Kultuuri, sealhulgas kujutavat kunsti kümnendite kaupa vaadeldes maksavad ühiskond ja kunstikriitikud teatud lõivu numbrite maagiale, kus ilmselt ekslikult arvatakse iga nulliga lõppevat aastanumbrit mingit uut ajastut kaasa toovat.

Seda enam, kui nüüd mõne aasta pärast on nulle taga suisa kolm. Aeg voolab siiski omasoodu ja inimkond võib oma ajaarvamist sinna sobitades leida kuitahes palju märke uute ajastute saabumisest. Siiski on kümnendite kaupa vaatlemine mugav ning võimaldab just lähimineviku osas, kus suured liikumised pole lühikese tagasivaate tõttu veel selgelt välja joonistunud, luua teatud korrastatuse. Nii antakse läänes peaaegu iga kümnendi lõppedes, näiteks tuntud ja viljaka kunstiteadlase Edward Lucie-Smithi poolt, välja käsitlus möödunud kümnendi kunstist.

Horoskoop ja Ruja

Tartu Kunstimuuseumi mõlemas näitusemajas vaadata olev ülevaade 1970-ndate kunstist on jätkuks kümnendeid käsitlenud näitusejadale viisteist aastat tagasi. Tollal jõuti 1960-ndateni, kuid praegu on see väljapanek justkui meeldivaks jätkuks Eesti Kunstimuuseumis hiljuti lõppenud fenomeni rekonstruktsioonile 1960-ndatest. Viimase aja kombe kohaselt otsitakse kõikidele sarnastele suurnäitustele ka poeetilis-poleemilisemaid pealkirju - sedakorda siis ansambli Ruja laulust Ott Arderi read "rujaline rooste(-)vaba maailm". Mõneti peitub nende mitmeid tõlgendusvõimalusi lubavate ridade taga ka otsene viide muutunud suhtumisele ajastusse. Ilmselt oleks 70-ndaid veel viis aastat tagasi seotud rohkem "Horoskoobi" ja Oidi konkursside lauludega. Nüüd omandab järjest suuremat tähendust tollane rokkmuusikale baseerunud subkultuur, mis ametlikul tasandil tollal kõlapinda ei leidnud.

Kogu selle aja kultuuri ja ka kujutavat kunsti jääb veel kammitsema ametlikkuse-alternatiivsuse pooldumine. Ehkki õhkkond oli siin tunduvalt vabam kui Moskvas või Kiievis, ei tohiks tolle aja kultuuri käsitleda poliitilisi tagamaid lahti mõtestamata. Iseküsimus, kas uue põlvkonna kunstiteadlastele paarikümne aasta pärast see poliitiline alltekst mõistetav on või üleüldse korda läheb. Heaks näiteks oli siin hiljuti Ants Juske ülevaade Picasso klassikalise laadi tekkepõhjustest Esimese maailmasõja ajal praegu Stockholmis eksponeeritud näituse taustal. Samuti vajub aja jooksul hämarusse põhjus, mille vastu suunatud aktsioonina pidasid Pallasega seotud kunstiringkonnad 30-ndate lõpus vajalikuks Tartusse asutada uus, moodsa kunsti muuseum, millest tänaseks on saanud Tartu Kunstimuuseum.

Kevadnäitus Tartus

Nii ongi Tartu Kunstimuuseumis eksponeeritud näitusel ühtepidi tunne, justkui jalutaksid mõnel tollasel kevadisel või sügisesel ülevaatenäitusel. Sedavõrd tuttavlikult on asetatud kunstnikud ning nii selgelt meenuvad need pildid, isegi nende asukoht näitusesaalis. Teistpidi jällegi on eksponeeritud ka see, mis toimus näitustel "Harku 75" või mida Jüri Okas koos sõpradega pani toime kusagil Tallinna lähedal mererannas. Seetõttu võib noorematel kunstihuvilistel jääda mulje, et tookord olidki Lapini puna-must konstruktivism ja Subbi mahedad aktid näitustel kõrvuti eksponeeritud. Aga ei olnud.

Kokkuvõttes võibki 70-ndaid pidada eesti kunsti kahekümnenda sajandi õitsenguperioodiks, mis lubas Eesti Kunstnike Liidul areneda 1990. aastaks enam kui 600-liikmeliseks ühenduseks, pluss 150 noorliiget. Nendest suur osa olid vabakutselised. Vaevalt me niipea eesti kunstikultuuris selliste arvudeni jõuame. Samas on teadmata hind, mida meil selle õitsengu eest tasuda tuli. Nii ka praegusel näitusel on tunnetatav teatud õhupuudus, sumbumine nõukogude kasvuhoone kitsastesse mänguruumidesse. See peaks olema märgiks ka praegusele kultuurpoliitika kavandamisele, kuivõrd vajalik on kultuurivahetus, nii import kui ka eksport.

Seitsmekümnendate kunsti ühele näitusele seada on sellepärast raske, et kunst oli kaunis mitmepalgeline ja muutus kiiresti. See oli kümnend, kus püüti tasa teha seda mahajäämust lääne kunstist, mis oli sõjajärgsel perioodil tekkinud. Nii-öelda voolulooliselt käidi kiirendatud tempos läbi kõik need nähtused, mis lääne kunstis olid või olid olnud aktuaalsed. Omandatud kogemus oli vajalik baas selleks, et kaheksakümnendatel olla arengus koherentsis maailmas toimuvaga. Iseasi, kui suure kasuteguri see kiirustamine andis. Kindlasti jäid läbi töötamata või puudusid siinses ühiskonnas hoopis need filosoofilised lähtekohad, millega selle või teise voolu esilekerkimist põhjendati.

Näituse koostaja Tiiu Talvistu on jaganud materjali mitme dilemma alusel. On tellimuskunst, maalilis-lüüriline saal, fotoliku ja popiliku materjali kasutamisega eristuvad teosed, eepiline aines, modernistlik avangard jne. Kindlasti oleks saanud veel jagada näiteks Tartu-Tallinna või kujutav-abstraktsele teljele, kui näitusesaalid seda võimaldanuksid või kui poleks olnud ohtu, et pilt liiga kirjuks muutub. Niigi korduvad praegu mõned kunstnikunimed mitme erineva vaatenurga juures. Ja eks komistuskiviks saabki eesti kultuurimaastiku ahtus, kus koolkondade väljajoonistamine on peaaegu võimatu. Kunstnikudki on olnud sunnitud erinevates zhanrikooslustes esinema, et käsitöölise leiba ära teenida. Seitsmekümnendate tuntud temaatilised näitused "Inimene ja põld", "Inimene ja masin" jt on suisa jesuiitlikud leiutised, millel esinemise ja ostulootuste nimel olid paljud kunstnikud sunnitud lisama oma töödele naeruväärselt literatuurset atribuutikat, et haakuda näituse nimega. Kindlasti oli nende seas ka neid töid, mis on tehtud tuntava irooniaannusega, aga siiski vähe.

Tõdegem lõpuks, et muuseumide näituseampluaas jääb nüüd veel üle käsitlus kaheksakümnendatest. Aeg selleks on küps. Kindlasti on ka Eesti Kunstimuuseumil võimalus teha teine käsitlus 1970-ndatest, kus saaks esitada teistmoodi valiku ja tuua juurde muidki kunstiliike, mis Tartu Kunstimuuseumil seekord õnneks ei läinud. Iseküsimus, kas kümnendite kaupa jagamisel siis enam mõtet on. Küllap võiksid rajajooned olla tunduvalt paindlikumad. Näiteks 1964-1976 ja 1977-1985. Oma rajajooned peituvad nendeski aastaarvudes. Olgu need siis seotud olümpiamängude ettevalmistamisega või perestroika algusega.

Käesolev näitus Tartu Kunstimuuseumis elab kahekuulise eksponeerimisaja jooksul üle kindlasti veel mõningaid muudatusi, sest selle või teise töö sobivus koostaja kontseptsiooniga selgub alles näituse käigus. Eksponeerimist ootavad veel plakat ja võib-olla foto. Tollal küllaltki kaaluka moe- ja teatrikunsti eksponeerimiseks puuduvad aga ruum ja võimalused.

Käsitlemist ootab ka kontseptsiooni sõnaline pool, kus kunstnike ja kunstiteadlaste osavõtul selgitada, kas rujalise rooste ja vaba maailma polaarsus on sedavõrd tähtis tolle aja kontekstis või tulevad kõne alla muud alternatiivid.

ENRIKO TALVISTU