud, üle linna moekaim daam osutus siin ainsa korrasõdurina "hüüdja hääleks kõrbes".
"Ega te ei pea siin vaguralt käed süles toolidel istuma, tundke end vabalt!" õhutas Alender esimesed laulud viksilt ära kuulanud komsomolinoorust. Peagi hüples publik "Lenda, lenda, lenda, must ronk" rütmis tooliridade vahel. Juba tõusid julgemad toolidele püsti näppu viskama. Soome televisioonist oldi ikka nähtud, kuidas "neil seal" rockkontserditel asi käib. Kuuldud oldi ju ka aastatagusest Propelleri kontserdist pealinnas. See tõotas nüüd uhkelt jõuda Rakverre.
Peagi avanes aula rõdult pilt üles-alla rappuvast massist. Enam polnud näha, kas kooli au ja uhkus – must tiibklaver ja kaks palmi saalis, on veel jalgadel või jalge alla tallatud. Pole ime, et see võttis kooli kõige elutervemal õpetajannal (kes ainsana julges sellist üritust "karjatama" tulla!) silme eest mustast, kogu vastutus lasus ju temal.
Kui Rein Rannap "Musta linnu" sooloks laval peadpidi klaverisse traati tõmbama sukeldus, sööstis õpetaja lavale. Rannapi kõrval klaveril kummargil, üritas ta pianistile midagi kõrva karjuda.
Kontserdi vaheajal istus Rannap kui solvumise kehastus nurgas, ignoreerides kallitele külalistele puhketoas serveeritud kohvilauda.
"Kurat, mees mängib peast Mozartit ja Bachi!" räuskas Alender sõbra eest, "ja siis tuleb mingi pedagoog ja karjub kõrva: lõpetage see lõhkumine või ma kutsun miilitsa!" Nõgisto heitis põlgliku pealiigutusega tuka silmilt. Alender kärgatas, et kui koolis töötavad sellised hullud, siis ta oma Yokot kooli ei pane.
Kontserdi lõpus selgus, et tiibklaver ja palmid on ikka püsti. Kahjud piirdusid vaid paari puruks sõtkutud ja aknast välja visatud tooliga. Kui külalised olid ära sõitnud ja kooliuks kinni keeratud, oli "jõle pedagoog" oma tavapärase huumorimeele jälle leidnud. "Ma kuulsin nad lähevad järgmisel nädalal Kadrina keskkooli, las lõhuvad seal ka natuke!" naeris ta. Too õpetaja oli Mare Rossman, hilisem laulva revolutsiooni tribüünide täht.
Meelis Kapstas
Kas kogumikku tehes oli ka avastusi?
Jaanus Nõgisto, Ruja kitarrist: Oli küll. Näiteks Urmas Alenderi päevikud, mis tema tütar Yoko meile tõi. Ma olen iga lugu sisse mänginud, selle üle kraagelnud ja siis unustanud, et uue looga alustada, nüüd olen neid lugusid uuesti avastanud. Kuulbergiga kuulasime neid lugusid arhiivis läbi ja 20 aasta tagune muusika kõlas kohati üllatavalt kaasaegselt. Eriti kui mõelda, millise energia ja ambitsioonidega ja millistes oludes neid loodi. Osa laule olid muidugi juba siis sellised üle aja kestvad, samas mõned tunduvad rumalad. Üllatavad olid minu jaoks "Mustas öös näen valget lindu," "Luigelaul", aga ka Garshneki esimene Rujale tehtud lugu "Ärka, otsiv vaim", mis mulle sisse mängides tundus mõttetult keeruline ja kunstlik. Alenderi esituses pean üheks parimaks "Murtud lilli".
Me ei anna seda plaati välja selleks, et oma elutööd imetleda. Tegu on ikkagi showbisnisega, mis peab kulud müügiga tasa tegema. See, et kogumik just nüüd ilmub, on puhas juhus, sest selle plaadifirma finantseerimisskeem sobis meile kõige paremini ja sisuliselt anti tegijatele täielik vabadus. Eestis tegutsevatest plaadifirmadest on kõik mingil ajal teinud ettepaneku, et Ruja poplaulude kogumik välja anda ja me oleme kõik ettepanekud alati pikalt saatnud. Meile on müümine olnud teisejärguline asi, olulisem oli meid ennast ja kuulajat rahuldava tulemuseni jõuda. Mina tahaks sellega Ruja ajale punkti panna, et enam selle juurde tagasi pöörduma ei peaks.
Väänikute inimeste elu
Kirjanik Peeter Sauter, miks Ruja raamatu jaoks just praegu aeg küps oli ja miks peaks praegusel põlvkonnal huvitav olema seda lugeda?
Pole ähmast aimugi. Aga kui kuskil avanes rahakraan, mis tegi uhke Ruja kogumiku võimalikuks, ju siis raha teadis, et on aeg küps. Ega raha ei ole ju loll, et ta ei teaks, kuhu läheb. Või on? Aga mis minusse puutub, siis mult telliti töö ja ma tegin mis taheti. Noh, ma võin ju lisada, et mul oli pagana hea meel, et minu poole pöörduti.
Aga ma ei tea, kes on just see, kellel seda huvitav lugeda on. Nii lihtne nüüd lahterdada ei ole, et seda loevad viie- ja seda 50-aastased. Ruja raamat võib lusti pakkuda kõigepealt neile, kellele Rujal on tähendus olnud ja ka neile, kellele pakub lusti end sisse lugeda mingisse konkreet-sesse ajastusse (1970-ndate alguse 1980. aastateni) ja keskkonda (rockimeeste kulissitagune elu), väänikute inimeste psüühikasse ja suhetesse (mul polnud aimugi, milline Andrese ja Pearu kangutamine neil meestel läbi aastate käis – aga Ruja puhul on hulk väga kõvu kive päris head jahu jahvatanud).
Mis oli avastuseks seda materjali kokku pannes?
Et ise on justkui vanad inimesed, aga käituvad teinekord nagu poisikesed (võimalik, et ainult Ruja asjade puhul). Saaks ise ka nii, kui vanemaks saan. Aeg-ajalt, mitte iga päev. Nii et, banaalseks minnes, mulle oli huvitav, et millised inimesed ja väänikud (kui tahate võite seda karismaatilisuseks nimetada) on mu noorpõlve rockistaarid.
Piret Tali
