Jürgen Rooste
Õlekõrs / Huma 1999
Oh sa vana kurat küll. Selle mehega läheksin ma kohe lähimasse, ei, siiski parimasse kõrtsi luurele ja teeks talle kohe kaks hüva veini välja. Ma ei arvanudki enam, et peale tartlaste nakliku (ja ütlemata sümpaatse) invasiooni võiks midagi ilusat, inimlist ja samas professionaalset siia luulepõldu külvuda. Lähemal ajal, see tähendab. Külvus, rõip! Ja veel kuidas. Inimene ääretult luulelise nimega – Rooste. Rostfrei, roostevaba, stainless, nerzh.
Ma ei hakka väitmagi, nagu ma oleksin selle raamatu otsast otsani läbi lugenud. Liiga hea, et korraga sisse imeda. Nii nagu mädamuna mädasuse mõistmiseks pole vaja tervet muna nahka õgida, ei pea ka briljandi hoomamiseks iga tahku juveliirselt läbi kiiritama. Vähemasti mitte ühel õhtul. Ja ega ta briljant veel olegi, pigem tegu teemandi tuvastamisega. Lihvida jõuab alati, lollus oleks kohe kõik tahud särama sättida.
Samas püüaksin vältida panegüürilisust. Kõik ses raamatus pole sugugi ühtlasi veetlevalt veenev, on naiivnõmedaid hetki ja on tuhtsat täitematerjali. Ent ehe anne ja oskus keelega kirjandusliku kliitori ümber virtuoosseid ringe vedada prevaleerib. Kes ootab orgasmi ning oma vaimlise kehandiga kaasa mängib, see selle ka saab. Kes mitte ei mõista, see loodetavasti väriseb ikkagi, olgugi ajuti seal kusagil alaselja ja –kõhu piirkonnas. Rooste tekst on siiralt seksuaalne ja samas mitte ropp luule. See on ehe pinge ja võimalus läbida keeleline piirjoon 20. sajandi esikümnendist nimetet sajandi viimase aastani. Mis meil parajasti käsil on. Usun, et Jürgen Rooste tekstid juhatavad eestikeelse luule parima ning elegantseima pastissliku suleviibutusega tulevasse sajandisse.
Asjast. Nii kujundi- ning tähendustiinet esikkogu ei ole olnud tubli tosin aastat. Või kaks tosinat. Mõte liigub noore Rummo ja Kaplinski kanti (kvaliteedi mõttes) tagasi. Mineva kevadtalvel ilmunud Piret Bristoli "Murdumismärk" sekundeerib, kuid Rooste rabab nooruse boonusega. See on mees, kes lahendas minu jaoks lõplikult mure järeltuleva tindipõlvkonna olemisest. Kond on, ja on uhke. Jürgen Rooste on punkt (aga mitte kärbsemust) Tartu Naki, Õigema Valemi ja Erakkonna poolt kosmosesse kiljutud I peal. Nüüd olen ma nõus sellele konnale oma viisa andma. Võetagu heaks või pandagu pahaks ja antagu andeks. Siin on mees, kes valdab keelt perfektselt ning kui me anname talle andeks paar topakat trükiviga, siis oleme me talle juba kõik andeks andnud. Kordan oma kutset veiniliitritele. Kutse kehtib ka Piret "fakin guud murdumismärk" Bristolile. Ühenduge kms@artmiks.ee ja me veel näitame sellele äbarikule maailmale.
